reede, 30. september 2016

moepolitsei

ma olen ammu tahtnud kirjutada ühe loo moepolitseinikuna. ise olen muidugi hull moeguru ;) jälgida ikka võib, eks! mul on mõned asjad, millest ma aru ei saa, palun selgitage rumalale:
Pildiotsingu burberry sall tulemus
pilt netiavarustest
www.burberry.com
*Burberry ruudulised sallid ja nende edasitöötlused. mis värk nendega on, et kõik, kes vähegi kuskil reisil käivad, toovad endale selle hirmsa beežiruudulise mustriga salli/koti/kleidi koju? ma saan aru, et mainekas firma ja tõenäoliselt on kuulsused sellele hullusele aluse pannud, aga mis selles ilusat on? või näitab see staatust? mis staatuse sümbol on Türgi/Egiptuse turult ostetud võlts-Burberry?? või kui see ka on originaal, siis palun, kui sul on nii palju raha, et endale sadade €-de eest osta sall, siis minu mõistus ütleb seda, et see võiks olla võimalikult unikaalne, milles iga teine sulle vastu ei jaluta. hea mainega moeloojatel on uusi ja väga ilusaid tooteid, näiteks Burberryst valiks ma midagi sellist:
sama jutt Korsi kottide, Ti Sento kõrvarõngaste jms. moevidinate kohta. kui ühel on, siis peab kõigil olema. super-turundus või ma ei tea mis. 
*kunstripsmed. ok, ma saan aru, et naised ikka tahavad end tuunida. kunstküüned ja -juuksed ja -ripsmed. ok, võib, aga nagu mulle ei sobi meetrised võltsküüned või juuksepikendused, mis on robustselt kinni lastud oma 5-6 cm juuste külge ilma mingi kriitikameeleta (ja loomulikult on need karjuv-blondid), nii ei saa ma ka aru nendest ripsmepikendustest, mis on ülipikad ja ülikohevad. vahel on tunne, et daamike ei jõua silmi hästi lahtigi hoida nende all :D 
Pildiotsingu naaritsaripsmed tulemus
esteetika.eu
ma väga ei ole kursis ka, aga kas on mingi trend või soovitus, et kui endale need ripsmepikendused panna lased, siis silmi enam ripsmetuššiga värviga ei tohi? kaugelt vaadates on nad kõik nagu lehvikud või käsiharjad ülalaugudele kleepinud ja silma altpoolt alasti jätnud. kes natuke lainerijoont või lauvärvi juurde kasutavad, neil on see tulemus hoopis ühtlasen ja ilusam. ja kui juba need endale külge kleepida lasta, siis peaks neid ikka hooldama ka. mitte harva ei näe kuskil kassasabas tibi, kes on värvimata ja ripsmed jummala sassis. kas ta enne kodust välja tulekut peegli ees vaatas, et nii seksikalt segamini on ripsmed? aru ma ei või... ja kui siin juba ilkumiseks läks, siis mu meelest eakatele daamidele see asi lihtsalt ei passi või kui, siis hästi tagasihoidlikud, mitte XL variant. mul üks selline tuttav on, vahel bling-bling kivikesed ka veel küljes, no ei ole ilus :/
siis hakkavad need võltskarvad veel ükshaaval välja kukkuma - algul lähevad sassi, siis vajuvad alla ja lõpuks on auklikud ripsmed - jube! muuseas, ma ei ilgu seepärast, et kade meel vms. mul endal on superilusad ripsmed, ausaltöeldes on need mu näo parim osa ;)
*ülepõlvesaapad. miks need jälle in on? kust see tuli? miks normaalne naine tahab hooker välja näha? 
*oranž solaariumi päevitus - kust see tuli, et päevitus peab oranž olema? mulle ka meeldib suve poole päikest saada (noorena käisid sollis ka, aga siis pruunistumas, mitte oranžistumas), aga ma pole näinud kedagi, kes loomuliku päevitamise teel oranžikaks läheb, ikka pruunikaks. miks siis solaariumist on ok teist tooni päevitust saada? ma praegu mõtlen, et kui on mingi seltskond tibisid, siis on vist mingid asjad norm. ja kui kõik on su ümber oranžid, naaritsasilme või litsisaabastes, siis on vist tõesti veider normaalne olla...
*lõpetuseks üks meeste asi või üldiselt - ruudulised flanellsärgid. andke andeks, aga need on lihtsalt kohutavad!! jah, tundub, et need on seljas mugavad ja head ja stiilsed (not), aga ma ei või neid lihtsalt kannatada. kaoboidel, palun, laiaäärne kaabu ja teksad ja kauboisaapad juurde, siis on ok, aga miks kõik kannavad neid ruudulisi särke, uhh! naistel kaotab see ära igasuguse naiselikkuse ja meeste puhul tundub, nagu oleks just laudast sõnnikut viskamast tulnud...
et tiba positiivsemates toonides lõpetada, siis mulle meeldivad ikka ka mõned moevidinad - Desiguali stuff, Ti Sento kõrvarõngad (mulle meeldivad põhimõtteliselt kõik kõrvarõngad, see mu nõrkus), hall värv riietuses ja sisekujunduses (ei tea, kas on juba so yesterday!?), paketireisid (no nii hea on end lõdvaks lasta, head ilma ja toitu nautida ilma ühegi kohustuse või plaanita)  ;)


kolmapäev, 28. september 2016

segased lood

hmm, ma pole varem lapsi kooli saatnud ja enda kooliaeg pole enam detailselt meeles, aga mul on mõned veidrad tähelepanekud. kes teavad asjast rohkem/on teemas sees, võiksid kommenteerida ka!
nimelt arvasin ma kooli alguses, et probleeme võib tulla sellega, et midagi ununeb kuhugi maha või lapsed eksivad aja/kohaga vms. midagi sellist pole (veel) juhtunud. küll aga on eksinud oma tegemistega kooli personal ja seda rohkem kui ühel korral :( mõned näited:
*helistan ja küsin huvialajuhilt, mis ringe 1. klassi õpilastele pakutakse (sest klassijuhataja ei teadnud üldse midagi rääkida). teiselpool on hetkeks nagu mõttepaus ja siis tuleb vastus, mis mind ikka sügavalt hämmastas - nimelt ei ole 1. klassi õpilastele peale 1 x nädalas toimuva mudilaskoori midagi ette nähtud, sest nad alles harjuvad kooliga ja ei saa ringides käimisega hakkama... no ja rahvatants on ka, aga seda ainult kahele 1. klassile neljast, sest teised klassijuhatajad ei tegele sellega. veider... minu lastel ei ole tantsuklass, on õpikallakuga (vist). olgem ausad, see rahvatants mind üldse ei morjenda ka, lastel teised huvid. uurisin siis veel ansambli/solisti, kunstiringi ja male kohta. ikka kõige jaoks liiga väikesed...
kirjutan natuke tausta lahti: minu võsukesed käivad linna suurimas põhikoolis, kus õpib mingi 900 last. Arno-arvutiprogramm määras nad sinna, mina pole valinud, eksole. selle mammuti eesmärk, nagu mina olen aru saanud, on see, et palju õpilasi ühes kohas võimaldab luua rohkem lisaväärtust just ringide, tegevuste ja võimaluste osas. ja kui juba lapsed koos on, siis poleks vaja igaühel üle linna otsida huvitegevusi/trenne, sest koolis on kõik kenasti kättesaadav. aga kahjuks ei ole see üldse nii.
mõni rahumeelne lapsevanem oleks selle asja nii jätnudki, aga mina ei saanud. sees nagu kihvatas, et pean ikka edasi uurima, kas tõesti nii niru see värk ongi.
võtsin otsekontakti kunsti- ja muusikaõpetajatega, selgus, et on kustiring ja koorilaulud. panin lapsed kirja :) ja siis läks lahti:
*koorilaulu tegev muusikaõpetaja (imehea spetsialist ja soe inimene) andis teada, et laulupeole nad minna siiski ei saa, sest kooli poolt tuli selline korraldus... olevat teine koor, kes läheb, sinna aga 1.klassi lapsi ei võeta. küll ma olin kurb, lastest rääkimata, sest laulupidu on midagi sellist, millest alati osa tahaks saada just lauljana. ma saan aru, et kooli sees on õpetajatevaheline konkurents, aga kas seda ei saaks enne ära lahendada ja paika panna, kui proovide ajad välja kuulutatakse? nüüd ma ei teagi, kas see koor jääb püsima, kas lapsed saavad edasi laulmas käia või peavad nad teise õpetaja koori minema, kes ütles mulle otse, et tema peab oma tervise ja vanuse peale mõtlema, mille tõttu väikesi laulupeole kaasa ei võta... no nii kurb on sellist juttu kuulda, kas pole!? ma oleks olnud igati valmis Tallinna kaasa minema, seal madratsite peal magama ja lapsi karjatama, aga ei, lihtsam on lihtsalt ei öelda. :´(
*kunstiring - kontakt õpetajaga oli meeldiv, lubas väikese kunstihuvilise ringi võtta. oi me olime Karinaga rõõmsad :) läksime siis kohale, sest mu 1. klassi õpilane ei orienteeru veel selles suures koolimajas ja ma otsustasin esimesel korral teda turvama minna (koorilaulu 1. korral käisin ka kaasas). nagu tuli välja, oli see õige otsus, sest ruum asus teises tiivas 3. korrusel taga lõpus, kus laps polnud kunagi enne käinud. uks oli lukus, õpetajat polnud. uurisime maad, keegi ei teadnud midagi. siis suundusime alla kantseleisse, seal ei teatud ka midagi. huviringide kohta vist seal majas mingit tabelit polegi (kellel mis ajal mingi ring on). ma mitu korda veel küsisin, et kuidas kirjas on, millal see ring siis toimuma peaks. ei tea. õpetaja telefoni keegi ei teadnud. lonkisime siis koju. pärast õpetaja kirjutas, et järgmine nädal. miks seekord ei toimunud, infot ei tulnudki. aga hea, et ikka algab, ma juba kartsin, et jälle nii väikest ei tohi võtta...
*male - ikka vist liiga väikesed (Karita oli huviline). pole hetkel rohkem uurinud ka. kooli kodulehel selle kohta info puudub.
üldiselt hakkavad ringid/trennid alates 2.-3. klassist. mu meelest ei ole see parim plaan, sest kui 1. klassis on laps endale huvialad leidnud, siis tõenäoliselt jätkab ta nendega ka järgmistel aastatel ja väga raske on siis kooli poolt pakutavaid asju juurde võtta. siit tulebki siis see jutt, et lapsed pole ju ringidest huvitatud ja neid polegi vaja. 
küll aga tuleb pakkumisi kooliväliseks (tasuliseks) huvitegevuseks. no et kehalise tundi tuleb keegi treener kuskilt spordihoonest ja pistab pihku sedeli, mis kutsub korvpalli, jalkasse või tennisesse vms. lastele soovitatakse ikka väga tulla ja proovida. või siis kutsuti samamoodi loodusmajja, sinna meie omad ka läksid. samas on väga veider, et niimoodi promo tehakse. tänapäeva maailmas, kus kõik meediakanalid on kättesaadavad, tuleks ikka enne lapsevanematega rääkida, siis igaüks ise vaatab, kas saab endale seda lubada, kas lapse graafikus on veel vaba aega või on tal üldse eeldusi-huvi. muidu ärgitatakse lapsed üles ja pärast on pettumus suur, kui ema-isa "ei luba".
eks kool ongi suur ja keeruline organisatsioon. mida suurem, seda keerulisem juhtuda. pedagoogid on kõik suht tugevad isiksused ka ja kui nad põrkuvad, siis sest reeglina head asja ei tule... (oma kooliajast mäletan ja tundub et praegu samamoodi). seetõttu oleks ikka väike kool oluliselt parem variant, sest ega saa kaua kollektiivis töötada inimene, kes sinna üldse ei sobi. on ikka rohkem ühtne meeskond, kes koos seda vankrit veavad. 
mina praegu oskan öelda lapsevanema seisukohalt ainult seda, et sooviks rohkem selgust ja infot. nii oleks vast kõigil parem. lastele on ikka jube paha selgitada, et see või too asi, mis on kokku lepitud ja lubatud, ära jääb. loodan, et kõik loksub paika, aga tahaks, et see juhtub enne, kui sinna lapsed kaasatakse. väikesel inimesel on niigi kõik uus ja keeruline. kui kohe alguses tuleb tunne, et täiskasvanuid ei saa koolis usaldada, siis see jääbki ja see pole hea.  

esmaspäev, 26. september 2016

kadunud

mida teha, kui hirmus heegeldamise tuhin on peal, aga oled remondi käigus ära pannud kõik heegelnõelad?? kusjuures väga ilusti ära pannud, suuruse järjekorras ja puha, ainult ei mäleta, kuhu... nuuks! kuidagi piinlik on minna käsitööpoodi ma-ei-tea-mitmendat uut nõela ostma...

reede, 16. september 2016

nutifon

nagu ma ütlesin, tuleb K-de nutitelefonidest eraldi postitus. siin see on!
kuskil eelmise aasta talvel hakkasin järjest tihedamalt kuulma juttu, et nemad tahaks ka endale telefoni, nutitelefoni. ma seda juttu eriti ei kuulanud. küll aga sai seoses trenni minemisega antud neile käiku nupufonid. no et saaks helistada, kui bussile ei jõudnud või mingi muu jama. eriti bussiga muidugi ei käidud, aga uhke oldi küll, et vanaema helistab või saab naabriplikale kõllata.
kevadel tuli nuti-jutt uuesti. me siis pareerisime seda küsimustega a la mida sa sellega teed, kas oskad, kuidas kasutad jne. ega vastata suurt ei osatud. peamine küsimise põhjus oli see, et ümberkaudsetel külalastel enamuses tekkisid need vidinad. rääkisime lastele, et enne on vajalik lugema ja arvutama õppida, siis teate ka, mida seal nutitelefonis teha, kuhu vajutada. jäi kokkulepe, et kui lugemine ilusti käpas, siis nutitelefoni nad enne kooliminekut saavad. said ka!
nutika valimine on ka selline mitme teraga mõõk - tahaks nagu võimalikult ägedat, kui juba raha kulutama hakata, samas mõistus ütleb, et lapsele ei ole mõtet õunakest osta, eksole. eks ma siis uurisin neid odavama otsa telefone ja nende omadusi. lõpuks jõudsin järeldusele, et need Lotefonid on nii eelmine põlvkond, et pole ikka mõtet. lisaks on nende sees mängud, milledega on paljudel mingid lisatasude-jamad tekkinud. mina tehnikakauge inimesena kardan selliseid asju ja ei taha probleemidega jaurata. õnneks sõbrantsi mees on vägagi tehnikainimene ja tema soovitas mõnda uut hiinakat, millel on rohkem mälu (loe:kiirust) ja paremate näitajatega kaamerad ees ja taga (mõlemal välgud ka!) ning lippab üldse suht ilusti. ma siis viisin lapsed poodi ja valik sai neil ikka kiirelt tehtud :P
ah et mida nad seal telefonis teevad? alguses oli üks pidev mängude jutt, no mängiti nädalakese iga õhtu tunni jagu mingeid mänge, mille vanemliku järelevalve alla wifi´ga play-poest alla tõmbasime. siis sukelduti youtube´i maailma. no ja nüüd nad enam põhimõtteliselt ei mängi, vaid kuulavad mussi. õnneks on telefonidel kõrvaklapid ja mina seda tänapäeva ininat kuulama ei pea :) aga ok, tegelt suunan ma neid ikka erineva Eesti muusika juurde, et seda peavoolu kraami vähem oleks (mitte et mul see oluliselt õnnestuks...) mujal nad veel ei kola. vahel oleme näiteks vaadanud mingeid laulusõnu või uurinud mingit huvitavat kooliküsimust. ilmateadet vaatavad ka mõlemad usinasti. no ja äratus ja meeldetuletused (millal kuhugi liikuda) on ka väga aktiivselt kasutusel :)
enne telefonide soetamist andsid erinevad lapsevanemad meile nõu, et netti ei tasu nutitelefonidega lapsi üldse lasta ja parem on kõik internetiga seotud asjad kinni keerata. ei ole vaja ja ohtlik jne. eks neil on õigus. samas mina mõtlen (ja Herr Abikaasa arvab samamoodi), et kui juba sellised vidinad soetatud on, siis tuleb vaikselt harjutama hakata. jah, loomulikult, lapsed ei oska inglise keelt ja igasugu küsimuste peale on lihtne "yes" vajutada, aga selleks ju vanemlik selgitustöö ongi, et õpetada last eristama õiget valest. rääkisime ära erinevad ohud ja selgitasime, et kõiki ikoone pole mõtet läbi klõpsutada, sest need nagunii internetita ei avane ja on võõrkeelsed. meie siis otsustasime nii, et kodus wifi kaudu on juurdepääs internetile olemas, väljaspool kodu on telefon rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks. nutipaketti pole, on kõnekaart, millel pole suuri summasid, mida teenussõnumiteks kulutada. kõik interneti pääsupunktid keelasime telefonides ära, siis vist ei saa telefon tasulisse netti minna (kuigi uuemad isendid pidi selle mingi aja tagant ise ära parandama...). 
kui lastel on ainult teatud kindel aeg telefoni kasutamiseks, siis vast neid probleeme nii massiliselt ei tule ka, kui järelevalve puudub, siis võib tõesti jamaks minna. meie majas on meelelahutuskanalid suht kinni enamus ajast, seega jääb vaid loota, et vaikselt uuritakse ja õpitakse ning tulevikus on nad juba mõistlikud ja oskuslikud telefonikasutajad.
lemmiktegevustest ka:
Karina - nukkude pildistamine ja ilusate rahulike laulude kuulamine
Karita - youtube´i videod ja selfitamine
meie majas on nüüd sellised isendid, ikka ilusate sädelevate roosade ümbristega, of course!! ;)
Gigabyte GSmart Classic LTE, Dual-SIM
GSmart Classic LTE
muuseas, kaitseklaas ja läbipaistev silikoonümbris oli telefonil juba kaasas. 2 a tagasi mu sony´l küll ei olnud. 

neljapäev, 15. september 2016

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?
mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 
õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 
miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:
E
tunnid kella 12-ni
pikapäevarühm
laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14
siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)
kell 16 trenn, kuhu ma nad viin
kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T
tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju
ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.
teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 
see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)
kell 17:30 trenni järgi keegi

K
tunnid 12-ni
pikapäevarühm 
loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...



teisipäev, 13. september 2016

armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...
niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P
Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.
Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.
seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 
edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

reede, 9. september 2016

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 
Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"
Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"
kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p
lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).
tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.
õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.

neljapäev, 1. september 2016

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)
Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!