kolmapäev, 21. veebruar 2007

autodest

lugesin siin just Epu blogi viimast sissekannet. hullumaja, kus uue auto teema on kommentaaridel tuurid üles keeranud. praegu oli juba üle 35-e ja mingis vanemas 91. ega ma ei saanud ka sõna sekka ütlemata jätta ;)
kuigi mingi hiljutise uurimuse järgi ei ole Eesti üldse autostunud (ainult! 45% elanikkonnast omab autot, euroopas keskmine 70%), tundub mulle, et neid on ikka liiga palju või on teid vähe. mine võta kinni. ja kuna auto on aktuaalne teema, siis kõik ka hämavad selle ümber.
mina muidugi autota ei saa ja ei taha ka. mulle hakkab füüsiliselt vastu astuda bussi, öäk! no mis ma teha saan. mõnes mõttes on see täiesti arusaadav ja lapsepõlve kurbade kogemuste tulemus. siis käisid bussid harva, rahvast oli aga liiga palju ehk autosid vähe, ja nii ei olnud mitte harvad korrad, kus kalahaisulise vene mammi ja karvase papi vahele kiilutud olin või mõni kodanik välja trügimisega rüül nööbi kaotas. see oli ikka hull aeg.
täna on mul bussipeatus üle tee, (toona oli ikka suht kaugel väikese lapse kohta), aga ma ei lähe sinna sellegi poolest. muidugi kui peole ilma roolita vaja minna on, siis me oleme mõned korrad bussi-varianti kasutanud (kuna taksohinnad on röögatud), aga siis on juba õhtu ja rahvast õnneks väga vähe.
ja veel üks faktor auto versus buss - ma ei salli ootamist kellegi ega millegi järgi!

kõik see kõlas snoobilikuna, aga nii on, jääb ja hakkabki olema. sellest ajast ma üldse ei räägi, kus lapsed tulevad, siis on buss välistatud.

rong mulle meeldib, aga kuna pärnust kuhugi saada eriti võimalik pole (va tallinna 3 tunniga), siis see jääb kahjuks ka ära.

C.