Neljapäev, 31. august 2006

igav,igav,igaaaaaaaaaaaaaaaav...
no jumala eest, ei ole töö juures enam midagi teha, no on küll, aga midagi huvitavat ei ole. õigupoolest peaks ma haigla peahoonesse minema, kui siin töö otsa saab ja osakondadest küsima hakkama, kas ja keda vaja nõustada. aga ma tõesõna ei viitsi. ja kuna me võtsime ühe üliagara neiu tööle kevadel senise sotsiaaltöötaja asemele, kes last saama hakkas, siis ei pea ma enam üldse tõmblema, sest ta teeb kõik ära ja rohkemgi veel. aga igav on ikkagi.
eile näiteks aitas päeva õhtusse saada doonoriks olemine, pärast seda olin nii uimane, et täiesti suva, kui midagi teha polnud. vanasti oli hea, doonor sai paki ja vaba päeva. nüüd peaks ka seaduse ümber tegema samamoodi, sest praegu on olukord, kus kõigil on küüned enda poole ja keegi ei taha verd loovutada. kui oleks vaba päev mängus, siis ikka tuleks rohkem inimesi sellest kiirest maailmast ja viskaks pikali 15 minutiks, et natuke head teha ja siis nina 7 tuule poole vedada ja päeva enda tarbeks kasutada. niisiin käin ma ka ilma selle vabaduseta ja viimased 2 x pole veel ise jõudnud minnagi, kui juba helistatakse, et veri otsas, palun tulge!
eile siis läksin koju, pesin nõud ja toitsin kassi ning oligi kogu päev, siinkohal pean mainima, et mu tööpäev lõpeb kell 16.00, nii et magasin järjekordselt õhtu lihtsalt maha.

C
mulle väga meeldivad laste sünnipäevad, kui sinna moekalt hilja jõuda, kus peasüüdlane juba magab :) nii hea rahulik on kohe, et istu või öö otsa.
aga täna öösel sain magada, kass ei läinudki hulluks, ei tea, kas ta hakkab haigeks jääma või mis... see on muidugi ainult hea, et ta magab, siis magan ka mina ja ei haugu töö juures teiste peale olemaks liialt väsinud, et viisakalt käituda.
eile vaatasin oma sünnipäeva tagajärgi üle, muidu oli kõik ok, kuid ma ei saa aru, miks mulle järjekindlalt päevalilli või väikeseid potililli kingitakse (teate küll neid vahalehtede ja kollaste või roosade õitega taimi, mis ilgelt kähku ilgelt suureks kasvavad ja pidevalt prahti ajavad). need on ilusad täpselt senikaua, kui esimene õisik ära kukub ja siis ma viskaks hea meelega selle minema. peale selle kõige muu on kodus hetkel üks loom, kes kõik taimed nahka pistab, seega ei ole mul seda lillekest kuskil hoida ja kevadel tegin ma selle vea ka veel, et istutasin selle jubeda eksemplari ümber, mis tähendab, et ta on veel suurem ja puruajavam, kui enne. ning jah, pikad laused on minu eripära. õnneks ei öeldud kooli ajal eriti kunagi, et nenedest aru ei saa, sest mingeid kirjavahemärke ma ikkagi kasutan, eksju.
ja üleüldse, mulle meeldivad roosid või gerberad, aga mitte päeva- ega potililled.
sünnipäeaks kingiti üks gerbera pott ka, ield lahkusid kolmandaks päevaks iseenesest mõista, aga tain oma alles. see näeb välja täpselt nagu tavaline võilill ilma õiteta, nii et kui kliendid mu kabinetis käivad, siis võib jääda küll mulje, et ma kasvatan umbrohtu ;)

Cristal