sellised tähelepanekud viimasel ajal:
- ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)
- ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes... teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!
loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :) seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!
