Esmaspäev, 25. november 2013

jonni taltsutamine

elas kors väike tüdruk, kes oli otsast-otsani jonni ja viha täis. Ta sai ka ise aru, et nii see jätkuda ei saa, aga ometigi ei osanud ta kuidagi muudmoodi enda soovidest märku anda. Tema õnnetu ja juba peaaegu kurdistunud ema oli sadu ja sadu kordi küll rahulikult küll riiuga seletanud, et selline teguviis ei ole pisikesele preilil sobilik, kahjuks tulutult. Kord karjus laps põrandal väherdes, et sa oled halb emme, kui ta enam kuuendat multikat vaadata ei võinud või paugutas uksi ja kiusas sihilikult õde, sest too polnud koheselt loovutanud näritud mängukonna...
Siis katkes ema kannatus ja ta kaebas lapse isale ära. Isa arvas alguses, et ema hädaldab niisama ja kui tuleb, siis vaatab. Nii sündiski. Laps jonnis ka isaga vahetpidamata, kuigi temaga on lood tavaliselt teised. Isa kannatus katkes pärast teist päeva (kuigi ema oli seda juba aastaid kannatanud ööl ja päeval) ja ta rääki lapsega. Rääkis pikalt, laps kuulas. Ei teine laps ega ema ei kuulnud nende jutuajamist, aga sellest hetkest midagi muutus. Laps mõistis, et jonniga ei saavuta ta midagi või kui, siis otse vastupidist. Ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte jonnida ja seda pingutust oli nii koomiline vaadata. Aga ta saab hakkama ja hoiab mõistlikku joont edasi :) ja emal on sellest nii hea meel. Imelime on see isade ja tütarde suhe!

Laupäev, 9. november 2013

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.
tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.
viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.
igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 
ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)
oh kui imelik jutt...
ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 
ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!

Laupäev, 2. november 2013

Mirjamson

eile oli päev, kui lasin kassi kesksoostada. kurb on olla. 
ühest küljest on arusaadav, et see tuli ära teha, teisest küljest naisena on seda väga raske mõista, et nii tegema peab... või noh, ei pea ju, aga need isaste kasside hordid meie maja ümber tundus juba ilmselge liig ja kui nii hakkabki iga mõne kuu tagant olema, siis see ei ole ka väga hea variant. kusjuures need isased on nii ülbed! neil on ikka konkreetne siht silme ees ja isegi hari ei aja neid minema - istuvad ülbelt terassil laua peal ja vahivad tuppa. ole nagu vang iseenda kodus :( ju siis eriti nurr miisu on meie Mirrist sirgumas... aga nüüd on lõpp, päris lõpp. 
isast kassi omades ei tundunud kastreerimine nii hull või lõplik tegevus. aga ju ma siis ei osanud kaasa tunda. emase loomaga nagu teine asi.
õnneks protseduur ise läks kenasti, taastub ilusti, haav kena ja kass tegus. õue nurub hirmsasti, aga ei saa veel lasta. lahtiseletatult tähendab too kenast seda, et sai palgaldatud ka kiip, millega anti kassile pass, kuhu peaks kõiksugu temaga tehtud toimingud sisse kantama. vaktsiinid ja muu. 
väike seik ka: viin mina kassi kohale, panen puuri. küsin, millal järele võib tulla, öeldakse, et mõned kassid veel järjekorras, ikka paar tundi peab ootama ja siis umbes tund läheb protseduurile. mina siis räägin, et teate, ta on kuri, eelnevad arstilkäigud on kõik teda järjest kurjemaks muutnud, ootamine ei ole hea. ja et mul oli aeg kokku lepitud, oleks võinud siis helistada, ma oleks ta hiljem toonud. vastati hajameelselt ja-jah, kuid lubati õigeaegselt ette võtta. kusjuures nii tehtigi, sest ma olin õigel ajal kohal, mul on kuu aega ette kokku lepitud ja ju ma siis paistsin koos lapse ja kassiga piisavalt ähmi täis. lähen siis kassile järele ning sealne töötaja hakkab seletama, kuidas Mirr kõik töötajad lõhki tõmbas, isegi arsti läbi kinnaste... NO KAS MA EI ÖELNUD TEILE, ET TA ON KURI??? ega ilmaasjata ei öelda, et kuula inimest, eks ;)