Kolmapäev, 24. juuni 2009

kilkavat Jaanipäeva kallid sõbrad!

oma kodu õue peal on kõige mõnusam grillvorsti mängida :)
vasakult Karina ja Karita õhtust und nautimas
Rabarockil elu nautimas. ma valisin ikka väga õige päeva minekuks. reedel sai päikest võtta, aga laupäeval tuli vihma kui oavarrest. mitte et see pidutsejaid seganud oleks, aga ikkagi kui su peale niigi pidevalt pissitakse ja oksendatakse, siis oskad kuivast ilmast lugu pidada ;) Juustega juhtus nii, sest suht tüütu on laste imetillukeste sõrmede vahelt minu hiiglapikki juuksekarvu ära koukida. ise olen rahul!
Velikije Luki täies hoos
Karina: "aga mul on uus müts!"

Veidi väsinud Karita emme süles und ootamas

kui külalised käisid, siis jäime pildi peale ka - perepilt või nii

külalistele sai süüa ka meisterdatud - kalatort nämm-nämm :p

Mia-Lota mängukaare all mööduvad meie pärastlõunased mängutunnid. kui neile rippuvatele vidinatele käega pihta ka saab, siis oh seda kilkamist ja "jutustamist"

mina laiutan siin! - Karina

14.06. keeras Karina end esimest korda külili või vähemalt meie nägime siis seda esimest korda. Karita on ka paar korda juba pööranud, aga pole taibanud pilti teha

kohe pärast juuksurit

kas me pole mitte ühte nägu?

mängutund

väike kavalpea Karina

Neljapäev, 11. juuni 2009

lähen ula peale :)


Rabarock, noh! jätame oma tibud veidiks vanaemade meelevalda ja lähme mehega endeid tuulutama. eks annan teada, kas igatsus muutus nii piinavaks, et poole päeva pealt ära tuleb tulla. ei-ei, ega ma pole rongaema, ikka üheks õhtuks lähen, teine päev jääb sel korral minu poolt mõjuvatel põhjustel nägemata.

Esmaspäev, 8. juuni 2009

olen juba 2 kuud ema

emme oma tibudega

"aafrika näljahädaline" ja "täiskuu" (kaaluvahe on neil hetkel mingi 0,5 kg, aga välja paistab küll et meeletult)
vahel on meil paha tuju

mänguaeg, issiga on nii vahva koos olla

perepilt beebide 2-kuu sünnipäeval

vahel väsib Karita ära, aga õde on teda varmas oma kisaga üles ajama ;)

vanavanemate juures Koongas magusasti tudimas

tegelikult mõledes ja öeldes on väga veider tunne see emaks olemine. see tunne ei tule kohe (vähemalt mul ei tulnud), see nagu kasvab iga päevaga. võibolla on asi selles, et minu tibud on väga palju pidanud nutma oma kõhuvalude tõttu ja see valmistab meelehärmi, aga kui nad on armsad ja naeratavad, siis küll süda paisub uhkusest ja rõõmust, et nad mul olemas on.
jah, Karital ja Karinal on olnud väga suured gaasivalud, mis nüüd tunduvad taanduvat (ei taha ära sõnuda, aga tundidepikkusi lohutamatuid nutuhooge viimasel ajal pole olnud). eks mõnes mõttes on loogiline, et nad sellised ärevad ja ergud on - võeti neid ju vägivaldselt ilma ette hoiatamata mu kõhust välja külma ja ereda valguse kätte. see ju traumeeriks iga inimest, eriti siis selliseid väikesi.
meie beebid on jah nüüd 2-kuused. suured inimesed juba, kui vanemate piltidega võrrelda :)
olemas on järgmised oskused:
*pea tõstmine kõhuli olles
*rusikaga mänguasjale pihta löömine ja omaette itsitamine, kui see tegevus õnnestub
*pea eest ära keeramine ja nina kirtsutamine või jonn, kui emme või issi suud pühkida üritab
*istuli hoides peaaegu pea hoidmine
*pilkkontakt ja naer, kui keskit vahvat silma ette satub
*suurte silmadega tunnistamine, kui keegi häält ja nägusid teeb
*hirmtugev või väga hale kisa, kui miskit ei meeldi
*emmet ingellikult magada nohistades heldima panna