meie tulevane hävituspataljon on jõudnud sinnamaani, kus kõik kehaosad on roomamiseks valmis (vaim on ammugi valmis), aga pea ei jaga ära, mis järjekorras millist jäset liigutama peaks. turvalisem tundub liikuda ikkagi selliselt: jalad aetakse võimalikult enda alla, mille tagajärjel tõusel pepu nii uppi, et kohe kukub ümber. käed on muidugi sirgelt (välja näeb see umbes nii, nagu keegi üritaks teha kätekõverdusi, ainult ei ei jõua keha sirgu hoida). silmadesse tuleb seejärel ebakindel pilk ja ruttu-ruttu lastakse end kõhuli. vahel, kui keegi ei näe ja endal hirm meelde ei tule, siis tehakse väga kena 4-5 roomamisliigutust, kus liiguvad kenasti vastaskäsi ja -jalg. aga kui ma segan või julgustan, siis ilmub ainult kelmikad naeratus ja lapsed mängivad kenasti kõhuli edasi nagu poleks kunagi olnudki plaanis roomata.
siinkohal peab mainima, et need mõned õiged liigutused tulevad siis välja, kui silmapiiril on ajaleht või kruus või korv, mida tegelikult puutuda ei tohiks, aga niiväga tahaks ;)
