selline lugu siis

ah et mis ma teen? haiglas istun... ei ole väga tore. oma viga ka natuke, et korralik patsient olen - käisin arstile rääkimas, et vererõhk kõrge ja pulss kiire, mille peale mind kohe haiglasse surati :( nüüd mind jälgitakse hoolega ja mõõdetakse beebide südametegevust (mis õnneks on korras). tegelt suht niru tunne oli ikka. kui pulss on 120, siis süda peksleb kurgus ja igalt poolt tunned, et tuksub. vererõhust ei saanudki niiväga aru, lihtsalt imelik oli ja tähekesed tulid kergesti silme ette. täna siis anti mingit tabletti ka, mis olemise ikka tunduvalt kergemaks tegi, pulss oli vahepeal isegi ainult 84. esmaspäeval siis kardioloogile. loodan, et sealt ei tule midagi, aga samas tahaks ikka põhjust teada, miks nii. ei saa ju olla, et järgmised 2,5 kuud ongi selline enesetunne.

pärnu haiglas, muide, olen meeldivalt üllatunud! eelmine kogemus sama korruse teises tiivas oli ikka väga kehv, siin aga on sellised hoolitsevad tüübid - seletavad ja küsivad ja teevad proove.

heakene küll, ma proovin nüüd rahulikult edasi eksisteerida ja mitte üle mõelda. sama soovitasin mehele ja kõigile teile ka (noh nii igapäevastes tegevustes).

me kõik oleme vahel ebanormaalsed, õigus?

vähemalt mina küll olen. ega te ei kahtle ju selles? arvan, et mitte ;)
ah et miks siis? kui kõik ausalt algusest ära rääkida, siis nagu viimasel ajal ikka, algab kõik sellest, et ma olen rase. ei mingit uudsust ega üllatust. küll aga võib järgnev jutt mõnele teist veider ja üllatav tunduda. ma ju ei tea, paljudel sellist fenomeni kogeda on õnnestunud. ma ei ole kinldasti ainuke, sest foorumitest olen ka teisi "hulle" kohanud.
nimelt on nali selles, et mul on tulnud veidrad isud. ei, need pole toiduained, vaid tööstustoormed või pigem midagi sellist. kui keegi pakuks ühe kausikese ilusat kollast niisket liiva, siis ma võiks selle kohemaid ära krõmpsutada ja juurde ka küsida. üksöö unes nägin, kuidas liiva sõin ja see oli niiiiii hea!!! siis meeldib mulle väga viibida kuskil heitgaasipilves või mootoriõli lõhnalises ruumis. ja kuna praegu on kütteperiood ja tihti esineb madalrõhkkond, siis on minu lucky days, sest kivisöe põlemise lõhna on hästi tunda.
muidugi pean ma tunnistama, et tean, kuidas liiv maitseb, sest üks lapsepõlve eredamaid mälestusi on, kuidas ma istun värske liivahunniku otsas, mille kallur just ehitusele tõi ja krõmpsutan kahe suupoolega liiva... ja see oli nii hea, mäletan, et oma lapsemõistusega mõtlesin, et see on tõesti hea :D
loodan, et sellised väikesed mürgipahvakud midagi halba mu tibudele ei tee. õnneks on kõik need väga lühiajalised. keegi peab ju mind oma mõttemaailmas lohutama, eksju!

tahate näha pardikõnnakut?

ei taha? mina ka ei taha! aga pean. või vähemasti tundma pean, sest kõht on lõpuks kasvama otsustanud hakata, millega kaasnevad ikka tõelised raseda tundemärgid - taaruv kõnnak (eriti liikumahakates), oigamine (sest mingi närv jääb püsti tõustes alati puusaliigese vahele), omaette podisemine ja kõik see muu värk.

kõigele lisaks otsustasid mu jalad täna mind alt vedada ja kõhuli kukkumine oli suht lähedal :(õnneks maandusin põlvele ja mingeid märke põrutusest peale põlve ei ole. laste poolt ma mõtlen). libe oli noh! ega Aimur hoiatas küll, et libe on ja ma olin ettevaatlik ka, aga lumi oli jääle peale sadanud ja ma ei arvestanud, et metsa all, kus on sammal ja männiokkad, on kurikaval jää. Jõulumäe käisin noh. tegelt oli väga mõnus liikuda ja vaadata, kuidas sinises kostüümis mehepojad suusatavad. Mehe töö juurest on suur kogus kaitseväelasi Jõulumäel laagris terve nädala ja mu meheraas unustas ühe olulise vidina maha. siis see võimalus mul tekkiski värsket õhku nuhutama sõita :)

ühte veidrat asja tahtsin ka teiega jagada: kuidas on võimalik, et täpselt sama tapeet maksab ühes poes 159.-/rull ja teises 95.-/rull ning oh imede-ime! pordüür selles esimeses poes 198.-/rull ja teises 75.-/rull??? jah, ma ei unustanud 1-te eest ära. just nii oligi. firma oli sama ja partii ja kõik muud näitajad ka. no igatahes ma olin väga õnnelik, kui ouliselt odavamalt hakkama sain :) aga põhimõtteliselt, kuidas nii saab??? eriti kui muud seinakattematerjalid on suht samas hinnavahemikus.

järelkajad

seda ka veel, et jänes veinikastmes tuli taevalik. me praegu tugevalt mõjutame mu ämma, et ta uuesti jänesepidajaks hakkaks. minu isa, vaeseke, jäi muidugi peaaegu nälga, sest võõrad maitsed pole tema rida, aga noh, kapsaid ja liha ja muud maitsvat oli ju ka. see on naljakas, et kõiksugu aasia toidud sobivad tema menüüsse ideaalselt, aga näed, jänes ei läinud mitte. meie mehega lutsisime pärast kõik kondid ka puhtaks ja küsisime juurde :)

seda valmistada muide ülilihtne: tükelda jänes nagu kana parajateks juppideks, aseta marineeringunõusse, kalla üle valge kuiva veiniga, lisa ürdid ja sibularõngad ning aseta 1-2 päevaks külma. küpsetamise päeval eemalda marinaad, aseta jänes pannile, lisa vett ja oliivõli ning soola (soovi korral peekoniribasid) ning küpseta ahjus 1,5 h. luban, et keele viib alla (muidugi juhul, kui veinimarinaadis liha teile meeldib)!

uue alguseks ehk eelmise jätkuks

uuel aastal uue hooga? tänan ei! mulle sobib hetkel vaikne tiksumine paremini, eelistan isegi tiksumist puhkepausidega - raseda rõõmud :) nüüd on mu tulevased maailmakodanikud vististi kasvama otsustanud hakata, sest ka väikese jalutuskäigu peale tekib väsimus ja tunne, et voodi on kõige parem sõber. natuke lamanuna võib jälle mägesid liigutada (aga korraks).

neil hakkab mu kõhunaha sees kitsaks ka jääma. sellest annab märku pidev sebimine ja müksud. näiteks praegu, kui ma olen just arvuti taha istunud (kusjuures laua ääres ja sirge seljaga, mitte ei lösuta kuskil diivanil läpakas süles), annavad nad juba märku, et tee ruumi, nõjatu tahapoole, meil pole siin seespool kuskil olla! alguses ma muudkui mõtlesin, et ei tea kas see oli nüüd looteliigutus või mitte, aga nüüd on tunne, et liigutage tagasihoidlikumalt :) siis kõik seletasid, et oh küll sa tunned, kui need õiged müksud hakkavad. ja loomulikult nii ongi! samas ei tunne ma küll mingit väreluse moodi tunnet. kui kaksikutel ikka kitsas on või üks neist niisama sirutada otsustab, siis ma saan konkreetselt väga kõva hoobi kõhtu nii et hinge võtab kinni. küllap see on kaksikute eripära. ma ei kujuta kohe ettegi, kui nad veel tugevamaks saavad ja rohkem jõudu rakendama hakkavad. ainus lootus on, et ruumi puudusel nad väga suurt hoogu võtta ei saa ;)

tohtriproual polnud mulle viimase külastuse ajal ka midagi uut põnevat öelda, aimult seda, et mul on müstiliselt hea vererõhk ja iga imeliku tunde peale tuleb kohe haiglasse kihutada. tema monoloogi juures ei meeldinud mulle see osa, kus ta seletas, et kaksikud võivad välja tahtma hakata ka juba 33.-34. nädalal, mis on umbes kuu aega varem, kui mina foorumitest kaksikute enneaegsuse kohta lugenud olen. otsustasin, et seda küll ei juhtu ja ma püüan ikka 36.-37. nädalani välja venitada :) eks siis näis.

muud põnevat väga polegi, ainult seda, et päkad (suured tänud kõikidele neile siinkohal) tõid mulle ülinunnu uue telefoni (Samsung L310) - selline ülini naistekas, arvutab kaolreid ja päevi ja gramme, teab lõhnatüüpe jne. ainult üks väike aga, kas keegi oskaks mulle öelda, kuidas sellel vidinal täpitähed tööle saab? praegu neid lihtsalt ei ole :( pean esindusse minema, aga ma tunnen end praegu juba ülilollina, eriti kui ette kujutan, kuidas seal too noormees mulle otsa vaatab, muigab omaette (või veel hullem! mulle näkku), klõbistab korra ja hops! täpid töötavad... aga minema peab. lükkan oma kõhu siis ette, ehk ei tehta nii üleolevat nägu.

ja veel, ma olen personaaltreener, suusatamise oma nimelt. ja-jaa, oma mehele. kõnnin tähtsalt raja kõrval, loen ringe ja võtan aega. naljakas? kindlasti! aga ta hulluke on otsustanud Tartu maratonile minna ja mis mul saab värskes õhus jalutamise vastu olla. kena kõik, ainult et lund võiks ka olla, siis ei peaks pidevalt Jõulumäele kunstlumele sõitma, vaid saaks Raeküla metsa vahel paarutada. tegelt on ta väga tubli (loe: sportlasel on hea treener). aga seda, kuidas ma raja ääres teda erigutama hakkan ja terve päeva ootan, saab muidugi põnev olema.

olge siis ise ka mõnusad ja tehke üks kelgutiir, sest hetkel paistab aknast lumetuisk - jehuu!