kütsin pliiti

2. juuli - pliidikütmisilm

lugesin eile juuli pikka ilmaennustust ja noh, olen praegu rõõmus, et mul puhkus ei ole. samas on hirm, sest see ikkagi pooleteise nädala pärast algab... loodan siis, et see kunagi saabuv kõrgrõhkkond ikka saabuks ja hoovihmad liiguvad kuhugi kõrgematele küngastele!

uue võrkkiigu saaga

hoiatuseks kõigepealt selline jutt, et kallid inimesed, ärge jätke võrkkiiku talveperioodiks välitingimustesse. isegi siis mitte, kui see otsese vihma/lume käes ei ole. tuul lõhub nöörid lihtsalt ära. meie omaga nii kahjuks juhtus. võibolla on 3 hooaega ühele võrkkiigule piisav iga ka. kust ma tean, eksole, pole varem seda toredat asjandust omanud. 

aga igatahes, uue otsingud algasid. mulle oli silma jäänud need narmastega mudelid, aga oi-oi kui kallid need olid :( ütleme nii, et 30-50€ eest ei tormanud kohe ostma. ja ega kõik ei sobinud ka (värv ja muster peab ikka maja ja terrassiga ka kokku minema :p

kuskil Jaanipäeva paiku leidsin sobiliku isendi, silkasin poodi ja mida peavad minu kõrvad kuulma!?! nende töömehel vaba päev, näidis ripub kõrgel lae all ja seda sealt kätte ei saa. need, mis all olid, olid liiga sinisetriibulised, too lae all kõlkuv isend oli aga teisest partiist vms. olin pehmelt öeldes nördinud, sest parasjagu oli allahindlus, oleks saanud 19.99€-ga kätte. 

esmaspäevaks oli soodukas läbi... käisin vahepeal uurimas, kas tuleb veel allahindlus. erilist lootust ei antud. nüüd ükspäev kolasin mingil muul eesmärgil selle poe kodukal ringi ja voila, kiiged allahindluses! hop-hopp jälle poodi ja mida peavad minu kõrvad jälle kuulma!?! jälle sellel kuramuse töömehel vaba päev :S 

rippkiik Romance Home4You-st

seekord ma nii kergelt alla ei andnud, selgitasin, et mul on sünnipäev (mis ka oli) ja ilma selle konkreetse isendita ma lahkuda ei kavatse. no ikka niimoodi kenasti seletasin ;) ei jäänud tädil muud üle, kui redel kohale vedada. pakkusin, et võin ise vabalt üles ronida, aga ta eelistas, et ma kiige all kinni püüaks. kiik käes, kassasse. teadsin, et on 25% soodustus, pidi sobima. müüa aga seletama, et teate, see on saalinäidis ja ma ei saa seda teile selle soodustusega teha. mul juba süda tegi jõnks. aga ei, hoopis tuli 40% soodukat ja kiik käes 17 €-ga :D :D

ja nüüd ta meil terrassil kõigub oma edevate narmastega - jube nummi. hästi lai on ka, nii et vajadusel mahub terve külakuhi peale :)

klaveri häälestamine

meie pianiino on nüüd häälest. kõlab nii hästi! ostsin Tõnis Mägi noodiraamatu ja mul on hunnik lastelaulukesi, mida ka K-de rõõmuks klimberdan ning ka neile õpetan. juhei!

pilli pani hääldse Eve Laasi vähem kui kahe tunniga ja märkis veel tunnustavalt, et sellise pilli kohta üllatavalt heas korras. 

repliigi korras mainin, et enne teda käis veel üks klaverihäälestaja meie pilli kuulamas-vaatamas. tema kommentaar oli, et võib selle 35€ eest prügimäele aidata meil ära viia... virblipakk pidavat mäda olema, pill ei häälestu ja on liimist lahti kuivanud. tal on mingi sügav viha Rigade vastu, ma ütlen. või pigem jäi selline mulje, et enda ärihuvid mängus - teeme olemasoleva isendi hästi maha ja imeväel on tagataskust pakkuda kohe üks teine pill, mille ta ise oma väikeste kätega Soomest kohale on toonud ja korda teinud. seda siis küll juba kolmekordse hinna eest, mida me välja käisime... 

pean muidugi tõdema, et tõesti-tõesti, parempoolne külg on tiba liimist lahti, aga puiduliim ja kolm kruvi aitasid selle probleemi vastu väga hästi. kuidas üks häälestaja saab öelda, et pill on täielik rämps ja teine, et suht-koht ok, aru ma ei saa... mõlemad inimesed on muusikakooli poolt soovitatud häälestajate nimekirjas. 

üks hirmus probleem tuli aga siiski päevavalgele - riidekoid :S 2 tükki oli klaveris. on teised mõned augudki rohelisse vilti närinud. õnneks haamrikeste kattevilt terve. siginud ei tundu nad olevat. püüdsime kinni ja panime veel püüniseid üles. loodan, et edaspidi jäävad need tühjaks. eks ma oleks pidanud teadma ja kohe vaadata osata, kas vanast majast tulnud pillil üürilisi pole. õnneks klaverihäälestaja oskas uurida ja ühe ka kinni püüda. ütleme nii, et patsient jääb jälgimise alla.

ja eks siis näis, kas ongi meie Rigake tõesti jaanipäeva lõkkekraam või saab vabalt muusikakooli I astme läbi mängida enne, kui midagi kobedamat vaja minema hakkab. 

mõtlen siin praegu, et kitarri ostame vist tõesti koos muusikakooli pilliõpetajaga või vähemasti tema soovituste järgi, sest seda maailma ma peale kolme-duuri lugude küll ei tunne.

häda kulmude pärast :S

kõigile inimestele ei ole looduse poolt ilusat kulmukaart antud. mõnel on hull puhmas, teisel pole eriti midagi. sinna viimase alla võin ma ennast ka kirja panna. mul nimelt on küll üsna palju karvu, aga need kõik on põhimõtteliselt valged ja mõnes kohas pole neidki ehk et kulmud on auklikud... vahva! not. 

eks ma neid siis aeg-ajalt kohendan küll värvi, küll pintsettidega. kui tundub, et endal järg käest on ära kadunud, siis käin kulmutehniku juures ka. kuna mul pole võtta sellist aega ega TAHTMIST kuskil peenes salongis tuunitud tibide keskel tund-kaks vedeleda, kui mu kaks karva kolmes reas sirgeks aetakse, siis otsin kiiremat ja soodsamat varianti. varem oli mul Agnes - suurepärane kosmeetik ja inimene. tema kahjuks kolis Soome, nuuks! (tervitused sulle sinna!) siis leidsin kohalikus salongis ühe kena neiu, kes tõesti tegi ilusat tööd, viitsis ära katkuda ka kõik valged peened udemed ja kulmukaar oli alati kena. osavad inimesed aga kaua kohalikus salongis ei püsi ja nii purjetas temagi üsna varsti parematesse tingimustesse kenamasse salongi. sealne hinnatase aga ei meeldi mulle...

täna võtsin siis südame rindu ja läksin uuele katsele. ikka kohalikku, sest a) see on lähedal s.t. kiirelt saab tööpäeva sees ära käia ja b) see on soodne. 

algus ei olnud paljulubav, kuna ta enda kulmud mulle ei meeldinud, aga kuna inimestel ongi erinevad maitsed, siis mõtlesin, et vahet pole. rääkisin, mis mulle meeldib, mis toon mulle sobib ja laotasin ennast "letti". töö hakkas pihta, värv pandi peale ja siis läks lahti. joonistas mulle kulmud, mis olid nagu klounil. kommenteerisin, vaatasin, juhendasin. tema kommenteeris vastu, et kosmeetikakoolis õpetatakse nii, tema ei või teisiti teha, sest mina olen tema kõndiv visiitkaart (justkui mul ripuks mingi silt küljes, et need klounikulmud on made by ... look at me, look at me!) joonistas siis tiba tagasihoidlikumaks ja hakkas kitkuma. ma mainisin, et tahan ikka kõik ülearused karvad (jah, ka need heledad udemed) sinna maha jätta. tema vastu, et kui ma NII peent tööd soovin, siis tuleb kulmude niiditamisse minna ja neid tegijaid on siin Pärnus piisavalt. ühesõnaga öeldi mulle, et ära enam tule :P

kui uuesti peeglisse vaatasin, siis üks kulm oli teisest poole heledam (mulle pidavat värv väga raskelt peale jääma), teine kulm oli hoopis veidra kujuga ja valged udemed - jah arvasite õigesti, olid alles :( pani veel värvi juurde, sel hetkel hakkas mul juba kõhe, et kas üldse julgen siit tänavale minna või pean otse koju vanni jooksma. ütleme nii, et siin ma nüüd siis olen - üks kulm ümar, teine kantis, üks hele, teine tume ja mul on konstantselt NII IMESTUNUD nägu, nagu oleks just pealt vaadanud maailma osavaima kulmukunstniku tööd :S jah, pean tõe huvides siiski mainima, et ta ütles, et kui ei sobi, siis maksma ei pea. samas kui ma olin pannud aja ja tema aega kasutanud, siis ma ikka jätsin kokkulepitud summa. lihtsalt teinekord tean, et sinna oma raha enam viia pole mõtet.

ei, ma ei taha selle jutu juurde pilti panna, tänan tähelepanu eest!

tükike kangast - 100€

mõtlesin siin ükspäev, et pean ikka kuhugi trenni minema, sest ise liigutamise jaoks olem ma liiga laisk. kui aga 10 x kaardi ära ostan, siis oleks kahju raisku lasta. 

hakkasin siis trenniriideid vaatama - mismõttes nagu maksavad trenniriided 100+ eurot??? mis juhtus?? kuidas tükk kangast on sama kallis, kui villane mantel?? ei saa aru... :/ ikka vist ei lähe trenni, mul pole sellist vaba raha.

tuleb kõnnikepid osta.

isolatsioon

tunnen end viimasel ajal totaalses isolatsioonis. olen end ise nurka mänginud. need on olnud mu oma valikud ja pean tunnistama, et need olid valed. 

asi nimelt on selles, et mul ei ole kellegagi reaalselt suhelda. päris inimestega, silmast-silma, kohvitassi taga või lõunalauas. olen hunt, kes ulub üksinda, aga see ei sobi mulle. vahin siin päevast-päeva hallist aknast halli telliskiviseina. totaalne isolatsioon. jah, töö juures on mõni inimene vahel, aga nendega pole mul millestki rääkida. ei taha kiruda maailma või inimesi, mingit muud teemat tahaks. kodus on peamiselt lapsed, aga mina tunnen, et tahaks oma mehega kahekesi lihtsalt jalutada mööda novembriseid tänavaid, sest mulle meeldib novembriilm. või siis omada punti inimesi, kellega saaks kokku tihedamini kui 2 x aastas. et lihtsalt küsiks, et lähme lõunale ja vastus on alati "jah!" 

jah, FB on suhtlemiseks küll olemas, aga see pole see. ma ihalen päris emotsioone ja päris inimesi, kellele silma vaadata ja koos naera (või nutta). aga mul neid pole. olen end isoleerinud. oh mind lolli! ise ehitan endale seinad ümber ja nüüd halan. nii on. ja tunne on selline, et elu on ootel. ma ei tea, mida ma ootan, aga ometigi ma ootan...

kui varsti mingi selgushetk mind ei taba, mida oma eluga peale hakata, siis ma ei teagi...

tahan minna, ei, on vaja osta!

teate ju küll, kuidas need asjad käivad: kogume raha, lähem reisile! jaa, tore, teeme nii! ei-ei, ei saa, sest meil on vaja uut autot, diivanit, voodit jne. 

see ongi selline elukestev võitlus iseendaja, ja kunagi tegelikult ei tea, kumb mina peale jääb, sest tahaks ju mõlemat :P

meil siin näiteks on plaan minna talvel sooja mere äärde. hullult tahaks, sest K-d lähevad järgmisel aastal kooli ja siis ma küll ei viitsi traavida koolivaheajal teiste omasugustega võidu kuhugi basseini äärde.

samas on ka plaan järgmise aasta jooksul tehe söögitoast meie magamistuba ja lastele eraldi toad ehk siis praegustes magamistubades vahetada tapeet, osta mööblit (kirjutuslaud, tool, tugitool, riiul, lamp, vaip, kardinad). kui laste tubadega võiks saada lihtsamalt - paar rulli tapeeti ju ei tapa kedagi, ja mööbli osas oskan ehk aasta jooksul häid pakkumisi leida, siis oma magamistuba tahab põhjalikumat seinte ja põranda lahti võtmist-soojustamist (vist, keegi ju ei tea, mis seal on või pole). kui juba remonditud toa saab, siis tahaks uut voodit ja madratsit ka, sest 10 a vana madrats ja voodi on ikka väsinud küll (kuigi me kohusetundlikult oma madratsit keerame iga voodipesu vahetuse aegu). lisaks on vaja riidekappi, sest praegu on meil garderoob, aga see jääb lapsele. ja siis veel vaipa ja kardinaid ja pimendavaid ruloosid suuuuurele aknale ja veel terrassiuksele (ehk standardist pikemat). 

ja kui juba söögilaud köögi ja elutoa vahelisse tsooni sisse seada, siis selle kohale on mõnusaid lampe vaja ja kindlasti ka uut diivanit ja diivanilauda elutuppa. suuremat telekat ja teleka alust kappi ka :)

kui kiirelt see kõik kokku lüüa, siis ma pean jumal teab mitu kuud tööl käima, et kõik see juhtuma saaks...

aa, ja uut autot on ka vaja, aga kui nüüd liising ka sellele kompotile lisada, siis ei söö seda küll enam keegi :(

lihtsam on vist tõesti reis broneerida ja varbad sooja vette lükata.

kuidas teie oma vajaduste-soovide vahel balansseerite?

ma ei oska enam kirjutada

otseses mõttes noh! lapsed näitavad üles huvi kirjatähtede vastu. ise ma neid omast peast õpetada õigesti ei mõista, seega oli abimeest vaja. no ma siis uurisin veidi ringi, et millist vihikut osta. koju tõin sellise kirjutamise-õppimise töövihiku ja sama autori matemaatika vihiku ka. numbrid on kuidagi oluliseks muutunud viimasel ajal (uuritakse, mis nr. jope seljas on või kui suur on saabas). minu suureks rõõmuks tuli välja, et lastaia õpetaja teeb kirja eelharjutusi sellesama töövihiku järgi :)

kui töövihikud koju ilmusid, hakati neid kohe suure õhinaga täitma. Karita on meil hull tuisipea. tema arvates võidab see, kes kiiremini tehtud saab. mina küll räägin, et kirjutamises on kõige tublim see, kellel kõige ilusamini välja tulevad tähed, aga seda juttu ta lihtsalt ei kuule... 

http://koolibri.ee/download/?action=real&id=2495

no igatahes olin üksõhtu olukorras, kus Karina nõudis, et ma kirjatähti ette kirjutaks talle. olime enne neid hoolega vaadanud ja uurinud. rääkisin oma lolli peaga talle, et need kirjutatakse kõik omavahel kokku. näita! nõuti kohe. no ja siis ma proovisin - püha jumal! - ei oska, üldse enam ei oska. arvutis trükkimine on täiesti käekirja ja kiiruse hävitanud. ja kui ma seal vaevaliselt nagu 1. klassi laps pusisin, siis tegin väikest analüüsi, kuidas nii juhtus. 

kõik sai alguse vist sellest, et mul pole kunagi ilus käekiri olnud. proovisin siis vähemalt omapärane olla. muundasin r-i, k, s-i ja v sarnasteks, nagu trükituna need leiate. tähti enamasti omavahel kokku ei kirjuta ja arusaadavus võõrale ka just kõikse parem mu arvates pole. saate te aru, et ma otsisin praegu netist, kuidas kirjutatakse suur I täht käsikirjaliselt!? uskumatu? küllap vist. aga kui ikka oled põhikoolist alates mõnda tähte kirjutanud teistmoodi, kui eelkoolis seda õpetati, siis ei pruugi meelde tulla küll.

nii et ma olen kooliminekuks valmis :D on vaja meelde tuletada, kuidas miski käib ja baasteadmised kõigis ainetes ei tee tõesti paha. ma kujutan ette, et loodusõpetuses  saan ma paari aasta pärast juba palju targemaks, kui praegu olen (kuigi mulle väga meeldis see tund, lihtsalt arvan, et praegu antakse oluliselt rohkem teadmisi ja huvitavaid fakte kooliprogrammi).

petmisest

siin kirjutatakse täpselt nii, nagu mina mõtlen! mu meelest on ka nii, et kui suhe ei toimi (ja seda on korduvalt üritatud parandada, üksteisel nurki lihvida või aktsepteerida), siis see lõpetatakse ära ja  vaadatakse ringi uue kaaslase järele, mitte vastupidi!! 

pusaõrritaja

ma kohe pean kirjutama, sest midagi nii head pole ammu mu käte vahele sattunud ;) 

nimelt tarisid päkad I advendi hommikuks meile kaks imevidinat, peale mida, pole enam ühtki kiunu soenguvalmistamisel kuuldud :D

hää küll, mis ma siin keerutan - tellisin hea sõbrants Klari promo peale ~kuu tagasi Tangle Deezerid ja varsti jõudsid need ka Hiinast kohale (originaale esialgu ei tellinud, sest need maksavad ulmelisi summasid ja ega mul suurt usku nagunii nendesse polnud). endal oli huvi ikka väga üles kruvitud, sest ma ei suutnud uskuda, et üks juuksehari võiks olla asjalikum, kui kõik need erinevad vidinad, mis ma olen tulutult koju tarinud ja ikka pidanud kuulma, et kammimine on maailma kõige valusam tegevus. 

Meil on majas 3 pikajuukselist, kelle karvad väga eduliselt pusasse lähevad ja mitte mingi valemiga lahti ei tule :S Herr Abikaasa on juba loobunud igasugu kammimisest, sest see ei anna tulemusi. tunnistan ausalt, et vahel olen mõne pusa lihtsalt ära lõiganud, sest seda ei ole võimalik lahti harutada. lapsed pikkadest juustest loobuda ei taha, seega tuli muid lahendusi otsida. kõigepealt vahetasin välja kõik šampoonid-palsamid. läksime üle Sante loodustoodete peale ja see tõesti nagu mõjus. märgi juukseid oli kohe palju hõlpsam kammida, aga kui need ära kuivasid, siis hommikuti oli ikkagi üks nutt ja hala... 

lugesin sellega seoses läbi määratu hulga materjali masstoodangu kosmeetikatoodete kahjulikkuse kohta ja ka seda, millist keemiat me iga päev endale peale määrime :( õudne hakkas! nüüd need potsikud siis seisavad vannitoas riiulil, minu käsi ei tõuse ühtki tavašampooni või duššigeeli võtma. sellega seoses olen täheldanud, et omaenda juuksed hoiavad ka paremini, ei lähe nii kiirelt enam rasvaseks ja keha ei ole talvele vaatamata väga kuiv :) päris kosmeetikast ma veel loobunud pole, sest ma ausõna ei suuda end sellest kirjanduse rägastikust hetkel läbi närida, kus kirjeldatakse ära, milline kosmeetika siis on või ei ole ohutu. mineraalkosmeetika jah, aga seda on veidi tülikas kasutada. ega ma mingi suur krohvija nagunii pole - ripsmedušš on must be, kõik ülejäänu haruharva ;) aga seda ma arvan küll, et edaspidi ostan enda jaoks kosmeetikat ainult looduspoest või apteegist :D

Pusaõrritajast aga edasi rääkides - see on imevidin! esiteks näeb ta nii totralt geniaalne välja ja tal on kaas! teiseks on tal vahvad eripikkuses harjased, mis tõenäoliselt valutu pusade lahtiharutamise saladuseks on ja kolmandaks teeb ta kammides nii lahedat nukukammi häält - ikka kraaps ja kraaps. aga oma tööd teeb ta auga, minul jääb hommikuti ainult patsid teha, sest Tangle Deezer on K-dega koostöös enne kõik pusad lahti harutanud :) Imeline!!

ajud kärssssavad

küll see otsustamine on raske :( muudkui kaalu ja vaagi üht- või teistpidi, ikka on selline nokk kinni-saba lahti tunne...

teemaks on ikka oma maja ost. lubasin ükskord põhjalikumalt seda teemat lahata, nii et siit see tuleb:

ma olen viimased 1,5 aastat pidevalt jälginud Pärnumaa kinnisvaraturgu maja soetamise pilguga. Pärnu linna ja ~20 km raadiust. kuna me ise suuremat sorti ehitajad pole, siis vaatasin selliseid maju, kus katus-aknad vahetatud oleks ja seest ka just sealaut vastu ei vaataks. nende hinnad on müstilised, isegi seest täiesti kohutavas seisus maja eest tahetakse ebanormaalseid summasid :S 

kohe alguses jõudsin järeldusele, et tõenäosus oma maja ostuks laenu saada on nullilähedane, kui meil pole lisatagatist (ja meil pole seda tõesti sõrmenipsutuse peale kuskilt võtta. praegune elukoht pole meie oma, kuigi üüri maksma ei pea). kinnisvara hinnad on endiselt väga kõrged, eriti kui silmas pidada tavalise eestlase tavapärast palgataset. Tallinn ja välismaal töötajad jätan siit välja, eksole. Pärnu mõistes on mul naise kohta normaalne palk vist. laenunõustamisel mõtlesin pidevalt, et kuidas mõned aastad tagasi neid 2-3-miljonilisi laene anti?! või pigem võeti. ega kedagi ei saa keelata, isegi neid mitte, kes kaugemale tänasest peävast ei mõtle. ühesõnaga - kinnisvara-palga suhe on paremaks läinud, aga väga paljudele ettepoole mõtlevatele tavakodanikele ikka kättesaamatus kauguses. eelpool mainitud tingimustele vastav maja maksab Pärnu kandis nii palju, et sellist laenu ei saaks me isegi siis, kui samalaadne tagatiseks oleks panna.

kui see tee sai läbi käidud, siis jõudsin pankrotivarade juurde. liiga paljud pered on just tolle uisapäisa laenamise pärast oma kodudest nüüd ilma jäämas - neile on välja kuulutud pankrot. pank müüb maju madalama hinnaga. ja ka sellise hinnaga ei saa müüdud, sest potensiaalsed ostjad, nagu meie, ei saa täna piisavalt laenu... ja hind muudkui kukub, kuni ükspäev keegi siiski ostab. ost toimub enampakkumise korras, mis on veel üks jama värk. kunagi ei või ju kindel olla, et tuba sel päeval soovijaid paksult täis pole, kuigi eelmisel korral ei tahtnud objekti keegi.

kui too pankrotivarade turg mulle avanes, alustasime majade läbikammimist. ma ei suuda enam kokku lugeda, palju me neid vaadanud oleme, aga see arv jääb 10 ja 20 vahele... ütleme nii, et pildi pealt on alati kõik PALJU kenam. sisse astudes tahtsin enamikest ruttu välja tagurdada, mõnest ka jooksuga. sellest ma parem üldse rääkima ei hakka, kuivõrd mõtetud on Pärnu maaklerid. ükskõik, kellega kontakti võtad, ikka on tunne, et ma segan ja müük on viimane asi, mis teda huvitaks! kuni viimaks, tuli maja ja inimene, kes inimväärselt käitus ja kenasti nõus oli objekti näitama, infot andma (pankrotivara puhul ju omaniku käesti midagi küsida pole mõtet, sest kes ikka tahab vägisi oma maja müügile kaasa aidata). 

Majal on tõesti jumet, hind on suht normaalne ja koht on kaunis. kinnistu on suur, tee on lähedal, kuid müra õue ei tule. ikka talukoht kohe :) Pärnust 20 km. teha muidugi on ka, maja juures vähem, kõrvalhoonete juures oi-oi kui palju!

hetkel on to-do list selline:

• majale uued aknad (~20000€)
• ahi-pliit sisse ehitada (~4000€)
• üks renoveerimata tuba kunagi lähitulevikus elamiskõlbulikuks teha (teadmata summa raha)
• II korrus praeguse pööningu näol välja ehitada (nii umbes pensionipõlves vist. vaja treppi, põrandat-seinu-lage - kõike ühesõnaga)

esimesed kaks punkti tähendavad sissekolitavust, teised on pigem laiutamise küsimus. ses mõttes suht vähese vaevaga saab elama hakata. WC ja dušširuum kaasaegsel tasemel, toad remonditud. :)
ja nüüd ülejäänu:

• 111-aastase aida katus maha võtta, palgid paigale tagasi seada, uus katus panna - täielik taastamine ühesõnaga
• kõrvalhoone katuse parandamine, veel parem kui uue panemine (pinda on seal umbes miljon :S)
• kõrvalhoones veel vahelae parandus
• seina sirgeks ajamine
• saunaruumine renoveerimine
• vee hoonesse uuesti sisse toomine
• elektri majast kõrvalhoonesse vedamine
• jne. pigem on vaja katused ja konstruktsioon kindlustada, et edasi ei laguneks. kui jaksu pole, siis võivad nad ju niisama seista praegu.
• telliskiviseintel ja köetava lagunenud klaaskasvuhoone lammutamine
• õueala läbitavaks muutmine (praegu pole keegi 6 a hooldanud)
• TEE LÄBITAVAKS MUUTMINE (200m)
• lisaks vee vana viljapuuaia korda säädmine või uute põõsaste-puudega asendamine
• põllumaa tekitamine maasikate ja muude aiasaaduste jaoks (kes siis maal elades ikka poest ostab!)
• uue kasvuhoone ehitus

ma praegu rohkem ei pikenda seda nimekirja igaks juhuks, muidu hakkan kärssssamise asemel täitsa põlema.

rahulolev olen ikka ka, aga hirm on suur. ma pole ju kunagi pidanud eriti oma heaolu pärast muretsema, sisuliselt on mul olnud 30 a lapsepõlve heade vanemate abil. majaost on aga puhtalt meie pere asi, see pole vanemate toetusele rida. teine teema on veel tugivõrgustiku puudumine s.t. meil pole õdesid-vendi, kes aitaks mingid suuremad asjad hoogtööpäevaku korras ära teha (no mingi asja lammutus näiteks), peame kõik kahekesi tegema. nõu pole ka eriti kelleltki küsida, kes väga pädev oleks. isa ja äi muidugi teavad palju, kuid kaasaegsetest materjalidest mitte niiväga. 

see otsuse vastuvõtmine on nii krdi raske.

jutt sai pikk ja rohkem endale suunatud, aga eks see mu päevaraamat olegi siin ;) andke hääd nõu, kui on, eks!