ma ei usu ise ka, et vaatan praegu viiendat korda Paradiisiranda ja see on ikka totralt hea film. kusjuures ma ei ole kunagi elanud läbi leonardo di caprio-faasi, ka õrnas nooruses mitte, lihtsalt film on hea. uskumatu, ma tean. nii korrektsuse mõttes pean mainima, et mul oli tugev david duchovny sõltuvus. sealt ka minu ulme-armastus ;) ainult veel sügavam sõltuvus on mul olnud tõnu trubetsky suhtes. see oli täiesti paratamatu, see hääl mõjub mulle siiamaani kuidagi teistmoodi, kui kõigi teiste meeste hääled kokku. on veel vaid üks madal naishääl, kes laulab prantsuse keeles aeglaselt ja suitsuselt. tema nime ma ei tea, aga vikeraadio ikka vahel laseb teda.
selline imelik jutt, aga paradiisirand on ka imelik.
