vähemalt meie pere jaoks :)
eile sain teate, et rahuvaövajad on tagasi baasi jõudnud ja jäävad sinna kuni kojusõiduni. see tegi mu südame kohe poole kergemaks ja meele helgemaks. õigupoolest viimase tekitas küll telefonikõne mehelt.
need satelliidid on ikka veidrad - kord kuuled nagu kõrvaltoast, siis jälle maapõhjast. seekord oli nagu suht hea, ei pidanudki ootama, kuidas su jutt läheb kosmosesse, sealt afgaani, siis vastus kosmose kaudu minuni.
kõige parem selle kõne juures oli teadmatuse lõpp. ma ju olen selline, kes kõike alati teadma peab, olgu uudis milline tahes. nüüd siis tean, et millal, kuidas ja keelega juhtus. minu mehega juhtus ikka ka. mida mu süda juba ette aimas, kui ta ütles, et tead, üks asi oli ikka veel. aga sellest praegu ajalugu vaikib tema ema närvide heaolu pärast. eks me hiljem serveerime seda kuidagi rahulikumalt ja kindlasti pärast seda, kui ta on oma silmaga veendunud, et pojaga kõik korras on.
nüüd ongi nädal veel ja siis nad juba lendavad. ja siis lendan mina, lennujaama ;)
