Pühapäev, 14. juuni 2015

põrunud pea

10.06. oli selline kurb juhus, et Karita sai peapõrutuse. Juhtus see lasteaias, kui ta mänguväljakust üles ronis ja millestki mööda astus :-(  õpetaja muidugi ei näinud ja mulle helistas alles 2h hiljem, kui laps juba oksendas. Oli lapse lihtsalt enda kõrvale võtnud, kuigi teine nuttis,  küsis minu järele korduvalt ja oli loid. Vaat sellisest käitumisest mina aru ei saa!! Mu meelest on lapsevanem see, kes olukorda hindab ja otsustab, kas on lihtne lops või tõsisem. Ma olen seda korduvalt ja selgelt öeldud,  et mind tuleb alati teavitada. Olen 300m kaugusel, saan alati koge minna. Aga noh, nüüd viin kirjaliku paberi.
Kuna ma pole Karitat kunagi nii loiult ja vaiksena näinud, siis läksime ikka emo-sse ka. Seal ootasime tunni, enne kui öeldi, et vaja haiglasse jälgimisele jääda. Mingeid uuringuid lastele ju ei tehta, lihtsalt oodatakse-vaadatakse. Kuna õhtul kaheksaks polnud hullemaks läinud ja öösel oleks ma välivoodil last jälgima pidanud, siis tulime ära koju. Hommikuks oli tal veidi parem, õhtul tahtis juba õue ja järgmisel päeval pidi teda jõuga rahulikuks sündima. Aga selline ettevaatlikum on siiani. Õhtuti pea valutab ka. Eks ma ikka jooksmise-hüppamise-ronimise olen praegu välistanud, ehk läheb ilusti korda ja tüsistusena peavalusid ei jää. 
Karital ikka juhtub - tal on õmmeldud lõuga 4-aastaselt, kui keegi on verine, siis on see tavaliselt tema, kevadel oli tugev kaelavenitus batuuditrikkidest ja nüüd siis peapõrutus. Oh aeg!
Selline suve algus siis. Herr Abikaasa on loomulikult kuskil metsaõppusel jälle :/