 |
| päevakoera vaatlemas |
mulle meeldib rabas. juba lapsena tundus see hea koht olemiseks. meil Sindi lähistel oli selline hea kõrgraba, kus sai vabalt kõndida ilma, et totaalselt sisse vajumist kartma peaks. no ja murakad olid seal ülihead. tundub, et mu perele meeldib ka rabas, sest Herr Abikaasa eemaloleku ajal tegid K-d sellest mitu korda juttu. küllap ujusid pinnale toredad pere-mälestused, aga et just raba välja toodi, see on huvitav.
igatahes on Pärnu-kandis mitmeid variante, kui soovid rappa minna (Soomaa, Võiste, Tõstamaa kant) lapsed lugesid ette, millised tornid või rajad neil meeles on ja siis algas valimine, kuhu minna. sõelale jäi Riisa raba, sest see on lihtsalt kuidagi mõnusalt kodune ja torn on justkui piknikuks loodud.
ilm oli hästi mõnus. rabas pole tegelikult oluline, kas sattuda sinna suvel, sügisel või talvel, ilm kuidagi pehmeneb seal. küll aga on oluline tuulefaktor. eile õnneks tuul puudus ja 5-kilomeetrine matk kujunes õite mõnusaks. loomade märke polnud, tedre väljaheide ja hiline päevakoer olid ainsad. jõhvikaid pugisime natuke, kaeraküpsiseid pärnaõieteega ka :) mulle meeldib talvine vaikelu. seda tegelikult igal pool veekogude ääres, aga rabajärvedel on see kuidagi nii lummav. loodan, et uue aasta 1. päeval läheme jälle rappa, ega traditsiooni murda saa!
 |
| pöördemoment |
