teate, eilne õhtupoolik oli lihtsalt tore - käisime rabas. õigupoolest küll Rannametsa vaatetornis ja siis rabas. kui Pärnust Riia poole sõita, siis ta seal Võiste ja Häädemeeste vahel laiub. millegipärast tornist binokliga vaadates tundus, et rabast jookseb läbi raudtee, võibolla tõesti. tundus selline kõrgem kruusaseljaks olevat. ega mina seda üles leidnudki, kogenud kõrberebane, nagu mu mees on, kissitas korraks silmi ja ütles kohe, et seal nagu midagi on. see selleks. torni otsas olime merepinnast üle 50 m kõrgusel, torn ise ainult 15 m, arvutage siis ise, kuivõrd meeldiv tõus sinna mäe otsa oli :P
aga raba on vaimustav, igal aastaajal muide. ma lapsena käisin kogu aeg seal kolamas. täitsa ime kohe, et ära ei eksinud või laukasse ei kukkunud. samas, lapsed on osavad ja suure maantee müha kuuldus ka metsa sisse alati ära, nii et "rappa" minna ei saanud.
kevadine raba oli see kord tühi, punakas-pruun ja tavapäraselt kidur. ka loomad-linnud olid selle paiga millegipärast hüljanud. kas oli tegemist kevadkuumuse roidumusega, mis nad kõik kuhugi varju ajas või võõrastega nende soos, kuid peale rabajärve madalikul pooleldi vees peesitava konna me kedagi ei kohanud. see-eest on kidur, kuid samas nii vastupidav ja elujõuline mänd juba selline vaatepilt, et muud polegi vaja. kevade tõttu samblale astuda kahjuks ei saanud, siis oleks jalad kohe märjad olnud. laudtee aga on kvaliteetne, vabalt võib kõndima minna. paljudes kohtades jookseb lihtsalt 2 lauda üksteise kõrval ja siis peab 4-5 km vaatama oma nina ette, et mööda ei astuks. Rannametsas aga on 50-60 cm laiune teega ristiasetsevad lauad, mida mööda lausa lust liikuda.
loodus kutsub, ei muud :)
C.
P.S. tulbid, nartsissid ja muud sibul-lillelised õitsevad, kas teil ka? peenardel toimub värvide mäng lööb pahviks, silme eest puhuti kirjuks
