kõik on ümberringi nii kurjad ja pahurad või kurvad ja õnnetud. ei saagi aru, miks. ma ise olin ka eelisel nädalal selline. ehk on sel seos ärajäänud talvega, valguse puudusega. kui lumi on maas, tundub kõik ikka puhtam ja kenam. üksindus on vähemalt valgem, niimoodi mulle kunagi paistis teistpool kuud...
aga jah, kurb on kuulda, kui sinu jaoks tähtsate inimeste elud on sassis. kuidagi ei saa aidata ka, sellistest asjadest peavad ikka asjaosalised ise välja tulema. või siis eesmärke muutma ja suundi. öelda on kerge, ma tean. samas selline ühe koha peal tammumine ei anna muud, kui jalgealune muutub vesiseks ning vajud üha sügavamale, kuniks on sootuks võimatu välja rabeleda.
vaatasin soome pealt mingit mõtetut suhtesaadet, selline psühhiaater stuudios värk oli. ei olnudki nii mõtetu tegelt, minu jaoks oli point selles, et tõdesin veelkord, kuivõrd õnnelik ma oma suhtes ikka olen :) ja see on hea, lõpmata hea. teate, mis kõige parem on? aga see, et me mõlemad oleme õnnelikud, ausõna! hea tunne on praegu. teiste elu keerdkäigud panevad mind alati enda elule mõtlema ja väikesed murepilved kaovad kohe, sest need ei mängi rolli, lihtsalt tuleb oodata tuult, mis nad minema puhub.
ei kujutagi ette, millised sõbrapäevad seekord tulevad. ikka jube on küll, kui see kõik ei tule südamest, mida kombeks öelda on. tegelt on nõme, et mingil päeval aastas sa mõtled oma kallitele inimestele või teed kaaslasele kingituse. meil õnneks nii ei ole, ikka siis ütlen, kui tunne peale tuleb, et elu on ilus just koos Temaga.
