võib vist öelda, et lapsed paranevad. igatahes meie majas käib ringi kaks pidevalt näljast last, kes iga natukese aja tagant teatavad, et süüa tahaks või mul on ... isu! ja vaadatakse mulle sellise etteheitva näoga otsa, kui ma koheselt 3-käigulist lõunat lauale ei vea. siit ka mure - mul on ideed otsas, mida neile süüa teha. kui herr Abikaasa kodust ära on, siis suurt praadi ju tegema ei hakka, manna/kaerahelbe/riisiputru teen nagunii kogu aeg, suppe ka, aga just toekama soolase toidu osas, mis poolt päeva valmimiseks aega ei võta, ei oska enam välja mõelda. help!
hetkeolukorra kirjeldus ka: Karita ei köhi enam üldse, nohu veel minimaalselt, AB lõpetatud; Karina köhib vahel, aga see pole enam selline sügav ja lakkamatu köhahoog, nohu veel alla ei anna, AB jätkub teisipäevani, siis uuesti arstile; minul ka köha Islandi sambliku ja Brontexi abil kontolli alla saadud, nina on endiselt kinni ja kõrvad lukus, enesetunne muidu suht ok juba. see on muuseas mu elu pikim nohu. ükspäev käisin korraks tööl, II korrus vist teise õhurõhuga, igatahes lõid kõrvad lukust hetkeks lahti ja see oli väga ehmatav kogemus - ma kuulsin üle nädala aja kõike nii selgelt. usumatu! kui terveks saan, siis kevad on vist juba käes ja linnud puude otsas minu kõrvade jaoks lausa karjumas ;)
igatahes selle nädala veedan veel lastega hoolduslehel, sest mu ema sai ka üleelmisel nädalal lapsi hoides selle tõve endale külge.
