Teisipäev, 22. november 2011

helge pea või tuhmur?

ma olin väga üllatunud, kui Karita rääkis ükspäev, milline on tema parem, milline vasak käsi! algul jälgisin suht hämmeldunult, et mingi nali, siis testisin veel ja oh imet, ongi selge! mees veel küsis, et milline on õe parem käsi, kes üle laua istus. algul ütles valesti või noh peegelpildis õigesti. siis õhtul proovisin veel kord üle laua istudes sama asja ja siis ütles juba õigesti! lasteaias ka pole teema päevakorras olnud. loomulikult tunneb ta kõiki värve ja tunneb alati huvi, kui kuskile midagi kirjutatud on. ma siis loen talle algul tähti ette ja näitan, milline on mis. siis loen jutukest ka. legod ruulivad - nii suured kui väikesed tükid. kannatust pusida on üksjagu :) muidu üldse selline pedantsem, korralikum, põhjalikum.
Karina kahjuks hetkel nii helge pea pole - põhivärvid on ok, jutukesi kuulab, laulab ja tantsib hästi. kätest pole aimugi, tähed ei huvita veel. kõik mis kukub, maha jääb, üles ei võta, appi ei tule. lemmikväljend "ei!" pidevalt, iga asja peale. jube jonnakas hetkel, mingist selgitamisest/moraalitsemisest/nurka panemisest kasu pole :( nagu hane selga vesi, ainult oma suu väsib ära.
aga puzzlede koha pealt on mõlemad endiselt täiesti tuhmid. no ma ei oska õpetada ka rohkem, et kuidas peaks mõtlema. oma loogika järgi olen neid õpetanud pikalt ja pidevalt, lõpuks lähen ikka närvi ja kraamin mingi teise mängu välja, kus eduelamus ka tuleks. ikka täiesti suvaliselt lahmivad :( ju siis kunagi hiljem. ega ma ei tea ka, mitme tükilist puzzled 2 a 7 k vanune laps kokku panna võiks osata. meil on mingid 12-tükised puupuzzled ja siis 9-tükilised  puzzleraamatud, aga ei midagi. 4-tükist oleks hetkel juba piinlik ostma hakata mu meelest. ju siis mingis osa peabki hiljem tulema, kui midagi väga hästi on.