Gripi küüsis

Gripp murdis meid maha. Mina lastega oleme tõbised, Herr Abikaasa põetaja rollis.

Totaalne täismäng - kõrge palavik, köha, nohu, lihasvalu, luuvalu, silmad punased ja valutavad.  kõik mida gripiga seostada oskate, kõik meil ka on... 

Täna tegime isegi vereproovid, sest Karital 39 palavik laupäevast alates.

kurb

täna on lihtsalt nii kurb päev. hommik algas pisaratega, isegi FB-s jagatakse täna kurbi või ülisüdamlikke klippe. mis toimub? 

lapsed köhivad eilsest saati, Karita on teisipäevast kõrvapõletikuga maadelnud (ja ma aitasin tal selle antibiootikumideta seljatada!), me oleme valdava enamuse ajast ninapidi koos veetnud ja mul oli eilseks sellest NII KOPP EES :( nüüd on kurb, sest  selle vegeteerimise tulemusena ei ole ikka lapsed terved (kuigi igal palavikuta päeval jalutasime kuldses sügises). me ei ole saanud teha midagi, mida neile lubasin Herr Abikaasa eemaloleku ajaks ja lapsed ei saa trenni. 

minul on hull tühjuse ja oskamatuse tunne, sest ma ei oska elada nii, et mul pole mu kõike olulisemat inimest lähedal. jah, ta on E-R tavaliselt ju eemal, aga siis meil on plaanid ja tegevused, mis selle õnnetud 5 päeva üle elada aitavad. ja ta on siis piisavalt lähedal, et kohe tulla, kui väga vaja. see kuu aega on aga nii hoomamatu... mismoodi ma kunagi seda 6 kuud järjest tegin? :( jah, 1/4 on juba läbi, aga see on nagu saatuse iroonia, et iga kord, kui ta on pikemalt ära, jäävad lapsed haigeks. jah, ma tean, et see on märk. lapsed ei taha temast eemal olla ja keha väljendab seda haigusega. mina ka ei taha. sellepärast see ongi nii raske. ma elan oma elu läbi tema ja koos temaga. kuidas see teisiti peakski olema, kui inimesed on KOOS. mu meelest ei peagi :)

häid külgi või mõtteid praegu ei oskagi välja tuua. võibolla niipalju, et Karita jäi täna vanavanemate juurde nii, et suutis enda nuttu ise pidurdada ja ma sain enam-vähem rahulikult tööle tulla. kõrv oli hommikuks lukust lahti :)

kodu aeg

kirjutamises on paus jälle sisse tulnud. elu on toimimas. Herr Abikaasa oli pika nädalalõpu kodus, sest läks nüüd kuuks Hispaaniasse tööülesandeid täitma. sellega seoses oli kodus eelnevalt ära teha sügistööd ja toas vahetada boiler, mis viimasel päeval ära kooles (no eks ta andis enne ka märku, aga et just nüüd, mnjaa...). see "nali" sai valmis 21:30 ta pidi juba hommikul 5:00 ära minema. nii et läks kiireks. õnneks kõik funkas ja isegi pessu sai sama õhtu juba :) nüüd on naljakas vaadata, kuidas 100 l boileri asemel on väike 50-liirine. iga kord, kui dušširuumi asutn, mõtlen, et pool boilerit on ära kukkunud :D väiksema vastu vahetasime selle seetõttu, et uude vannituppa tuleb suur boiler, see jääb nö. varuks. 

a tolle nelja päevaga jõudsime kinno, rattasõidule, rullitama ja randa uut jalutus- ja linnuvaatlustorni katsetama. jõudsime küpsetada ja niisama kokata. oh oleks kõik nädalavahetused mitu päeva pikemad! niisama sai ka oldud ja 11-ni magatud! 

kui nüüd lapsed järgmine nädal lasteaeda lähevad, siis ma ei kujuta ette, kuidas nad jälle pool 8 üles saama hakkavad. K-d ei ole hommikused magajad, aga nüüd tundub, et lõpuks on magamise rõõmudele pihta saama hakatud :) seega, saab põnev olema. kodus on nad seetõttu, et ühel kõrv valutab ja noh, teine ei taha ju ka minna, kui saab vanaema või minuga kodus olla. ilmad kah ilusad, leegib õues ringi. 

kõrvavaluga seoses ma arsti pakutud AB praegu vastu ei võtnud. proovin omamoodi, reedel kontrolli, kas saame ise jagu. ja kui see on viiruslik, siis nagunii AB ei sobi. loodan parimat. õnneks kõrv ei valuta, on lukus.

sellest, kuidas me kuu aega oma lemmikinimeseta hakkama saame, teinekord. 

kuri palavik

jõudsin mina rõõmustada, et K-d juba 2 kuud lasteaias käinud ja peale väikese nohu pole miskit olnud, kui Karina kolmapäeval otsa lahti tehi. tõin ta koju 38,8 palavikuga, hirmus peavalu, laps oli läbi nagu läti raha. muid sümptome polnud, lihtsalt palavik, mis kuidagi alla ei tahtnud tulla. õnneks kestis sellised suured numbrid õhtul ja pool ööd, hommikuks oli juba 37,1 ning põhimõtteliselt laps jummala rõõmus ja terve olemisega.

uurisin siis lasteaiast, et mis värk. selgus, et tõesti-tõesti on midagi ringlemas, sest mitu last on sarnaselt haigestunud ja suht kiirelt tervenenud. jäin siis ootele, sest ega üks ilma teiseta saa. kahjuks nii oligi, kuigi alles pühapäeva hommikul... iseenesest väga pikk vahe, eriti kui arvestada seda, et keskkond ja muud tegurid neil samad. ju siis Karita on suvel rohkem päikest sisse maukida jõudnud, et lasteaia pisikute tase teda ei murdnud, alles kodus lähikontakt haigega teda murdis.

igatahes pühapäeva hommik algas Karita poolt jutuga, et temal pea valutab. seniks, kuni minuni tuikus, oli juba selge, et vol 2 on saabunud. temal on ikka poole hullem: esiteks on palavik kestnud juba ööpäeva (Karinal siis ~12h), mis ainult korraks rohule allub, aga siis kohe 39 peale jälle tagasi kihutab :( tänagi on 37.5 ja olemine suht sant alles. loodan väga, et õhtuks ikka toibub, sest neljapooleste puhul on palavik ja haigus hoopis midagi muud, kui eelmise hooaja laste puhul. miks? aga selleks, et nad ise aduvad nüüd väga selgelt, et ollakse haiged - keritakse end teki sisse, oiatakse ja ohatakse pidevalt ning küsitakse väga murelikult kraadiklaasi näitu. aasta tagasi oli palavikualandaja mõjudes laps jälle tegus ja amokki-jooksev ja vajus ära alles siis, kui numbrid uuesti suureks läksid, aga nüüd jah, hoopis teine lugu. nii hirmus on kõrvalt vaadata. eriti täna hommikul, kui ta aru sai, et midagi pole paremaks muutunud :(

loodan südamest, et talvehooajal kuidagi valutumalt saab ja me ei pea liiga palju haigustega võitlema.

P.S. arvake, kas ma pidin neljapäeva varahommikul tegelikult Tallinna poole sõitma ja see ära jäi - off course.

P.P.S. ja kas ma peaks homme sedasama tegema või ikkagi saan minna, kui palavik taandub? loodame-loodame, muidu läheb 2 koolitust järjest vett vedama...

kopsupõletik

nüüd on kinnitatud mõlemal lapsel kopsupõletik :( on pikalt vindunud, nüüd üle nädala juba köhivad, palavikutavad jälle ja on nõrgad-loiud. perearst arvas, et on viirus ja isegi vereproovil pole mõtet. ma ikka soovisin pilti ja proovi, ju ta vaatas, et ma muidu ära ei lähe ja ikka andis proovipaberid kätte. ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui veel oodanud oleksin.

ise samade sümptomitega, arst minuga tegemist teha ei tahtnud. eks ma köhin edasi :S

nüüd siis 2 nädalat veel kodune. jube!

kusjuures, ma olen neid hullult jälginud, pidevalt kontrollinud, et käed-jalad külmad poleks, õues lund suhu ei pandaks jne. ei midagi, ikka tuli talve lõpuks pauk ära :(

täitsa tõbine

no see oli küll praegu "huvitav" kogemus: nuuskasin kõrvas oma tasakaalu-elundi paigast ära. suht võigas tunne. pärast mitmekordset neelamist läks paika tagasi. õnneks istusin, püstiolekus oleks raudselt pikali käinud. nüüd nina jälle tilgub, aga nuusata ei julge...

nagu te aru saate, on too jube viirus ka meie pere kätte saanud. mina haigestusin koos Karinaga viimasena reedel 38-se palavikuga :( mis ei kao ega kao ära. lapsega käisin isegi eile perearstil, kuna 5 päeva palavikku (näidud kõiguvad 37.4-38.2, vahepeal pole üldse) tundus koos köhaga ikka kahtlane - õnneks kopsud puhtad ja veri korras. kodused teed-meed-aurud, ei muud.

Karita on tänaseks terveks saanud ja käib lasteaias, terve eelmise nädala oli tema siruli ja tüki üleeelmisestki. herr Abikaasa alustas seda saagat. ma enam ei mäletagi, kui ammu aega tagasi. 

palun installeerida üks kevad. tänud ette!

kõhutõve küüsis

eile oli selline "tore" õhtu. kohe liigagi "tore", aga näe, ellu jäin. nimelt hakkas õhtul 5-6-paiku sees kuidagi keerama ja iiveldama. eks ma teadsin, et midagi taolist tulemas on, sest kolmapäeva öö otsa oli Karna oksendanud, millega kaasnes palaviku tõus. kui hommikupoole ööd magama jäi, siis oligi see teema unustatud, aga ärgates kurtis hullu kurguvalu. mandlid olid tõesti väga paistes. õnneks kopsud puhtad, kõrvad korras. nii igaks juhuks käisin temaga arstil ära, sest pühade ajal alles ta siin köhis ja palavikutas. 

aga kui eilsest rääkida, siis too õrn iiveldamine muutus väga kiiresti väga jubedaks. ma siinkohal täpsustama ei hakka, eks. ma küll proovisin oksendamise vahepeal Smectat juua, aga no see tuli kõik uuesti väga. siis, kui ma enam püsti seista ei suutnud, tuli meelde, et Türki sõites soovitas apteeker igaks juhuks kaasa võtta miskit tabletid, mis peaks kõhulahtisuse paari tunniga peatama ja iivelduse lõpetama. võtsin ettenähtud annuse enne voodisse kukkumist sisse ja tõesti-tõesti, need mõjusid. või pidigi see viirus/toidumürgitus 5 h kestma. mine võta kinni... Karinal oli ju ka 5-6 h ja siis jäi laps rahulikult magama.

igatahes on mul siiralt hea meel, et reisil olles toidumürgitust ei saanud, sest võõrsil oleks sellist asja ikka jube üle elada olnud. ja tulevikus võtan alati selle rohu kaasa. on proovitud, et aitab :)

süüa hetkel midagi ei julge, joon ohtrasti Häädemeeste mineraalvett.

praegu kedagi ega midagi ei süüdista, aga tegelikult ma sõin eile ühe kiluvõileiva, mis mingit maitset ei omanud... kust ma nüüd tean, et asi on viiruses või võileivas?

nüüd jääb siis üle oodata, mis 3-päevane intervall toob Karita ja herr Abikaasa suhtes ma mõtlen.

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)

aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:

• veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
• hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
• lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
• lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
• K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
• aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
• maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
• suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
• tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
• toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
• herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
• septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
• panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
• ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
• aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
• lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
• maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
• herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.

ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(

palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...

koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 

kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.

ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

läheb lõikamiseks

täna sai kinnituse tõsiasi, et K-del tuleb 10. mail minna adenoidide operatsioonile. eks see otsus oli tulemas juba märtsi algusest, aga täna arvas kõrva-nina-kurguarst ikka väga kindlalt, et see asi tuleb kiiremas korras ära teha. doktor lausa imestas, et lapsed veel nii aktiivsed on olukorda arvestades. 

põhimõtteliselt on nii, et nina ja kõrva vaheline käik on ummistunud adenoidi tõttu. see tähendab, et läbi nina hingamine on raskendatud, kõrvakile ei saa korralikku õhutust, mille tõttu ei ole see korralikult pinge all ega ka kuiv. loomulikult on selline pidev niiske ja soe sisekliima patsillustele liigagi hea arenemiskeskkond ja kõrvakuulmisele ei mõju selline olukord ka teps mitte hästi. kõrvauuringu tulemus oli pehmelt öeldes masendav.

õnneks ei ole vaja veel kurgumandlite kallale minna!

kui kõik planeeritult läheb, siis hommikul päevaravisse sisse, lõuna ajal koju. kõige hullem pidavat olema hoopiski rahuliku režiimi pidamine järgneva nädala jooksul. seda ma usun muidugi väga ja see nädal keset suurt kevadet saab tõeline katsumus olema.

ja nüüd kõikse hullem faktor: VANAEMAD! ja nende hell süda. et ikka jube ja kole, lapsed nii väikesed alles. valus ja puha. mina isiklikult olen näiteks oma ema liiga hella südame tõttu pidanud kogu lapsepõlve ja noorukiea kannatama lõputu kurguvalu ja angiinide käes, sest ta lihtsalt ei julgenud minuga sellele operatsioonile minna :S mu põhiline mälestus ongi see, et KOGU AEG kurk valutab :( isegi minu jutt teemal, et lapsed võivad kurdiks jääda, kui seda asja ära ei tee, ei lõpetanud oigamist... aga õnneks pole mina nemad ning loodan väga, et operatsiooni järgselt saavad mu neiud järgmisel talveperioodil oluliselt tervemad olla. suur suvi ka vahel, taastumiseks aega seega maailm.

nii et jah, läheb lõikumiseks.

haigus vol 13

Karital kõrvapõletik. nüüd juba parem, aga kolmapäeval tõusis palavik ja kõrvad hakkasid valutama. muidugi algas valu õhtul, kui ma teatris olin (enam kunagi ei osta ma pileteid ette, sest mõlemad korrad on tervisejamad olnud!). päeval tekkis küll palavik, aga mingit valu ega paha enesetunnet ta ei kurtnud, nii et AB-i polnud nagu mõtet lampi andma hakata. otsustasin siis oodata ja vaadata, mis pöörde asi võtab, enne kui rohukarbi juurde torman. küsisin Karitalt veel mitmeid kordi, aga ühtki viidet valule ta ei andnud...  ema, vaeseke, kes haige lapse peale iga kord hullub, väljus endast, õnneks telefoni teel sain ikka juhised antud ja koju jõudes oli vaikus, ainult ähmis ema istus diivani veerel.

rohkem valu kaebamist pole kuulnud, sest õhtul läks kohe AB peale. veider on see, et eelmisel reedel, kui Karinaga arstil käisin, vaatas ta ka Karita üle ja ütles, et üks kõrv on kergelt roosa. ja siis tuli selline lause: "ise teate, kas hakkate AB-d andma või mitte." ma ei osanud sellest midagi arvata. ega mina arst pole. kuna laps oli nö terve - palavikku polnud, igati rõõmus, siis muidugi ma ei andnud, sest neid kuure on siin talve jooksul rohkem kui küll olnud. tegelt olen ma suht pahane, nii enda kui arsti peale. ma saan aru, et ta annaks mulle valida, kas ma ostan originaalrohu või odavama analoogi, aga et mina pean otsustama, kas on ravi peale panna vaja või mitte, mismõttes nagu?? kas tänapäeval ongi suvalise haridusega lapsevanem raviarst??? mina ju ei näe kõrva sisse. või peaks mingid meediku kursused läbi tegema, et arsti vigu vajadusel korrigeerida? enda peale olen jätkuvalt pahane, et muudkui hädaldan siin ja arsti ei vaheta. ausõna, ma luban, et selle aasta jooksul ma selle vangerduse ära teen. suvel on mees kodus, kõigil arstidel koormust vähem, küll ma siis löögile saan ;)

selle talve haiguste statistika ka siia:

Karina:                                                 Karita:

11.sept. - kõrge palavik                          12.sept. - kõrge palavik

14.okt - köha palavikuga                        26.okt. - jube köha

24.okt.  - kopsupõletik, raviks AB          7.nov - nohu, köha ja palavik, raviks AB

14.nov. - angiin, raviks AB                      2.dets. - kurguvalu, palavik, raviks AB

7.dets - kurguvalu, palavik                       25.dets. - kõhugripp

25.dets. - kõhugripp                               23.jaan. - angiin,bronhiit, kõrvapõletik, raviks AB

31.jaan. - köha palavikuga, raviks AB     3.märts - tuulerõuged, raviks saialill ja soodavannid  

18. veebr. - tuulerõuged, ravi juba kirjas   21.märts - kõrvapõletik valu ja palavikuga, raviks AB

16.märts - bronhiit, raviks AB

ja mul on kuri tunne, et selleks hooajaks pole see veel läbi :(

haigus vol 12

ja ongi aasta jagu haigusi täis meie majas :( seekord siis Karina - palavik, köha-nohu. eks sellisest hiilivast köhast kõik alguse sai. omast arust peletasin teist küll nii kuis jaksasin, aga jäin kaotajaks :S kuna ka kopsus oli raginat, siis ikka vana tuttav AB. arst lausa küsis, et kas meil pole kedagi vanaema või tädi, kes lastega suveni kodus saaks olla. no ei ole sellist vitaalset, kes jaksaks kahe kohe kolmesega maid jagada ja neile järele joosta. 

ma hakkan haiguste koha pealt oma külma närvi kaotama. ausõna, see on juba liig - väljas selline ilus kevad ja me peame jälle toas kopitama. seekord kavatsen pärast AB-d anda maksimumkoguse häid baktereid, vaatame siis, kas peab veidi kauem.

tuulerõuged pildis teema lõpetuseks meie peres

tipphetk

herr Abikaasa poolt läbipõetud tuulerõuged oli väga õudne kogemus. talle nagunii, aga mulle ka. pildi panin siia selleks, et propageerida täiskasvanutele mõeldud tuulerõugete vaktsiini. ausalt, inimesed, see on olemas ja palun kasutage seda, sest too lastehaigus on suurel inimesel väga hull!

Meie majas oli sel aja keelatud:

1. parastav irvitamine

2. enda tema silme all sügamine

3. igasugune tema katsumine ükskõik kustkohast

Härra ei väljunud majas muidu, kui pimeduse varjus. arvas, et ehmatab kevadlinnud ära ;) väga pikk meil teekond kuuri puude järele just ei ole, aga ju ta enesetunne oli siis niivõrd õudne, et ei saanud valges välja minna... magas eraldi teki all, sest igasugune riide liikumine vastu nahka olevat õudne piin.

loomulikult tuli ka palavik, püsis 39-piires, alla läks väga visalt. pilt on siis tipphetkel tehtud. igal õhtul sai klõpsitud uued pildid. ma juba esimesel täpiõhtul mõtlesin, et jube. kolmandal fotosessioonil tabas mind juba õud. täppe oli sellise tihedusega IGAL POOL ÜLE KEHA välja arvatud peopesad ja tallaalused, isegi suus ja kõrvas oli... aga õnneks on tänaseks seis selline, et inimese nägu on peaaegu tagasi, tuju ja naljasoon ka, nii et sõbralik tögamine on juba täitsa võimalik ;) homme julgeb isegi tööle minna (kus ootab teda sadakond irvitavat kolleegi, kes tahavad hirmsasti tolle lastehaiguse kohta sõna võtta :D ). kohalikeks naljadeks oli meil haiguse ajal, et mu meheks on nüüd Frankensteini prototüüp või et elan koos mullikilest mehega (tihedalt vill villi kõrval nägi täpselt selline välja, nagu oleks naha asemel mullikile).

aga tõsiselt, pean mehele au andma - mina sellist haigust vist hetkel küll nii tublilt üle elanud poleks. see on suur katsumus. tavaline mehine hädaldamine ei tõusnudki esiplaanile :) sõjaväelise enesedistsipliini rida vist.

ah et millega me ravisime?

• ohtralt saialilletinktuuri mitu korda päevas (Vene oma on parem, sest see on kangem ja odavam ka)
• soodavannidega (vannitäie vee kohta tass soodat - kuivatab väga hästi, lapse puhul pool tassi)
• hiljem juba palju-palju niisutavat kreemi, sest on oht armide tekkimisele, mis peaks selle mure ära hoidma

loodan, et meie perel on selle haiguega nüüd kõik, sest lastel oli ka täppe suht palju. olen kuulnud, et mõne täpiga ei pruugi täit immuunsust saada ja tuleb teist korda veel.

Karita täpitab rõõmuga

Karinal on kopp jummala ees

haigus vol 11 - tuulerõuged vol 2 & 3

nii. eile pärast teatrit märkasin Karita seljal täppe. nüüd ma olen siis see ema, kes veab oma haiget, nakkusohtlikku last massiüritusele. oma kaitseks võin öelda, et enne riideid vahetades ma tõesti ühtki ei täheldanud ja tuju oli tal ka igati hea. 

nüüdseks on tekkinud täppe üha juurde. kõige rohkem on seljal, kuklal ja peas, aga ka kõhul ning jalgadel. enesetunne ja olemine on Karital mu meelest oluliselt parem, kui Karinal samal ajal. täppe laseb määrida mõnuga - keerab ja pöörab end igat pidi, et ikka iga väiksemgi täpike saaks määritud. ta oli Karina täpimäärimise ajal nii pettunud, et teda ei tupsutata. nüüd siis naudib täiega :D ootame, kui villid kati hakkavad minema, eks siis käis, kas veel ravitseda laseb. määrin siin ikka saialilletinktuuriga. Karina pealt on näha, et see on piisavalt tõhus, mädakoldeid ei tekkinud üle kolme ja kõik on kenasti paranenud. ah jaa, soodavanni sai ka tehtud. sõbranna ema rääkis, et kuivatab maru-hästi. vannitäie vee kohta serviisitassitäis soodat, veidi liguneda ja siis saialilletada :) täpid tõmbasid kohe heledamaks. kaerahelbevannist olen ka kuulnud, aga ei tea, mis suhtes seda lahustama peab.

ja nüüd siis põhimats: herr Abikaasal on ka tuulerõuged :S ja nad tulid siiski, eksole. ta nii lootis, et ei hakka külge, aga eile öösel töölt jõudes tundsin, et on kuidagi liiga tuline. kraadis, oli 38,5, panin tule põlema, esimesed täpid olid ka kohal. seda ma parem ei kirjelda, milline ta praeguseks välja näeb. enesetunne on väga sant, õnneks allergiarohu abil väga ei sügele. aga täna on alles 1 ööpäev täitumas, 3 on veel ees, kus täppe peaks juurde tulema :( kiirabi veel vaja pole, loodame, et nii jääb ka. net on täis lugusid, kus ikka väga kreisiks läinud on.

nii et pöidlad pihku, et me selle nädala suuremate kaotusteta üle elaksime!

haigus vol 11 - tuhandeid tuulerõugeid

ütleme nii, et see käis nüüd küll kiiresti. ses mõttes, et LA-st teatati, et seal tuulerõuged, mina käisin korra hoolekogu koosolekul ja voila! - olemas :(

esialgu siis Karinal, loodan, et Karital kiirelt ka täpid tulevad, saab koos põetud, muidu istun 4 nädalat hoolduslehel... lugesin, et siis enam nakkav pole, kui koorikud ära tulevad. siis saab vast LA-a tagasi.

Ajaloo huvides täpsemat juttu ka: laupäeval sai maal käidud, sest vanavanemad said aasta vanemaks. mängisid ja möllasid mis kole :) kui õhtul tulime, siis pestes nägin mõningaid punne kõhul ja seljal. käis tuulerõugete mõte läbi küll. hommikuks polnud enam mingit kahtlust, sest kogu kehatüvi on täppe täis ja tuleb aina juurde. osadel juba villikesed ka peal. poole päeva pealt lõid täpid välja ka näol, kaelal, peas. sügelevad, loomulikult. panen peale saialille tinktuuri ja sudocream'i - mõlemad peaks kuivatama ja desinfitseerima. briljantrohelist otsustasin mitte panna, sest ma tean, et nad on väga endast väljas alati, kui miskit värvilist näole satub. apteeker soovitas ka Cyrteci (või mis iganes kirjapildiga see on) sügeluse vastu, pean ikka ostma, muidu vaene hing kratsib end täitsa puruks. perearstile ei saa veel helistada, pärastpoole. sinna ma küll nakkava lapsega ei lähe, koju ta vist ka ei tule. õnneks pole tuulerõuged palavikuhaigus, seega pole arst oluline.

nii et kõik me sõbrad, kes täppe tahavad, palun tulge külla ;)

herr Abikaasa muidugi nii optimistlik pole, sest tal pole olnud. täiskasvanud inimesel on see lastehaigus aga väga raskesti põetav :S

mõnes mõttes on tore kodus ka vahepeal olla. saab kududa ja ehteid nikerdada.

haigus vol 10

nüüd siis Karina kord. Köha ja kõrge palavik algas juba teisipäeval, arst kolmapäeval miskit ei kuulnud ja AB jäi peale panemata. kuna köhahood on võikad - laps ei saa hingatagi - siis hakkasin ise ikka rohtu andma. ei taha oodata, kui kopsust ragin kostma hakkab. 

teine haige on meie majapidamises veel - herr Abikaasa ikka haige. päris 40 palavik enam pole, aga kurgu-, pea- ja põskkoopavalu on endiselt päevakorras. kusjuures täna oli jälle veidi hullem :( nüüd on küll tunne, et AB-d ei mõju üldse. nii pika kuuri peale võiks juba progressi näha olla, aga ei...

nüüd ei teagi, mis teisipäevase Rammsteini kontserdiga Riias saab. üks on kindel, mina lähen!! küllap herr Abikaasa ka tuleb, aga kerge see talle olema ei saa. emotsioonid on taevas, lavashow ootused veegi kõrgemal, Rammstein ikkagi ;)

elame-näeme. vähemalt kodu on soe, autod töötavad ja pere on koos :)

haigus vol 9

tavapärane õhtune ajaviide - sinepivann

Karita on haige. kõik maailma hädad on teda korraga karistama tulnud. tänased diagnoosid perearstilt järgmised: angiin, bronhiit, mõlemapoolne kõrvapõletik :S mu vaene väike!

eks see oli juba pikka aega tulemas ka, haigus ma mõtlen. sest nohu hiilis ligi kohe pärast aastavahetust. küll vähehaaval ja mitte väga hullusti. see muundus köhatamiseks, millest tuli päris köha (ka mitte hullu moodi, aga ikka õhu vahetudes ja möllates tuli köhahooge ette). nüüd siis esmaspäeval lõi palaviku ka. minu lootus, et 37, 3 ehk jääb, ei täitunud ja eile oli 39 jälle platsis :( 

täna kablutasin kohe arstile ja nagu diagnoosidest paistab, väga õigesti tegin. kõrvavalu ta veel ei tundnud ise, aga homseks vist oleks juba valu käes nutnud. nii et AB läks peale (küll nõrk ja vähe, aga ikkagi).

muide, meil oli täna asendusarst - dr. Niklus. ta on super! istub muidu kõrvalkabinetis, aga täna oli meie arst haigeks jäänud ja sai tema juurde. on lastearsti taustaga, uurib, vaatab, kuulab, põhjendab, oskab soovitada. on näha, et talle meeldib oma töö, mitte ei tee seda ülejala või raha pärast. kui temaga ära rääkida, on süda kohe täitsa rahul. nimistu tal täis ja kuidagi löögile ei saa. mis imenipiga ma tema juurde küll pääseks?? ei tea. soovitusi?

Karina hetkel suht terve, vahel köhatab. loodan parimat.

II ja III jõulupüha

II püha öösel haigestusin mina - te ei taha teada, mismoodi see kõik välja nägi või tuli, aga jube see oli :( kutsusin hommikul lausa ema appi, sest ise ei suutnud ühtki sammu teha oksendamata...

lapsed olid loiud, haiged ja õhtul hakkas uue ringiga kõik pihta neil. kuna mees oli tööl, siis tema pääses veidi kergemalt õnneks.

täna hommikul jõid tüdrukud ära muljetavaldava koguse piima ja veel mahlagi. Karita küsis veel vett ka ja siis väljus see kõik jälle suu kaudu :( mu vaene väike! söödud pole endiselt midagi, aga vähemalt väljunud pole rohkem midagi. lootus jääb!

tundub kuidagi rota moodi, eks! ses suhtes et nii pikalt ja üle ei lähe.

haigus vol 7 & 8

nii, tervelt nädala sai Karita LA-s käia, kui reede õhtul ülivirilaks muutus, öö läbi nutuselt tundmatu päritoluga valu kaebas ja hommikul isutu oli. lõunaks oli 39 palavik platsis ja suhu vaadates selgus ka põhjus - mandlid puha paistes ja punetavad. valgeid plekke ei leidnud õnneks! seda kinnitas esmaspäeval arst ka. angiin ikka ei ole veel. aga kuna ta on oma viimasest haigusest ~ kuu tagasi ikka aeg-ajalt köhinud, siis määras ikka AB. siinkohal võin öelda, et olin tark, et koju ootama-vaatama ei jäänud ja kohe arstile tormasin, sest see tundub eriti õel viirus olevat - pärast 3 päeva AB-d on ikka palavik ja laps suht loid. 

tänaseks oleme sealmaal, et Karina liitus haigete seltskonnaga (sest mina köhin ikka veel ja mu meelest nüüd jälle rohkem). palavik 38,4 ja tuju ülihalb. tegelikult oli ta eilsest õhtust saati nagu tige herilane, isegi magamine ei aidanud - hommikul jauras ikka edasi. tema paha tuju näeb välja nii - käib ringi, nägu mossis, suust kõlamas pidev joru, mis ei lakka hetkeksi; loobib asju, mis ei meeldi, tirib õelt asju ära, endale ligi ei lase, sülle ei tule, lohutada ei saa. suht jube! hommikul LA uksel muutus tavapäraseks inginäoks ja vudis rühma. 

nad pidid seal üldse nagu kaks kukupaid õnneseent olema - jagavat mänguasju ja aitavat teineteist, olevat asjalikud ja rahulikud. kodus on kõik täpselt vastupidi. oi ma annaks palju ühe sellise päeva eest, kus nad lasteaialapse moodi oleks!!! esmaspäevast alates on Karita minuga üksi kodus olnud, elu ühe lapsega on ikka lill! te võite vaileda, palju süda kutsub, aga on. mitte, et mulle ei meeldiks oma lapsed, aga lihtsalt ühega on kordades lihtsam. vahepeal, kui ta omaette mängis, tekkis juba kahtlus, et kas laps ikka on toas ja aju ütles, et kuidagi imelik - aaa - vaikne on :D

Karinal muidu kõik sümptonid sarnased, ainult mandlid ei ole veel nii paistes. eks siis näis, mis tulevik toob. tööle sel nädalal ei saanud, ehk järgmisel võtab mees hoolduslehe. iga kord, kui nats looma hakkab ja ma töökoormuse suurendamise avaldusele mõtlema hakkan, annab universum märku, et see pole ikka hea idee...

haigus vol 6

nagu juba mainitud sai, siis Karinal on angiin. õnneks taandub vaikselt, kuigi mandlid on endiselt väga paistes. mingi hetk ei söönud 4 päeva midagi peale jogurti ja natukese banaani (väike paast ei teinud talle muidugi halba, eksole :P). üldse on nad terve kodus olemise aja mõlemad jubedalt toiduga põiminud. vahepeal hakkas juba looma, aga nüüd on jälle "kärss kärnas." 

täna käisime arstil ja sealt väljudes haaras kõiki tohutu nälg - Selveri sildi nägemine pani neelud tööle. sinna me igatahes ei läinud, sest poesalat ja grillkana pole my cup of tea. kodus ootas kana tegemist, aga midagi tahtsid kõik kohe saada. võtsime Piadorast ühe pizza ja vurasime koju. jube nämma oli - kõik sõid ja mõnulesid. siis käis peast läbi, et mõneti ma mõistan neid vanemaid, kes oma lapsi rämpstoidul kasvatavad - hea vaadata, kuidas laps isukalt sööb ;) muidu meie majas tavaline vaatepilt, kus mina vaaritan 3-käigulise lõuna, vahel soostutakse võtma amps või kaks, tavaliselt lükkab üks puutumatult toidu kõrvale ja kukub jorrama, et vaja kommi või nätsu või jumal teab mida. mitte et nad pidevalt magusat matsutavad, aga soov midagi head saada on neil küll pidev. vahel ma mõtlen, et peaks hunniku komme kätte andma ja isu täis süüa laskma. usku sellesse pole, järgmine päev tahavad jälle. 

haiguste teemal veel: minul on läkaköha ja mükoplasma bakter, mõlemad pahategijad istuvad bronhides. ise uurisin ja puurisin, kui AB-d mingit mõju ei avaldanud. palusin siis arstilt vereproovi, mis neid haigusi tuvastab. arvas, et võib kah, kui ma ise seda vajalikuks pean. no ja oligi. siit moraal, et kui kellelgi tehib köha, mis käib hoogudega ja vahepeal on tunne, et õhk saab otsa ja jõud ka, siis laske arstil KOHE teha lisaks tavalisele vereproovile ka eelnimetatud haiguste otsingud. nüüd on õige AB peal ja hulka parem kohe :) see värk on väga nakkav ka, nii et mees käis täna vereproovil (köhib hullupööra ja jõud on täitsa kadunud). lastele pidavat praegused AB-d mõjuma. nende kaudu see jama tõenäoliselt meie majja jõudis ka.

nii et järgmisel nädalal veel kodusel režiimil. õue õnneks saab - väikesed rõõmud ikka.

P.S. vaip sai puhtaks ja kuivas isegi õues ära. väga jubedalt ei haisegi geeli järele, ju tuuldus välja.