Teisipäev, 26. jaanuar 2016

ärevusest

kuna koolis, kuhu me oma võsukesi õppima tahaks suunata, on lastevanematele koolikatsed (ja-jaa, õigesti kirjutasin/lugesite), siis me käime Herr Abikaasaga korra kuus huvitavaid jutte kuulamas, mida kooli poolt pakutakse. 
seekord räägiti ärevusest, selle vormidest, väljendumisest, abi andmisest. kuna lektor oli tõeline oma ala proff (Elen Kihl Senusest, olen temaga varem koos töötanud), siis tõi ta väga täpseid, samad humoorikaid näiteid. ehk siis, kui te tunnete endas ära liialt Leiutajatekülast Bruno ema, siis on aeg muutusteks, et te oma lapse psüühikale viga ei teeks. liigäreva lapse näide on aga sealtsamast raamatust kes? õige - Albert! Alberti isa, kahjuks, on teine teema ja temal on tõsisem diagnoos, aga Alberti ema aitas oma last kenasti sotsiaalärvusest üle: küpsetas talle koogi ja saigi poiss endale imetoreda sõbra Lotte näol :)
ma siiralt loodan, et minu lapsed on väikesed Lotted, kes elust mõnusalt läbi keksleksid ja ma suudaks vähem Bruno ja rohkem Alberti/Lotte ema olla!

Põnev kelgusõit

Herr Abikaasale meeldivad kelgukoerad. ta unistab neist juba aastaid stiilis, et kui Pärnu töökoha saan, siis kohe võtan endale husky, malamuudi ja veel palju muid ilusaid loomi. ma siis nuputasin väheke jõuluvanana habet kratsides, et mida härrale kinkida. koerakelgusõit jäi sõelale ja nii juhtuski, et eile käisime "jõuluvana" kinki realiseerimas Mutimuudide juures.
neil on kokku pea 40 koera vist. enamik Alaska huskyd, terve pesakond malamuute ja üks linnukoer ka. kirjust kassist rääkimata ;) Alaska husky pole midagi sarnast Siberi huskyga. teate ju küll neid kurjade kulmudega sinisilmseid koeri? vot aga see Alaska variant on kõhn ja sile, ainult silmad on sama hirmutavad :D
kõik koerad oma aedikutes olid meie saabudes muidugi ülijoviaalsed, haukusid ja hüplesid. kui aga kelgu ette rakendamiseks läks, siis tekitasid need loomad selliseid hääli, mida kõrvalt kuulates küll enam koerale ei omistaks... 
läksime!
igatahes kelku ronisime me paarikaupa (mina-Karina, A.-Karita) ja 4 km ring võis alata. oh sa jutt, kui kiire see sõit tundub, kui ise kelgus oled!! lumi tuiskab, koerad jooksevad, valge väli kiiskab vastu. ütleme nii, et joostes on täielik vaikus ja keegi enam ei klähvi ;) mulle meeldis, Karina arvas kohe pärast sõitu, et järgmine aasta kirjutab ta jõuluvanale, et toogu ta veel selline kelgusõit :) kui meie ring tehtud sai, oli teiste kord. kõrvalt vaadates liikus koerarakend aga nii aeglaselt ja vaikselt. tegelikkuses on lumel olles hoopiski kihutamise tunne. Karita oli tulles täiesti seitsmendas taevas ja ütleme nii, et Herr Abikaasa samuti :)
ootusärevus

sõidult tulles näod kõrvuni peas :p
hiljem vaatasime veel tubastes tingimustes perepoja ja peremehe poolt välja võidetud karikaid ja ajaloolisi pilte ning nosisime õunakooki.
igati väärt kogemus, soovitame!!