lihtsalt elust

kõik siin räägivad, et mida suuremaks kaksikud lähevad, seda raskem on. ma ei tahtnud seda kuidagi uskuda, aga peab ikka vist rääkijatega nõustuma hakkama. võtame kasvõi minu blogipidamissageduse. ei ole just palju sissekandeid ette näidata viimasel ajal või mis? ei ole. mitte et aega ei oleks, aga kui kirjakast ja uudised üle vaadatud saab, ei ole lihtsalt rohkem energiat et blogi pidada. aga ma püüan nüüd mingeid lünki täita.

kui siin oli juttu kohalikest nokastanud sellidest, siis nad on oma kommentaariumit jätkanud, ükspäev bussipeatusest mööda kärutades kuuldus "müts maha!" - siis ma olin üksi; ja teinekord "see mulle meeldib!" - siis olime kogu perega. nii et jotadele kaksikud meeldivad. nemad on mulle ka rohkem meeldima hakanud selle läbi... uskumatu, eks! täna jälle jalutamisringil sõitis mööda väike poiss, siis tiirutas tagasi ja vaatas kärusse ning ütles: "oo, kaksikud!" seda nii omaette vaikselt. siis hetke pärast hüüdis mulle: "nii armsad kaksikud!" mina vastu, et tore kui meeldivad. poiss siis kurtis, et tal pole ühtegi õde. küsisin, et kas tahab üht endale, aga "EI" oli kiire tulema ;)

tüdrukud on muidu täitsa tublid :) Karita õpib roomamist, Karina tema ümberlükkamist ;)

röövel versus karu

selline mõte tekkis täna õhtul, et meie laste erinevad iseloomud võivad olla tingitud asjaolust, et ma raseduse ajal lugesin mitmeid kordi "Röövlitütar Ronja" lugu ja siis jälle "Karupoeg Paddingtoni." esimese loo iseloom on siis üle kandunud Karitale - meie tulesäde ning lõputu nikverdis. teise loo peategelane on selline hullult tore karu, kellel on ainult head mõtted - täpselt nagu Karina, kes on armas ja rahulik ja nunnu :)
ja nii ongi, et nad lähevad muidu järjest rohkem ühte nägu, aga iseloomud kaugenevad teineteisest. kuidas see nii juhtus, aru ma ei saa! nad on ühtede vanemate lapsed, olnud samakaua samas kõhus ja kasvavad samas kodus, aga üks tiirutab vigisedes ümber enda telje ja vaatab, mida kust nihverdada saab ja teine vaatab seda tralli rahulikult pealt. kui kõrini saab, keerab lihtsalt pea ära :)
ehk ikka rahuneb maha, muud öelda ei oskagi.

kommentaare

jalutab issi oma tibudega kodu lähedal tänaval. vastu tulevad kaks nokastanud meest ja vaatavad kaksikuid. hetkelisele vaikusele jägneb kommentaar: "no on kõva mees, pole midagi öelda!" :) :) :)
perearsti juures - arst vaatab-kuulab-jälgib sellise mõtliku näoga ja siis ütleb, kas te ise ikka vahet teete millegi järgi? ja ise küsib-ise vastab: "ah õige! kaalu järgi!"
maavanaisa muu jutu seas: "ja kui need kaksikud poisid tulevad, siis on juba teada, kuidas olla" meie kõik vakatasime ja vaatasime lollide nägudega talle otsa. ta ei saanud üldse ise aru, et ta midagi imelikku ütles seni, kui meie kõik küsisime, et mis järgmised?????? aga tegelt ongi selline värk, et kui äkki kunagi kerkib esile veel ühe lapse teema, siis ei julge, lihtsalt sellepärast juba, et äkki juhtub jälle nii... aga eks see omamoodi lahe oleks ja tõesti-tõesti, siis on kogemus juba ees ;)