küll inimene võib hetlik olla! vahel ma mõtlen, et lapsed on vastikud, just siis jõuab selline arusaam minu pähe, kui mõni jõnglane hullupööra kisab ja millegagi teda rahustada ei anna. vahel aga on nad nii toredad ja tahaks endalegi vähemalt ühte.
nii oligi eile, kui sõbranna last vaatamas käisin, pisikese nimi võiks juba öelda, et traditsiooniliselt - Annabel - millegipärast kõik panevad seda nime. mulle ka mingi 5 a tagasi väga meeldis, aga abikaasale mitte ja nii see vaimustus üle läks. igatahes oli see üks vahva väike eksemplar ja mingit hullu kisa ei teinud.
ma pean vist lastest ikka eemale hoidma, niiväga tuleb nende läheduses vahel soov lapsevanemaks hakata. kahjuks enne aga ei saa, kui mehel sõjad sõditud :( siis vaatame, kas annab midagi korraldada. ühesõnaga minust saab vana ema, mitte noor.
mõnes mõttes hea, olen väljakujunenud isiksus, lapse kasvatamise kõrvalt ei tule vajadust iga nädal kuhugi peole joosta. eakamatel vanematel pidid ju targad lapsed olema, mina olen siinkohal hea näide ;) aga probleeme on ka ju rohem, näiteks see päris algus võib keerulisemaks kujuneda. pole nii, et hops! ja valmis. teisest küljest aga on lapses eriti teismeeas raskem aru saada ja lootus, et laps sind kuhugi kaasa tahab, on mõtetu. samas, eks see kujuneb ikka teisiti, kui ise mõtled. peaasi, et kunagi üldse asja saaks!
aga kui ma piisava intensiivsusega oma meest tüütaks, ei tea, kas ta siis annaks alla... tegelikult ma ise ei taha nii, et tema kaugel ära, paanitseb seal, et pere ülsi siin ja mina paanitsen siin, et tema seal, ei tea mis juhtub ja pean kõige eest üksi vastutama. lapse krussis närvikavast ma üldse ei räägi, kui ema hullumas iga uudise peale, mis afgaanist tuleb.
ootame siis veel. aga Annabel oli armas, tema vanemad muidugi ka!

C.