kolmapäev, 22. mai 2013

head rallimehed ikka küll :S

need kuradi Gumball 3000 mehed tahtsid mu eile surnuks sõita :S mina liikusin täiesti normaalse piirkiirusega maanteel, vastu tuli rekka ja meie vahele ilmus ei-tea-kust must madal gumballi-kleepsudega spordikas, kes täiesti sihilikult kolme rida tegi. mina ja rekkajuht olime sunnitud oma sõidukid järsu roolinõksuga teepervele juhtima, et see idioot läbi saaks. kusjuures see tuli nii kiiresti, et oma suurtest taga- ja küljepeeglitest ma autot ei näinudki.
ei, ma ei ütle, et sellist üritust korraldada ei või, aga no palun, keset tipptundi linnast väljasõidul sellised manöövrid!? kusjuures ma ise ei ole mingi 50-90 sõitja, ikka tahab jalg gaasipedaalile ununeda, aga ma teen seda siis, kui kellelegi ohtlik pole. eile käis ikka nõks seest läbi, kui see must kurat oma manöövri ära oli teinud. lapsed ehmatas ka ära. 
selle üle on mul väga hea meel, et politsei neid hoolega kinni pidas, trahvis ja arestis, siis teinekord teavad, et Eestis peab väheke tagasihoidlikumalt võtma või selle maa vahele jätma. oleks ikka jube küll, kui nad kellegi surnuks sõidavad. kõike saab raha parandada, aga inimest enam tagasi ei too. politsei oleks võinud trassi peal usinamalt väljas olla ka Pärnu ja Häädemeeste kandis, mitte ainult Tallinna ümbruses.
iseenesest oli vahva vaadata, kuidas noorus ristmikel ja teeperves autodest pilte vehkis teha, kaasa elasid ja ennast eksponeerisid. noortel vähemalt midagi teha, äkki annab mõnele tuule tiibadesse, et autospordi- või tehnikamaailma siseneda. aga seda ei saa ju teha elu hinnaga.

pühapäev, 19. mai 2013

tare-tareke

Meie uus kodu :)

03.05.2013 oli see päev, kui meist ametlikult majaomanikud said. võtmed anti üle sel reedel ja kolima hakkame ka kohe-kohe. eestlaste rahvussport - muruniitmine - kah juba uues kodus tehtud :D
ma võin kaht kätt südamele pannes öelda, et see on minu unistuste kodu - täpselt paraja suuruse, kuju ja õuega. meie tarekesel on kõik, mida hing tahta oskab - soe süda suure pottahju näol, parajalt ruumi ja ka eraldumisruumi, mitmed viljapuud ja -põõsad, mõni viirg maasikaid-vaarikaid-rabarbereid, igat sorti ilupuid-põõsaid (mis veel äratundmis ootavad). ruumi on igasugu ideede teostamiseks, mis aju tagasopis pikemat aega laagerdunud on :) meie tare-tareke on rahuliku koha peal, samas ühistransport, pood ja maantee pole ka teab mis kaugel. need pole küll majaostul primaarsed asjaolud, aga kui mõtlema hakata, et järgmised 15 a tuleks oma laste autojuht olla, siis on ikka parem, kui järelkasv ise liikuma pääseb.
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie majaotsimine on kestnud üle kahe aasta. kõik sai alguse sellest, kui herr Abikaasaga Lõuna-Eestisse kaasa kolisime. milline vaikus seal oli! siis ma sain aru, kuivõrd ma looduse keskele tagasi igatsen. ka mees rääkis sama juttu - maalapse asi :) 
äratundmine oli toimunud, nüüd tuli tegutsema asuda. alguses kammisin niisama müügikuulutusi, mõne aja pärast hakkasime maju vaatamas käima nii linna sees kui ümbruses. oh õudust, mida inimesed on endale kokku ehitanud selle buumi ajal - vaesekesed/lollikesed! kuidas nad küll sellistes pappkastides elavad või neid müüa kavatsevad, ma ei tea, aga üks oli kindel, peale paari taolise nägemisest -  meie lollidekülla ei koli. ma ei halvusta siinkohal kedagi, lihtsalt kurb on vaadata, kuidas inimesed on suure hunniku raha matnud millessegi, mis seda väärt ei ole ja isegi sooja ei pea. sellest ma üldse ei räägi, et tänava alguse esimese maja aknast läbi vaadates näeb viimase maja toa tapeedi ka ära (mingit haljastust ju pole ja majad on nagu linnupuurid koos).
kaalusime ka vana maja ostmist ja ise selle üles kõpitsemist. reaalsus oli aga see, et siis saaks maja elamiskõlbulikuks heal juhul 10 a pärast, sest paari päevaga, mil herr Abikaasa kuu jooksul kodus veedab, maja ei ehita ja kust see teine pool raha võtta, mis vanasse majja matta tuleks... niisiis otsisime elamiskõlbulikku maja. 
hinnast niipalju, et alustasin otsimist umbes 40000€ kanti pakkumistest. seda eelkõige seetõttu, et tol hetkel olin  ma kodune, vanemahüvitis lõppenud ja see summa oli suht pangalaenu ülempiir, mida tol hetkel laenata oleks saanud. loomulikult nägi selle raha eest ainult hurtsikuid. liikusin sujuvalt 10000€ kaupa järjest kõrgemale, lõpuks sain aru, et maja, mis on tõesti maja, tuleb otsida 100000€ kandist. õnneks nii hullusti ei läinud, aga hinnad on ikka uskumatud. samas on see investeering kogu eluks, nii et ikka etem, kui osta 20000€ maastur ja elada 1-toalises üürikas.
maaklerid, kes meile maju tutvustasid, võiksid kokkuvõtlikult endale uue ameti õppida, sest kogu selle aja peale kohtasin üht inimest, kes seda tööd teha soovis, oli aktiivne ja viisakas ning selgitas ja juhendas. teiste puhul paremal juhul teostati stampkülastus objektile ja kiideti sõbrast müüja sara taevani, halvimal juhul ei ilmutud kokkulepitud ajal kohale ja helistasimise peale oldi väga pahane, justkui see polekski tema töö. võin kergendusega ohata, et nüüd on see läbi.
saatus hoidis/juhtus meid ka natuke - olime esimesed, kes tarekest vaatama läksid. õuelt vaatas vastu äädikapuu, minu suur lemmik. olen alati unistanud, et kui mul on päris oma kodu, siis äädikapuu ja kibuvitsapõõsad ma endale istutan. endine peremees rääkis optimistlikult, et oma korteri olid nad ka esimestele vaatajatele müünud. nii oli, nii jäi. lahkusime herr Abikaasaga selge tundega, et oleme oma kodu leidnud, lausa pisarad tükkisid silma. ega ostuprotsess lihtne polnud, kohe väga pingeline ja lausa hulluksajav, aga nüüd on see kõik seljataga. viisin läbi ka mõned puhastusrituaalid, et endiste elanike probleemid nendega ühes läheks ja meie oma energiaga sisse mahuks ja täna õuest tuppa astudes tabasin end imetlemast, kuivõrd ilus ja armas kodu mul nüüd on! lihtsalt istusin ja armusin, veel ja veel.
kallis tare-tareke, saame sõpradeks ja kestku meie sõprus eluaja!

kolmapäev, 15. mai 2013

ülistades õpetajaid

ma imetlen inimesi, kes on valinud õpetaja ameti. mõni neist on ka õpetaja suure algustähega, enamus küll niisama asjaarmastajad, aga ikkagi.
mul on lapsed kohe 2 aastat käinud lasteaias. vanasti olid lasteaias kasvatajad, nüüd õpetajad. olen näinud kõrvalt viie erineva inimese tööd, sest meie lastele on sattunud see õnnetu rühm, kus personal muudkui vahetub. inimesed on ikka nii erinevad, aga asi, mis õpetajaid ühendab, on kannatlikkus või kannatus või kuidas iganes seda nimetada. see on ikka omaette oskus kohe jõuda ära oodata, kui laps jõuab ise sinnamaani, kuhu paari käsklusega ta suht kiiresti viia võiks. 
eriti paneb mind imetlema ja mütsi maha võtma üks teine õpetaja - nimelt pilliõpetaja! see on uskumatu, kuidas ta kuulab ühtsama lugu sügisest kevadesse. ma nimelt olen ukse tagant kuulanud Pärnu Kunstide Majas oma laste tantsutrenni ajal ühe akordioniõpilase arengut. sügisel algas lugu vaevu-vaevu äratuntavalt-nooti veerides, millest talveks sai esinemisküps pala jõulukontserdile ja nüüd kevadeks juba on kuulda näppude alt tulemas lisaks viisijupile ka tundeid ja muusika voolamise tajumist. küll see võib olla õnnis hetk ühele pilliõpetajale, kui ta kuuleb Lugu, mitte enam kääksutamist.
mäletan enda muusikakooli aegu ja seda ärapiinatud õpetajat, kes kuulas mu klaveriklimberdamist, sest kes siis kodus ikka harjutada viitsis... see oli piin meile mõlemale, ausalt! mis teha, kui sai õppida ainult seda pilli, mida vastu huvi puudus. tänapäeval vast saab igaüks õppida just seda pilli, mille vast kirge tunneb.
aga suur-suur kummardus kõigile Õpetajatele ja vabandused mu klaveriõpetaja Tiiale, et ma selline loru olin! oleks võinud ju natuke ikkagi pingutada ;)

teisipäev, 14. mai 2013

imelik tunne on

kurgus ja ninas kipitab, tursub ja on igat imelikku moodi veider. 
mõtlen juba mitu kevadet, et peaks allergiateste tegema minema. nüüd on vist ikka päris tõsi, et mingi puu õietolmule ma allergiline olen. iga aastaga on need tundmused tugevamaks läinud. varem kestis see nali paar-kolm päeva, sel aastal aga algas reede öösel hullu kurguvaluga ja pole seni mingeid taandumise märke andnud. mõtlesin, et olen külma saanud, aga kui toas olles valu ja turse alaneb ja õues viibides kõik süptomid taasavalduvad, siis pole asi vist päris õige...
ise pakun, et sarapuu, aga kask võib ka vabalt olla.
 

neljapäev, 2. mai 2013

ei olnud hullem, hoopis parem sai :)

võtsime täna lapsed ja viisime veekeskusesse - Estonia Termidesse. igati mõnus olemine oli :) tähelepanu väärib fakt, et kaasa ostetud kätiste abil omandati paugupealt pinnal püsimise oskus ja oh seda lusti, kui K-d aru said, millised võimalused vee peal püsimine annab! vettehüpped ja vees puristamine olid kahtlemata päeva hitt :D tõele au andes toimus see vee peal püsimine küll püstiloodis, aga peamine on praeguses vanuses mu meelest veega sinasõprus sõlmina ja mõne aasta pärast tehnika omandamine.
hiljem pisteti joonelt nahka kõik, mis meil kaasas oli ja joodi liitrite kaupa Häädemeestet peale. siis ostsime endale veel hiinakast nuudleid, luristasime need mõnuga ära ja sõime kodust pudingut ka veel peale. kui juba, siis juba,, eks ;)
nüüd saab kõik ainult ülesmäge minna. peab minema!

kolmapäev, 1. mai 2013

julmad naljad

läksin mina täna kodupoodi. lihtsalt piima-leiba-vorsti ostma. palusin endale vorsti kaaluda, soov täideti kenasti, siis soovisin veel tükikese sinki. müüja läks sinki lõikuma, mina silmitsen tühjal pilgul kaalu tablood. järksu kõik numbrid kadusid ja asemele jooksis tekst: 
HOMME ON VEEL HULLEM
Totaalne šokk minu poolt, sest te ei kujuta ette, milline päev mul täna olnud on. ma ei taha sellest siinkohal rääkida, aga take my word, eksole. jummala normaalne, kui poe vorstikaal nii ütleb. mõnel kaalupoisil on vist igav olnud :D
iseenesest täiesti koomiline situatsioon, aga et ma seda kirja just täna märkasin, on lihtsalt uskumatu! küsisin siis müüja käest (kellega me iga kord small talki arendame), et mis värk? tema vaatas siis samasuguse tühja pilgu ja punase nina/nutetud silmadega mulle otsa ja kommenteeris, et homme ei saa VEEL HULLEM olla. nõustun 100%-liselt!