õnnelik laps

Karina (õhtul hambaid pestes vannitoa peeglisse vaadates): "Issi, mul silmad säravad!?"
Herr Abikaasa: "Sa oled õnnelik laps, sellepärast sul silmad säravadki."
Karina: "Jah."

Täpselt nii ongi smile emoticon Ja seda oli nii tore teisest toast kuulata! Uurisin Karitalt ka eile õhtu, kas tema on õnnelik laps. Vastus oli selge ja kõlav "jah!" 

Nii hea meel smile emoticon smile emoticon

lapsesuu

Herr Abikaasa sõidab lastega maale. Parasjagu on käes lõunatund, nii et soovitab neil silma kinni lasta, sest tee on just ühe uinaku jagu pikk :-) Korra nagu proovivad ka, aga siis pillab Karina nagu muuseas: 

"Ma ei saa magama jääda, sest siis õhtul voodis mul ei tule uni peale ja ma muudkui sosistan ja mängin ja sosistan ja mängin." :D

Seesama sõit tekitas meil esimest korda elus olukorra, kus lapsed jäid maale ja meil oli vaba õhtu :-) Ega midagi erilist süllekukkunud vabadusega peale ei osanudki hakata - käisime hiinakas söömas ja jalutasime linna peal. Kinno oleks tahtnud, aga ei viitsind Tallinna sõita...

Nii et nüüd ongi käes olukord, kus nabanöör on pikaks venitatud ja me saame lapsed vahel puhkama saata :-) Olen varemgi maale jäämise teemat tõstatanud, aga Karina kuidagi pole tahtnud. Nüüd on ok :-) 

Korraks tekkis isegi mõte lapsehoidjate pingi pikendamiseks palgalise lapsehoidja näol, aga kust seda saada ja et ta ka normaalne oleks? pärnakad, palun jagage kontakte!

maailmatark

saatsin eile esimest päeva pärast 7-nädalast suvepuhkust lasteaeda maruunised ja neljapoolesed lapsed, tagasi sain heatujulised ja vähemalt viiepoolesed :) oh sa jutt, kus selle ühe päevaga oli maailma asjadest arusaama turgutatud! kõik mulle ära seletati, kuidas ikka asjad käivad. ikka stiilis, et nemad olevat suureks ja tugevaks kasvanud, isegi juuksed on tugevad. ja et porgandit ja kartulit ning isegi kapsast süües saabki tugevaks. kuula ja imesta, eksole. tavapäraselt mulle oma päevast eriti ei muljetata, kisu vägisi sõnu suust. ju siis ikkagi igatseti oma sõpru ja tavapärast keskkonda. 

hommikul autos sain aru, et veidi ikka tekitab ärevust ka see lasteaiandus, sest eelmise aasta riidlemised ja haigetsaamised tulid meelde. peale tavapärast diskussiooni teemal, et rääkigu siis kasvatajaga, kui abi vaja ja et see ikkagi ei aita, jõudsime järeldusele, et peavad oma kaksikute eelist kasutama ja riiukuke ette kahekesi käed rinnal risti, ähvardav pilt silmis seisma ja ütlema, et minu õele ei tohi haiget teha, muidu tuleb meie suur ja tugev issi ja räägib sinuga väga kurjalt! ah jaa, et ma ei unustaks - Lisete peab kindlasti meile batuudile hüppama tulema, sest tema kodus ei olegi batuuti. muidu on sõber ju õnnetu. 

siis must saab lill

elulised teemad on hetkel K-del väga päevakorras. sõidame lastega trennist koju, tuleb jutuks, mis seal kellegi perekonnanimi on. järsku teatab Karita uhkustundega hääles: "ja vanaisa nimi on päriselt hoopis Rebane!" mina siis parandasin taktitundeliselt, et ikka Orav ja rääkisin, et mina ka olin Orav. hetkeline vaikus. kordasime siis kõik meie suguvõsa perekonnanimed üle nii ühelt kui teiselt poolt - jube keeruline kompott sai. mõtlesin siis, et selguse mõttes pean rääkima, kuidas ühest nimest vahepeal teine saab. no et abiellutakse ja värki ning soovija võib mehe nime võtta. Karita mõtleb natuke ja ütleb: "ja siis mina võtan endale nimeks Lill", Karina ei saa ju alla jääda ja teatab: "ja mina võtan endale nimeks lilla-roosa lilleõis!" :D

ma tahaks näha, kus selliste kaunite nimedega peigmehed välja võetakse, aga jääme ootele, eksole!

üks tore kandidaat on Karinal juba välja vaadatud ka ;)

ükshommik räägime jälle abiellumisest ja muudest tähtsatest asjades (millegipärast on see teema popp - ju ikka muinasjuttude ...ja siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni lause pärast). selgitan, et endale peab ikka hooleda meest valima, selline kes oleks hea ja hoiaks sind ega oleks kuri ja aitaks kodus asju teha ning kõike ise parandada jne. lapsed nagu ei reageerinud eriti, ainult öeldi nii muuseas "aaa". 

jõudsime siis lasteaeda, jõudsime juba patside tegemiseni, kui Karina teatas: "mina võtan siis Greni endale meheks. tema hoidab mind hästi ja oskab igasuguseid asju teha." nii et seedis kogu hommiku minu teksti, sünteesis, kes on oma rühmas selline poiss, kes nendele kriteeriumitele vastaks ja valis õige välja :) julgesin siis küsida, kas too poiss meeldib talle, vastuseks tuli kiire "jah" :) Karita muidugi arvas, et tema võtab ikkagi issi endale meheks. ju siis lasteaias ükski noorsand issi tasemele ei küündi :)

täitsa hull ;)

müran Karinaga voodi peal - kõditan last, tema rõkkab naerda ja vingerdab nagu üks õige vihmauss, ise ülimalt rahul, et jäägitu tähelepanu temal on. järsku jääb vait, vaatab mind ja küsib: "Emme, kas sa läksid hulluks?" no mida sa kostad sellise avalduse peale? pean vist sagedamini mängu-emme olema ja asjalikud asjatamised tahaplaanile jätma, et laps ei arvaks, kui temaga möllama tulen, et ma hulluks läinud olen.

argumenteerivad

pildike elutoast:
herr Abikaasa: kas multasid tahab keegi näha?
K&K: jaaa!!!
Herr A: siis tuleb vist mänguasjad tagasi lastetuppa viia ja korda sättida.
K&K: üksmeelne urin.
Karita veab enamus asju üksi ära, Karina joonistab edasi. Kui herr Abikaasa küsib, kas tema ei taha vaadata, siis hakkab ikka pika näoga asju võtma. korjab paar asja kätte ja hakkab minema.
herr A: kas see jänes pole sinu oma?
Karina: mul ei ole niipalju käsi ju, et kõik asjad üksi ära viia!

nalja kah

saabub maavanaema, lapsed hulluvad (heas mõttes). pärast esimest pooltundi tormlemist julgeb vanaema korraks maha istuda ja minuga juttu ajada. lapsed kohe teda lastetuppa tagasi kutsuma, sest neil kutsumäng pooleli ja puha.

ma siis kommenteerisin, kui Karina juba kannatamatult vinguma asub, et kuule Karina, sa oledki nagu üks kutsu - muudkui ulud ja klähvid vastu ning juuksed on ka sorakil nagu õuekrantsil. vanaema ja Karita itsitavad koos minuga. Kaina muutub eriti tõsiseks ja teatab: "Ei ole!" Ma olen inimene!!!" tähenduslik paus...

leppisime siis ikka kokku, et ta püüab inimese moodi käituda ka, muidu tuleb maale Sessu kuuti elama minna. kõik see käis läbi nalja ja lõõpimise, aga olgem ausad, viimased paar päeva olen ma sellist moe pärast jonni ainult paar korda kuulnud. hakkab looma :)
Edit järgmisel õhtul: Karina ei taha vanni minna (jälle mingi uus asi, millest keeldub ilma mingi eelneva põhjuseta. tavaliselt ei saa ma teda kuidagi vannist välja). ikka ronib mossitades sisse, kui oleme kokku leppinud, et pesen ta ainult puhtaks, vannis olema ei pea.Karita muidugi on ekstra rõõmus ja õnnelik, et laiutada saab :) istun siis vannilinasse mähitud mossitav Karina süles ja räägin talle, et tead, ma tahan oma rõõmsat ja toredat Karinat tagasi, kas sa tead, kus ta on? ei vasta teine midagi, natuke nagu muigab selle jutu peale. umbes poole tunni pärast, kui mõlemad on pestud ja veel tükk aega ilusti mänginud, tormab elutuppa ülirõõmus Karina ja teatab kavalalt: "Tead emme, rõõmus Karina on tagasi!" mina olin juba ammu selle jutu ära unustanud, aga näed, tema seedis kuuldut ja jõudis ise ka järeldusele, et rõõmus laps on ikka palju toredam olla! rõõm-rõõm :)

inglitiivad

vestlus kolmepoolese Karinaga:
"Emme, ma ei taha üldsegi suureks kasvada!"
Miks siis, küsin mina imestunult.
"Sellepärast, et siis ma pean kooli minema ja vaikselt pingis istuma ja siis mulle ei mahugi enam inglitiivad selga" :( Aga ma tahan ju lasteaias mängida ja võlukepiga võluda" :)
Võrratu, ma ütlen, lihtsalt võrratu, on see kolmepooleste kõnepruuk ja loogika! Ma nii kardan, et väga varsti olen ma sellest siirusest ja armsusest ilma. oh ilus hetk, viibi veel!

lapsesuu

just ükspäev tuli pere mulle tööle autoga järele, aga saabusid tiba vara. läksid siis siseõue mängida, kus hooldushaigla patsient päikese käes ratastoolis peesitas.
Karita konstanteerib fakti: "ta on juba väga vana."
Karina täiendab: "ta ei ole veel surnud!"
herr Abikaasa ei teadnud, kust häbist silmi peita.
minu poolt hiljem ümberjutustust kuuldes homeeriline naer :D

autos tihtipeale pahandan enda peale, kui mingisse pisikesse parkimisauku oma suure masinaga ära ei mahu. mitte et ma parkida ei oskaks, aga seda ma omale ninaette pobisen, et ma ei oska parkida. mingi kord olid lapsed juba väga tüdinud, kui ma mitu korda seda autot parkida üritasin, aga midagi välja ei tulnud. siis ma käratasin neile, et emme ei oska parkida, oodake nüüd väheke!
mõni päev hiljem: herr Abikaasa lastega samas kohas (kesklinnas prillipoe juures), kus ma selle lausekatke poetanud olin.
Karina: "issi, kas sina oskad parkida?"
Herr Abikaasa: "oskan küll"
Karina: "aga emme ei oska parkida!"

sõitmisega seoses veel: üsna tihti tunnen end hobusena, kui tagaistmelt kõlab käsklus "noohhh, sõida!"

rohkem ei tule praegu meelde.

prillid peas hea unelda

 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 

kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"

aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.

ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.

aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.

prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!

infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...

tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:

• kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
• kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
• Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
• esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
• kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
• sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

käisin korjel

vaasis Karita korjatud kimbuke, esiplaanil minu nopitud kodune köharohi/rahusti

kevad on täies hoos, eksole. täna oli kohati suveõhkugi külma mere rannikul tunda. viimane aeg on koguda talvevarsusid. ajan segast? üldse mitte, kui tegemist on nurmenukkude ja muu seesuguse kraamiga, mida külmema perioodi saabudes hää tassi segada on. varud ise pärinevad herr Abikaasa tädi metsatalu aasadelt, kuhu peale põlluvaherada ei vii ühtki tolmutavat või heitgaasirohket teed. idüll missugune - puhas loodus! kui siia lisada veel võililli näkitsev lammas, kukkuv kägu, pesaehitvad pääsulinnud ja erkkollane nurmenukupõld, mis läheb edasi ilveste kodumetsaks, võib unustada, et polegi muinasjutus.

koduteel tegime puisniidul peatuse lillebukettide korjamiseks, mille tüdrukud innukalt ära kasutasid. kimbust leidsin nii nurmenukke kui kullerkuppe, ülaseid ja kannikesi. mingid lillakasroosad käpalised olid ka, aga neid ma targu korjata ei lubanud. ütlesin, et las midagi jääb siia ka. kui need võikad sääsed (mida on mustmiljon :S ja ma ei liialda!!!) välja arvata, oli eile suurepärane ning asjalik päev! sai veidi nurmenukke koju kuivama toodud, täna võtsin minu vanemate poolt ka mõned värsked piparmündid tee jaoks. sidrunimelissi veel polnud teekoguse jagu, aga küll tuleb. 

naabrimemm tõi õhtul ka veel peotäie nurmenukke, mille maalt kraavipervelt korjanud oli, nii et päev missugune!
"kullerkupp" on aga selline sõna, mida meie 3-aastaste suud veel välja ütlema ei väändu. naera ennast herneks, kuidas nad seda väänasid ja käänasid :D

liiga kaua

kuidas aru saada, et mees on kaugelt liiga kaua kodust ära olnud? aga palun, väike valik on siin, mida lapsed räägivad:

"kui issi koju tuleb, siis ma teen kalli ja musi ja hoian kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni" 

Karina mõtlikult mööduvaid autosid vaadates: "ma soovin, et issi ei peaksi enam tööle tagasi minema"

"kui me ühe öö ära magame, siis tuleb issi külla" 

see viimane sõi mul küll hinge seest  ja võttis pisara silma. mis vaene põlvkond see selline on, kus lapsed näevad oma isasid paar korda kuus? meie peres kestab selline hullumeelsus tavaliselt kevadel ja hilissügisel, kui sõjaväelised suured metsaõppused on, aga enamikes peredes on see argipäev. võib-olla on nii isegi lihtsam taluda, kui kogu aeg ongi ühetaoline rutiin. samas on ikka jube alandav küll, kui laevas peavad mehed põrandal maas magama ja neil pole enam mingit eneseväärikust. seda ma õnneks ette ei kujuta, mis tingimustes see meeste jõuk väljamaal elab. siinsed pereemad on tegelikult sama rakses seisus, sest kurta pole kellelegi ja kogu vastutus kõigi ja kõige eest on sul enda kanda. samas ma tean, et on ka naisi, kes väidavad, et nii ongi parem, sest siis on suhted korras. no see pole ju siis enam mingi suhe, kui üksteise eest peab välismaale põgenema, või kuidas?

endast rääkides saab mehe puudumisest aru pingete kuhjumise (loe: kannatlikkuse puudumine laste lolluste puhul), to-do listi koletu pikenemise ja unevõla suurenemisega. tegelikkuses tahaks lihtsalt kaisus lebotada ja mitte midagi teha.

hetkel on see õnnis hetk lõpuks käes, nii et net läheb kohe pimedaks ;)

vaidleja(d)

meie lapsed vaidlevad ja riidlevad vahetpidamata. teema pole oluline, igast asjast on võimalik vaidlus üles kiskuda. näide: kui panna taldrikule kurgiviilud, siis kukutakse neid kohe endale kahmama ja õiendama, millised on ühe, millised teise omad. sama mänguasjade, riiete, hambapasta või mis iganes puhul. kõik see käib kurja õiendamise saatel :( alati leiab üks osapool, et tema jäi kaotajaks ning on põhjust nina vingu kiskuda. lemmik-meelelahutus on mõlema arvates see, kui õe poolt ihaldatud objekt sirge käega kõrgele pea kohale tõsta ja siis sellega õe eest minema liduda, teine röökides järele, loomulikult! oi, kuidas ma selliseid olukordi ei salli. olen 100 miljon korda neile rääkinud, et on mõlema asjad. olen ka ähvardanud, et kui ilusti mängida ei oska, siis viin asjad ära teisele lapsele. selle peale ütleb tavaliselt teise kiusaja, et vii jah, siis ei saa õde. no anna kannatust, eksole :S

aga esmaspäeval, kui Karina üksi kodus oli (Karita viisin rühma), siis tunnistasin toas sellist pilti: seisab tibi laua otsas ja sahmerdab mingite vidinatega, seab neid ritta. ise seletab: "need on minu omad, mina mängin nendega" jms. siis järsku vaatab tühjusesse, läheb kiiresti teisele poole lauda ja hakkab õiendama: "ei ole ainult sinu omad, need on meie mõlema omad, koos peame ilusti mängima!" naera puruks :D ta ei saa üksi ka rahulikult mängida, vaid peab õe osa etendama... kaksikute värk.

keelevärelused

just enne sain teada, et tainast mitte ei rullita, vaid veeretatakse :D autoriõigused kuuluvad Karitale. lauses kõlas see nii: "tahan ka taignat veeretada rulliga!" parandasin paar korda, andsin tüki tainast kätte ja rõõmu oli tükiks ajaks. taignarulliga toimetasid ka nagu vanad mehed. nüüd on neil siiski selge, et tainast rullitakse, mitte ei veeretata. kuigi ka seda tehakse mõne küpsetise tarvis, kui päris aus olla, eks. mina sain rahumeeli selle veeretamise ajal pizza valmis seada, ahjus ära küpsetada ja kausitäie salatit kapis vedelenud kraamist kokku keerata :) 

veeretamise teema tuleb vist lasteaias toimuvast, sest kohe otsiti välja mänguasjad, millega sai taignasse kujundeid ja südameid vajutada, ma andsin veel väikesed pitsid ka, nendega vajutasid koogi ja siis sinna peale kaunistus - väga loominguline kollektiiv oli meil täna köögis ühesõnaga. nüüd on pizza söödud, salat valmis ja tainas näppude küljest lahti kraabitud. jõuluvana peab vist koju ka plastiliini laadset ollust mingis koguses tooma ;)

keele teemadel veel: kas on kiik-kiigu või kiik-kiige? minu loogika ütleb kiigud, osadel kiiged.