käin viimasel ajal palju Tallinnas koolitustel ja kolan õhtuti linnas ringi. täna sattusin lõksu. ma lubadin eelmisel korral, et enam ei roni selle sisse, aga noh, lambakari... ah et millest ma räägin? pöördustest!
iga kord jäävad nad toppama, siis nõksuvad natukesehaaval edasi ja mul on pidevalt tunne, et ma jään väljudes sinna vahele... need on iseenesest hästi suured, aga klaustrofoobilises inimeses tekitavad ikka lõksus olemise tunde.
sellest ma ei hakka üldse rääkidagi, mida ma Tallinna rahvamassidest arvan.
