päris oma pidu

ükskord suvel, nii umbes augusti alguses tulid lapsed jutuga, et nendel vaja pidu teha, pidžaamapidu või nii. ma vaatasin neid suurte-suurte silmadega ja küsisin, et inimesed, mismoodi te seda täpsemalt praegu ette kujutate? küsimus oli siiras ja kantud kontekstist, sest meil oli siis remont täies hoos ja igas võimaliks (ja võimatus) nurgas oli mingi kott mingite asjadega + elutoas 4 diivanit, mille vahel me isegi hästi laveeritud ei saanud, külalistest rääkimata...

veeretasime siis seda mõtet nii- ja naapidi, kuniks jõudsime kompromissini, et pidu tuleb, aga tiba hiljem. peamine argument, miks pidu vaja oli, oli igatsus mõndade lasteaiakaaslaste järele. loomulik ka, sest kui sa oled harjunud kellegagi iga päev aastast-aastasse koos olema, siis on veider, kui ühtäkki enam ei trehvagi. leppisime siis kokku, et teeme peo septembris, kui saab kutsuda ka mõned uued koolisõbrad. mõeldud-tehtud!

niisiis, said kokku 12 sõpra, trall ja möll kestis ikka mitu head tundi. mina jõudsin järeldusele, et nii palju tüdrukuid korraga on ikka raske ära hallata - inimesed on ju ikka nii erinevad ja temperament on mõnel oi-oi kui vägev. kõik läks tegelikult hästi: tegime liikumismänge ja võistlusi, vahepeal oli õuetiir batuudi, jänesepaitamise ja vahukommidega ning siis jällegi disko ikka päris pimedas toas vilkuvate tulede ja Getter Jaani-Koit Toome lauludega :D kella kümne paiku oli rahu majas ja sai ööbijad madratsitele paigutada. ega me kõiki ööbima ei jätnud, ikka paar kallimat lasteaiakaaslast. emad veel muretsesid, et kuidas ja äkki tuleb nukrameelsus vms., aga ei, kella 23-ks olid kõik kustunud ja võisime peoõhtu kordaläinuks lugeda :)

ma ei tea, kas kirjutada, et kordame, aga küllap vist ;) ehk tiba väiksema ja tuttavama seltskonnaga :P

Augustiunetus/-unistus

15. august kostitas meid kõiki imelise ilmaga - augustiunistus!

ja õhtu augustiunetusega

päevane päevitamine tehtud, kulgesime rõõmsalt unetusele ja oh sa jutt, kus sel aasta oli rahvast! melu oli ka kõvasti rohkem ning esinejaid jagus kohe igale poole. meie alustasime folkpungiga ja lõpetasime balletiga. vahepeal aktivistid osalesid padjaviskevõistlusel lausa auhinnalise tulemusega (Herr Abikaasa jäi tagantpoolt esimeseks, mis unetute mõistes oli suurepärane tulemus (kaasvõistleja müksas just viske hetkel kätt, nii et padi lendas otse taevasse). Tuurit-tuurit kava oli väga lahe sel aastal ja unetute jooks omas headuses :P on ikka üks mõnus üritus välja mõeldud!!

kuidas aru saada, et lapsele meeldib saadud kingitus?

väga lihtne - ta kiljub.
ja jah, ma ei aja mingit udu teile siin praegu. lugu järgmine:

saabusid sünnipäevale maalt vanaema ja vanaisa, kandes suuri kingikotte, mis sisaldasid beebinukke. Karita tõmbas enda oma välja ja teatas: oi beebi! Karina pusis usinasti oma koti kallal edasi, tõenäoliselt ei kuulanud ta õe mula. ja kui ta selle paki siis õiget pidi keeras ja lutiga beebinukku nägi, siis kostis üle maja õnnekarjatus. jah, just-just - õnnekarjatus! ma muudmoodi ei oska seda nimetada. see kõlas umbes niimoodi, nagu siis, kui teismeline tüdruk saab teada, et kodulinna/Eestisse tuleb esinema tema lemmiklaulja. meie kõik pahvatasime naerma ja see naer nakatas tervet seltskonda kohe tükiks ajaks, niivõrd ehe oli see õnn :D ja kui ta veel aru sai, et see nukk liigutab käsi-jalgu, laulab-nutab-imeb lutti, siis ta lihtsalt istus ja hoidis teda hellalt-hellalt kaua-kaua. Karina on ikka nii armas! Karitale meeldib nukk ka väga, aga teda valdas pigem hasart, et mis veel tulemas on.

pean mainima, et kauaoodatud rattad ja kiivrid ei tekitanud sellist emotsiooni. tõenäoliselt oli asi üllatusmomendis ;) õhtul kokkuvõtteid tehes jäi aga ratas ja kiiver kindlalt esikohale ja nukk oli kohe järgmine.

Suured tänud kõigile, kes I peole tulid ja imetoredaid kinke tõid!

Ja suure lombi taha Roosile ka suur aitäh hellokittinduse eest! meil on nüüd kõik kohad lipsukesega kasse täis kleebitud :)

jõulude eelmäng

kui sa oled ema (või isa), siis tõenäoliselt tuleb enne jõule ette võtta järgmised asjad:

• pisut peenemat näputööd, kui laps käib miskis ringis (sest seal ju mõeldakse välja esinemiseks igasugu kostüüme) ja hulk aega kaubanduses, et vajalikus toonis kangad/aksessuaarid olemas oleks.
• käia laste jõulupeol ja esinemistel, tunda uhkust ja häbi ja kõiki muid segaseid tundeid.
• õppida/õpetada pähe salmid ja laulud (minul küll juhtus nii, et lasteaiast kaasa antud luulerida kodus ette lugedes, teatati, et üks sõna läks mul valesti ja tegelikult käib see salm hoopis nii ja deklameeriti kogu luuletus liigutustega ja puha)
• tuua majja kuusk (ikka oma metsast ja ise, eks!)
• valmis küpsetada mitu laari piparkooke ja katta need hunnitu hunniku glasuuriga (meil veel tegemata, aga homme on see päev)
• firma jõulupakis leidunud pardiga teha jõuluõhtusöögi peaproov (part tuli just ahjust, läheb kohe maiustamiseks. veingi juba hingama valatud. pardi kõhtu läksid õunad-kuivatatud-ploomid-sibulad-basiilik ning tiba soola-pipart, ka välispidiselt sai linnuke soola-pipra massaaži enne küpsetuspotis ahju lendamist).
• seda, et mööda poode miskit meelepärast Vana kingikotti otsida tuleb, ma siinkohal täpsemalt lahkama ei hakka.

nüüd siis pildiseeria meie askelduste tõestuseks :) kauneid saabuvaid jõule armasad lugejad!

kuused metsast käes, oma 500 m sügvas lumes, aga asi oli seda väärt (metsanotsu sisse trambitud rajal oli tegelikult täitsa hea liikuda)

kuusk ehitud, Karina tõestamas, et on oma ema laps (minagi lamasin lapsena lummatult kuusepuu all)

müstiline tähetants Endla teatri laval (Karita kõige keskel)

Karita minu õmmeldud päkapikukostüümis

lavale Karina ei läinud, õele plaksutas ka pika hambaga, aga kui pidu läbi sai, siis tuhises küll kohe lavale möllama

Karita loeb lasteaia peol luuletust

Karina deklameerimas (mõlemal peol oli teemaks valge, nii et sama kleit)

lõbus kohtumine vilkuritega

sõbrad said kokku, ajasid juttu ja valmistusid ajaloo halvimale Metsatölli live'le minekuks - aga sellest hiljem. palmikud punuti pähe (ka pikajuukselised mehes said vägevad soengud - tervitused Siimule!) Ja siis selgus, et kõik on võtnud õlu või paar ja ainuke isik, kes peale üliraseda sõbrantsi rooli taha sobib, olen mina. muidu poleks selles midagi imelikku, aga nüüd pidin sõitma hakkama 8-kohalise Chevy Caprice'ga (pildil). ameerika auto, viimane istmerida paigutub näoga tagaklaasi suunda ja sisenetakse sedasama teed pidi. ma polnud elu sees nii suure masinaga sõitnud! ega midagi hullu polnudki, väga laevas oleku tunne tuli peale - õõtsus teine ja rooli pidi nagu vene autodel pidevalt lõdvalt sõrmede vahel hoidma, muidu hakkas teel ujuma. mulle muidugi autos viibinud meesterahvas üksteise võidu selgitasid autoehituse eripärasid, aga suures ähmis ei jäänud üksikasjad meelde ;)

suurt kiirust arendada igatahes ei julgenud, sest too "laev" ujus ikka teel kenasti. mingi 80-ga sain ikka sõidetud need õnnetud 10 km. mugav on see tõesti, seda peab tunnistama.

tagasitulles nii libedalt ei läinud: kõigepealt tuli metsaveerelt see hiiglane pimedas kraaviveeres välja tagurdada ilma tagurdustuledeta. auto omanik tagaistmelt andis väheke juhtnööre, aga üldjoontes nautis autoseltskond minu kimbatust tolle mitmemeetrise eluka manööverdusel. imelik, kuidas sellise auto omanik mind üldse nii lõdvalt rooli lasi? oleks mina omanikuks, ei laseks kedagi ligi! vahepeal jõudsime metsavaheteel arutleda teemadel, kuidas politsei on seda masinat kinni pidanud, aga pika ninaga jäänud. sõitsin mina pahaaimamatult sirgel maanteelõigul, ikka 70-80-ga, sest vahepeal oli pimedaks ka läinud ja see ujumis-tunne polnud kuhugi kadunud. ja mida ma näen - värvimuusika selja taga - ikka too sini-punane ja vilkuritega. imekombel ükski närv ei liikunud, omanik tõmbas laisalt jalad tagaaknast sisse ja andis juhtnööre, kust auto passi leida võiks. juhiakna juurde ilmus väga rahulolev vormis naisisik, kes hakkas uurima, miks inimesed pagasnikus istuvad ja palju meid on. minu selgituse peale, et see on 8-kohaline auto ja iste ongi originaalis tagurpidi, muutus ta nägu väga morniks. kohe kahju oli teda kurvastada, et riigikassa täitmisest midagi välja ei tulnud ;) teine tüüp ilmus alkomeetriga, aga ka see ei andnud loomulikult mingeid tulemusi. rõõm-rõõm :D ütlesid siis ainult, et jalad aknast väljas sõita ei tohi ja soovisid meile head õhtut!

kui nüüd ausalt öelda, siis oli see sündmus õhtu naelaks, sest Metsatöllu ei taha ma pärast seda õhtut ikka väga tükk aega näha :S vihjeks niipalju, et soojendusbänd oli purjus ja töllud ise lasid end 1,5 h oodata, enne kui lavale suvatsesid tulla ja siis tegid ka peamiselt  viimase plaadi mõtetuid lugusid.

mitmike kokkutulek 2012 ja kaksikute nädalalõpu muljed

kõik koos (või peaaegu)

FB on suur ja võimas. 30 a tagasi oleks suht keeruline võhivõõraid inimesi lihtsalt nii lõbu pärast kokkusaamisele kutsuda olnud, aga näed, praegu saab kõik mõne kuuga korraldatud ilma kodust väljumata. ja korraldatud oli hästi, võin ma öelda. isegi jäts oli sponsorluse korras välja aetud :)

kokkutulek ise toimus Nurmenuku puhkekeskuses Pärnumaal. oleme seal korra enne ka käinud, kui piigad 1 a 3 k vanad olid. imede-ime, mäletasid! teadsid kohe, kuhu poole vudima hakata, et batuudile saaks. 

olime esimesed saabujad koos meil terve nädalavahetuse külas olnud samavanade kaksikutepaari Hanna ja Helena ning nende seltsidaamiga (loe: ema Kristinaga). see andis muidu veidi pelglikele K-dele aega ümbrust taasavastada ning juurdevoolavast rahvamassist mitte välja teha. suur hitt oli muidugi rong. ma ei kujuta ette, mitusada ringi nad sellel tegid. loomulikult istuti juhtival kohal ehk siis veduris, kedagi teist eriti löögile ei lastud, isegi jäätisega meelitamine ei pannud neid sealt lahkuma.

kokku oli kohal 40 pere. suht paras arv rahvast mu meelest, rohkemaga oleks puht-füüsiliselt hakanud tekkima jooksvate laste kokkupõrkeid. järgmisel aastal saab tõenäoliselt seda kogeda, sest meediakära on paari päeva kohta suht kõva olnud. mõned näited:

• minu 3-aastased lapsed on AK teletähed siin (see oli paras üllatus ikka, et kõigi nende 40 mitmike pere pealt just meie lapsed nö kaanestaarideks said!): http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=48692
• delfis on lugu ja pildid siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-kaksikute-ja-kolmikute-pered-said-parnumaal-kokku.d?id=64521938#
• Pärnu Postimehe lugu siin: http://www.parnupostimees.ee/871650/galerii-mitmikud-lustisid-kokkutulekul/
• teisipäevases Tartu Postimehes lausa piltidega intervjuu:   http://www.naine24.ee/873352/need-on-kaksikud-jah-uhevanused/ 

muidu võiks see meediakära olemata olla, aga et ta kannab õilsamat ideed veidi riiki märkama panna, et mitmikke on alguses ikka ühel kodusoleval vanemal väga keerukas üksi hooldada ja ka raha kulub korraga kordades rohkem, siis las olla!

päev ise oli SUPER, lapsed lustisid üle nelja! tunni :) ja kustusid teel koju paari minutiga (uneaeg oli 3 tundi üle ka, eksole). ma ei pidanud neid karjatama, kõik sujus, midagi trastilist ei juhtunud. ja seda kõike sooloetendusena, sest herr Abikaasa on loomulikult metsas sõda mängimas. fakt, et ma täiesti näost põlenud olen, annab tunnistust asjaolust, et kingsepp käib ikka paljajalu ehk mul pole heegeldatud mütsi ja päev päikese käes muutis mu kenasti ladvaõunaks, mis kuidagi taanduda ei taha.

ei muud, kui KORDAME!

eelnevalt juba mainitud H-d on meil sõbrad juba paar aastat. oleme ikka külas käinud üksteisel ja muidu muljeid vahetanud. täpselt ühevanused, on mida arutada. noored daamid said omavahel suht normaalselt läbi, kuigi rohkem käis mäng ikkagi oma õega, viimaseks päevaks siis seltsiti juba rohkem. kõige muljetavaldavam seik oli vast rattaralli, kus isegi oma isiklikku ratast oli igaüks nõus vahetama ja sõbrale lubama! võtsime lolli peaga ette ka Grillfesti külastamine Pärnu Vallikääru aasas, aga selline rahvasumm veidi väsinud kaksikute ja närtsinud emmedega on ikka liig. suvekülalised on hoolimatud ja purjalik, suht keerukas on lastele pealeastumist vältida. õnneks saime end hiljem klaasi veiniga turgutada, kui õnnis nohin tagatubadest kostma hakkas ja maailma asjad kohe 2 õhtut jäjest sirgeks rääkida :)

rattaralli

mu kallid tibud on kolmesed!!!

jah tõesti-tõesti, mul on juba 3 aastat õnn olla ema kahele vahvale tütrele! täna toimus mõnus kodune pidu lepatriinu stiilis (üldse mitte ülestõusmispühade võtmes, aga tibud ja jänesed oleks kuidagi lame olnud mu meelest). suured tänud kõigile külalistele! tore oli teid kõiki näha ja suured-suured tänud toredate kinkide eest!

kolmesed kaksikud on muide imetoredad - mängivad rollimänge, seletavad suud vahtu igasugustel olulistel teemadel, teevad vahvaid märkusi, kui omaseatud reeglitest lapsevanemad kinni ei pea, lõõritavad nagu lastelaulude CD, värvivad ja voolivad mõnuga. loomulikult on nad iseteadlikud, kanged ja jonnakad, aga kui nüüd vanematega tõttu vaadata, siis on see kõik täiesti arusaadav. lisame siia veel vanuselised eripärad ja kõik ongi loogiline. aga nad on siiski väga armsad! soovitan ;)

tsirkus!

lasteaed korraldas laupäeva hommikupoolikul toreda perepäeva. teemaks oli tsirkus ja kõik rühmad ka vahvalt kostümeeritud. sõimekad siis läksid kiisudena :) minu silmis teenis plusspunkte asjaolu, et pidu toimus LA keskkonnast eemal - kohaliku seltsimaja saalis ja kohale oli kutsutud klounid.

esialgu olid meie kiisud väga ehmunud rahvamassidest (tavapärane käitumismuster), klammerdusid ja tahtsid lausa koju, hiljem ikka olid nõus oma rühma juurde minema ja etteaste tegid väga püüdlikult kaasa :) lausa pisar tui meil herr Abikaasaga silma - päikesekiired kasvavad ikka nii kiiresti! suur kummardus õpetajatele, kes nii väikesed lapsed suurepäraselt liikuma on saanud!

kostüüm minu kätetöö. Karital on saba ka käes näha, Karina keeldus pilditegemise hetkel kõigest... hiljem polnud enam mahti poseerida. kõrvad on ilmselge hitt meie majas praegu :)