teisipäev, 28. veebruar 2017

tõde

kui üks ütlus on nii minu, siis saagu see siia kirja :

Ma oskan ise ennast hulluks ajada. Mul pole selleks teiste abi vaja.

millegipärast ma arvan, et sellele võivad enamus inimesi alla kirjutada. oma peas ju mõeldakse need kõikse hullemad asjad kokku...

reede, 17. veebruar 2017

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 
ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 
praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 
igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D
samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!
tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 
eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.
nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)
ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

reede, 3. veebruar 2017

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.
eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 
võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.
teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)
selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 
miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.
aga nii mõnus oli :)
siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

kolmapäev, 1. veebruar 2017

kui juba siis juba

viimasel ajal olen kuidagi tantsu-võimlemise lainel olnud, jätkame ;)
Jõuluvana, tore mees, tõi meile ka sel aastal balletipiletid. ju ta siis teadis, et eelmisel aastal Estonias nähtud "Pähklipureja" jättis meile kõigile kustumatu mulje ja on vaja lisa. seekord siis käisime vaatamas "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". mulle meeldis eelmise aasta tükk rohkem, sest seal on palju rohkem erinevaid balletitantse näha. lastele ja Herr Abikaasale meeldis enam selle aasta etendus, sest see oli naljakam ja lugu oli parem. no heaküll, vahva oli ta küll. lihtsalt balleti mõttes on see Pähklipureja ikka super esimeseks kogemuseks balletimaailmas.
minu enda esimene nähtud ballett oli 6. klassis, kui klassijuhataja organiseeris terve klassitäie teismelisi Tallinnas Estoniasse "Luikede Järve" vaatama. see oli juba midagi! Kaie Kõrb tantsis. mina olin lummatud, isegi poisid vaatasid huviga. no kui esimesed sukkpükste-naljad välja jätta...
ja nüüd hiljaaegu nägin kuulutust, et Pärnusse on balletigalaga tulemas Peterburi teater. ega pikalt ei mõelnud, valisin välja head kohad neljale. ma olin täiesti kindel, et lastele pakub see huvi. ja tõesti-tõesti, eile oli see päev, kus sai nautida suurepäraseid etteasteid ja imelisi kleite! tõdesin imestusega, et minu lemmik on hoopiski kaasaegne ballett. Herr Abikaasa oli samal arvamusel kusjuures. on ikka hea vaadata küll, kui esinevad inimesed, kelle jaoks on balletti elu - tase oli võrratu! galal juhtus olema ka tüdrukute võimlemistreener ja oh kus neil oli siis pärast muljetamist :)
imelik oli aga see, et saal ei olnud päris täis. nojah, fono pealt tulev muusika pole päris see, aga tantsijad on ju ikkagi super! publikuks oli valdavalt vanemad daamid, mõne erandiga. näiteks olid paar isikut arvanud, et 2-3-aastasega on jummala normaalne tulla balletti vaatama... aru ma ei või. ütleme nii, et kontserdimaja töötajatel oli tükk tegemist, et teiseks pooleks need kodanikud koju saata. loomulikult on oluline last kultuuriliselt harida, aga seda siis lasteetendustel ja päevasel ajal. või ei?
all-in-all, ballett on imeline.
järgmiseks eesmärgiks ooper (Herr Abikaasa soovil. millegipärast ma arvan, et tal pole õrna aimu ka, mida ta soovib. seda pole ikka teps mitte lihtne kuulata-vaadata). kogemuse mõttes kindlasti huvitav.