ja see ongi käes :)
tegelikult ei ole siin praegu toredat midagi, kõik on kuhjas laual peal, aga õhtuks peab õhk puhas olema. nüüd ma siis vehin kõiki lohisevaid sabasid ära lõpetada.
kolleegidega peab ikka "nägemist" ka ütlema, jäätis juba ootab külmikus. praegu on selline imelik rahu, üldse pole närvi sees. aga küll see tulla jõuab, nagu ma lennukit näen, siis kindlasti tahan otsa ümber pöörata ja kodu poole liduda.
komlmapäeva õhtu oli lahe. Aimur tuli oma nodiga töö juurest koju. põhimõtteliselt tõi ta ära kõik asjad, mis märgivad tema eksistentsi rahuvalves. mõnes mõttes on see positiivne, sest ehk ei vii ta neid sinna kunagi tagasi. teisalt kurb, 8 aastat on ikka väga pikk aeg sellise koha peal töötamiseks. noh eks ta on enne ka kõik kokku pakkinud, sest missiooni ajaks peab tuba tühi olema, aga nii palju asju pole ma meie elutoa põrandal veel küll näinud.
pole veel vaatama hakanudki, mis seal on ja mida nendega peale hakata. saladuskatte all võin öelda, et kui kotid saabusid, siis ma piilusin kiiresti kõigisse sisse, et veenduda, ega seal mingit laskeriista pole. õnneks polnud. need on ju minu foobiad, tegelikkuses ei saagi midagi sellist ära tuua, sest relvad on arvel.
aga mu armas kallis kiisu on nii vahva pärast "vaevast lahti saamist" - tahab uuesti mängida ja seltskonnas olla, käib mul järgi nagu kutsikas, nurrub palju ja on üldse täitsa sõber kohe :))))
C.
