alles saime paika, kui juba vaja jälle minna. seekord siis külla! juba Pärnus plaanisin retke Laanemetsa Kristinale ja Hannale ning Helenale külla. oh oli see vast sõit! mõtsin, et lähen õige õkva, kuid see polnud teps mitte hea idee. siinkandis ei ole teed mitte ainult kiira-käära, vaid üles-alla ka veel. tee ise on marukitsas, nii et vastutulija puhul peab kraavi keerama. ega muidu ka kraaviminek keeruline ole... igatahes kui läbi Haanja Rõugesse jõudsin, oli süda totaalselt paha sellest keerutamisest. sellest ma üldse ei räägi, et kõrvad käivad pidevalt siin sõites plõks-plõks lukku... õnneks kedagi kuni Mõnisteni vastu ei tulnudki.
igatahes kohale me jõudsime, sõitsime bossult otse õue ja hakkasime magajaid unest äratama (loe: ehmatama). Hanna ja Helena on ka kaksikud, meie omadest 3 nädalat nooremad, seega suht sobilikud mängukaaslased.
sõime marju, lobisesime, vaatasime suitsusauna ja sipelgaid, tegime vahvate küla-mängusasjadega tutvust (Anne ja Gorba ja Chicco kidra ruulisid eriti) ning vitsutasime ohjeldamatult kooki :)
 |
| oh hirmus lugu - keskid võõrad tegelased on lõunaune ajal meie liivakasti sisse kolinud :S |
 |
| sulamine on toimunud - peamiselt pealinna piigad ja suvepealinna preilid vadistavad rõõmsalt mängida, kui ainult need emmed kogu aeg oma kaameratega siin ringi ei klõpsiks! |
 |
| see on ikka ülišeff liivakas ja liiv on ka poole maitsvam |
 |
| õed nelikud - Hanna, Helena, Karita, Karina - õuna mugimas |
lõouks pakkisin oma killavoori kokku tagasi ja sõitsin inimese kombel läbi Ape s.t. Lätimaa koju tagasi. tuli palju kiirem ja mõnusam. seda ei pea vist mainima, et noorem generatsioon magas mõlemad otsad õndsalt maha ;)
