Neljapäev, 9. august 2012

lapsesuu

just ükspäev tuli pere mulle tööle autoga järele, aga saabusid tiba vara. läksid siis siseõue mängida, kus hooldushaigla patsient päikese käes ratastoolis peesitas.
Karita konstanteerib fakti: "ta on juba väga vana."
Karina täiendab: "ta ei ole veel surnud!"
herr Abikaasa ei teadnud, kust häbist silmi peita.
minu poolt hiljem ümberjutustust kuuldes homeeriline naer :D

autos tihtipeale pahandan enda peale, kui mingisse pisikesse parkimisauku oma suure masinaga ära ei mahu. mitte et ma parkida ei oskaks, aga seda ma omale ninaette pobisen, et ma ei oska parkida. mingi kord olid lapsed juba väga tüdinud, kui ma mitu korda seda autot parkida üritasin, aga midagi välja ei tulnud. siis ma käratasin neile, et emme ei oska parkida, oodake nüüd väheke!
mõni päev hiljem: herr Abikaasa lastega samas kohas (kesklinnas prillipoe juures), kus ma selle lausekatke poetanud olin.
Karina: "issi, kas sina oskad parkida?"
Herr Abikaasa: "oskan küll"
Karina: "aga emme ei oska parkida!"

sõitmisega seoses veel: üsna tihti tunnen end hobusena, kui tagaistmelt kõlab käsklus "noohhh, sõida!"

rohkem ei tule praegu meelde.