elu mängib vahel kätte imelikke võimalusi. ühelt poolt on need toredad, teisalt mitte niiväga. eks ma siin hädaldasin mingi aeg tagasi, et kui külmaks läheb, siis väga nagu ei tahaks üksi lastega toimetada kodus ja ikkagi veidi veel võõras ja kui midagi juhtub, siis pole kedagi abis.
nüüd siis juhtus aga nii, et Herr Abikaasa viskas end jääl siruli ja liigub nüüd nagu vapper tinasõdur ühel jalal... luu õnneks puru pole (vähemalt Pärnu EMO-s väideti nii), lihtsalt kole pehmete kudede venitus pahkluu piirkonnas. jalg on "kenake" rull ja valutab ka. istub mul nagu diivanikaunistus, ise kurdab, et lamatised tekivad varsti :D
teise õnnetuse üle pole sobilik naerda ja ega ma naeragi, aga see tuli lihtsalt nii õigel ajal. Karita just hakkas köhima. praegu ongi meil pere pooleks jagatud - kaks santi lustivad kodus (köhiv ja turtsuv issikas ja issi) ja kaks tervet käivad tööl (emmekas lasteaias ja mina tööl), kõik on väga rahul. või noh, mina tahaks ka kodus olla, aga nohu pole piisav vabandus vabu päevi võtta. muideks kartsin, et tuleb hull kakelung Karinaga lasteaeda minemise teemal, kui õde koju jääb, aga oh üllatus - ei! tema tahab lasteaeda õest puhkama minna! jah, nii mulle öeldigi :D muidu oleme jõulujärgse aja igal hommikul Karinaga lasteaeda minemise suhtes maid jaganud, nüüd aga läheb meeleldi. aru ma ei saa! viimasel ajal on K-d tõesti nagu kass ja koer karvupidi koos, nüüd on õhtud rahulikumad ja nad taluvad üksteise seltskonda paremini :) ju siis nii pidi minema.