puhkus paistab!

mõningate tundide pärast koidab see päev, mida ma olen siin pikisilmi oodanud - viimane puhkuseeelne (poolik!) tööpäev! viimasel nädalal on nii palju olnud märke, et tegelikult peaks ma juba puhkusel olema või vähemalt mu mõistus ja keha arvavad nii. mõned näited? aga palun: 

• ükspäev jalutasin südame rahuga koduplätudega tööle, ise taipasin seda alles veidi enne lõunat, kui mõtlesin, et huvitav, kuidas täna põrand libe ei ole. 
• teen mingi tegemata tööde nimekirja lahti, vaatad tuimalt, ja panen jälle kinni. olgu-olgu, paar-kolm asja teen ikka ära ka ;) aga lihtsalt aju ei tööta enam, mingit tahtmist ka ei ole. küllap on 3 aastat ajugümnastika puudumist tugevalt tunda andma hakanud.
• eile ütles ka arvuti kell pool 2 päeval, et mine ära koju - kõik hangus, midagi enam lahti ei tulnud või kui, siis venis nagu tigu. mina korraliku inimesena ikka püüdsin, siis kirjutasin it-meestele olukorda kirjeldava kirja (no on selline kord nüüd meie majas), siis pool 4 läbi (mul tööpäev 4-ni), saabus üks tegelane ja kukkus väga kanges eesti keeles mind probleemi olemuse osas ristküsitlema ja hurjutama, et miks ma ei helistanud. tegin talle selgeks, et käitusin juhise järgi ja nüüd jälle veits töötab, siis kukkus tüüp mingite tabelitega vehkima ja seletama, et kui keegi on tööarvuti kaudu FB-s, ei jõuagi protsessor (oli vist selline elukas) normaalset töökiirust tagada. oh jah. lõpuks andis mulle oma mobiili numbri ja käskis kohe helistada, kui jälle sarnane asi juhtub :D kusjuures mina panin ette, et võiks kõigile teatada, et FB-s käimine on mittesoovitav, sest mina ka ei teadnud seda. lõunapausi ajal ikka heidan pilgu peale. asja naelaks oli tänahommikune telefonikõne teiselt itivennalt küsimusega, et mis probleem mul siis eile on... "kiiresti" liigub info meie majas :S tänasin ikka viisakalt, et ta mu pärast muret tunneb ja ikka helistas. järgmiseks korraks peab tagalat kindlustama, eks ;)
• ilm on ka kahtlaselt ilus. ning Jaanipäev tulev vihmane nagu tavaliselt, mis ennustab tulevat kuumalainet, nagu alati, kui ma puhkama jään.

nii et ma ei kujuta ette, mis ma oma suure vabanemistunde ja õnnega homme lõuna ajal peale hakkan. võike hüpe vast ikka, kui ust tagantkätt kinni lüües välja astun? jep!

ärge must nüüd valesti aru saage, mu tööl ei ole häda kedagi (kui palgateema välja jätta), aga täiskohaga tööl käimine on ikka kole. ma arvan, et seda võivad kõik lapseemad tunnistada, kes mingil hetkel veidi pikemalt kodus olnud on.

puhkuse ajal on plaanis:

• minna vesiaeroobikasse
• juuksurisse enda ja lastega
• pediküüri (jube ammu pole saanud lasta end poputada)
• loomaaeda, of course
• Ilon Wiklandi Imedemaale Haapsalus
• Valgamaale sõprade juurde
• magada-magada-magada
• rannas logeleda
• absoluutselt mitte kui midagi teha - kõik ajukäärud sirgu lasta :P

Rabarock 2012

käidud, nähtud, kuuldud :)

alustan algusest, eks! üldmulje koha pealt nii 4- vast. miks? aga sellepärast, et esimene oli muusika koha pealt minu jaoks täielik feil. Reckless Love ja Kosmikud olid hääd, Evert ja draakonid oleks pidanud ju ka olema, aga kuna kõik bändid olid suht uimased nagunii, rahval töönädal ka seljataga, ootasid kõik miskit, mis vere käima lööks ja emotsioonid taevasse tõstaks. selle asemel aga uimav lõppemine. Evert ei ole festivalibänd, ma ütlen. nad on väga head, mulle meeldivad, aga indoors ja plaadilt. rahvas tundus ka seda meelt olevat.

reedese päeva märksõnadeks minu jaoks on hoopiski 70+ aastased festvalikülastajad ning Seenelava. teatavasti saavad kõik pensionärid tasuta sisse ja kohalikud eakad näisid seda suht aktiivselt kasutavat :) õnneks end nina-vingus-kontingent kohale ei vedanud, vaid olid saabunud memmed, kel rullsoeng uhkelt lehvimas ja pärlirida kaelas. jalutasid, vaatasid, istusid, nautisis. eriti ehedalt meenuvad ühed vanaprouad, kelledest ühel jalg mõnusasti raju rocki ajal rütmi kaasa tatsus ja teise rullisoeng muudkui takti nõksutas. super! tuled kohale ja ei hakka ohkima, kuidas noorsu hukka on läinud, vaid sulandud sisse ja naudid. kusjuures tädikesed ei tundud end ebamugavalt ega võõristavalt. ja siis oli veel üks memm oma teismelise lapse(lapse)lapsega. tüdrukule peab muidugi au andma, et ta memmega kenasti koos oli, tall burksi ja juua muudkui tõi ning truult temaga koos ringi jalutas. kätt südamele pannes, mina vist teismelisena küll poleks julgenud vanaemaga kuhugi sellisele üritusele minna. mul poleks see mõttesegi tulnud! memm ise oli ka põhjalikult ettevalmistusi teinud :) nägin mingi hetk teda karpi lahti koukimas, kust tulid välja rohupudelid, millest igaühest tabletike suhu lupsas ja coca-cola selle kõik alla uhas. ikka ette tuleb mõelda, eks ;)

no ja Seenelaval jätsid kustumatu mulje Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv oma luuletustega. vennad olid kenakesti hoos ja anti ilusti minna. Rooste muidu naudib etlemist täiega, mis tegi selle veel kordi paremaks! too Seenelava oli hea mõte. öine Kukerpillide pidu läks esimesest loost alates täiega käima, päris lõpuni ei suutnud olla, töönädala väsimus tappis, aga kuulsin, et kõik laulsid kaasa ja pidu käis taevani :D

nüüd laupäeva juurde. ütleme nii, et reede öösel kodus olin väga morn ja mõtlesin, et kui poleks rasedat sõbrannat, kellega järgmiseks päevaks minek kokku lepitud, ei lähekski. nii pettunud olin reedeses kavas. aga läksin siiski. ja hästi tegin. kõik oli super! The Dwarves oli küll räige, aga hea, Winny Puhhi laivi ei saa kunagi alahinnata, Metsatöllust rääkimata. leidsin värskust lava ees möllamas ka käia ;) Andrew W.K.oli meeldiv üllatus oma party-metalliga! 

sellest ma parem ei räägi, kuidas herr Abikaasata tundub kõik mõtetu ja nõme (ta jälle metsalaagris), aga laupäeval ma taipasin end ta töökaaslaste seltsi haakida mõneks ajaks, mis leevendas mu igatsust mõnevõrra ja tõstis oluliselt tuju. sõjaväelastega on juba kord nii, et kui üks sobib, sobivad teised ka ;) ühe pundi mõttemaailm sobib kuidagi kokku ja need mehed on omad, missest, et mina neid kuigi tihti ei näe. tundub, et nende jaoks olen mina ka oma, nii et win-win.

kohtumiseni järgmisel aastal Rabarockil!!!

mitmike kokkutulek 2012 ja kaksikute nädalalõpu muljed

kõik koos (või peaaegu)

FB on suur ja võimas. 30 a tagasi oleks suht keeruline võhivõõraid inimesi lihtsalt nii lõbu pärast kokkusaamisele kutsuda olnud, aga näed, praegu saab kõik mõne kuuga korraldatud ilma kodust väljumata. ja korraldatud oli hästi, võin ma öelda. isegi jäts oli sponsorluse korras välja aetud :)

kokkutulek ise toimus Nurmenuku puhkekeskuses Pärnumaal. oleme seal korra enne ka käinud, kui piigad 1 a 3 k vanad olid. imede-ime, mäletasid! teadsid kohe, kuhu poole vudima hakata, et batuudile saaks. 

olime esimesed saabujad koos meil terve nädalavahetuse külas olnud samavanade kaksikutepaari Hanna ja Helena ning nende seltsidaamiga (loe: ema Kristinaga). see andis muidu veidi pelglikele K-dele aega ümbrust taasavastada ning juurdevoolavast rahvamassist mitte välja teha. suur hitt oli muidugi rong. ma ei kujuta ette, mitusada ringi nad sellel tegid. loomulikult istuti juhtival kohal ehk siis veduris, kedagi teist eriti löögile ei lastud, isegi jäätisega meelitamine ei pannud neid sealt lahkuma.

kokku oli kohal 40 pere. suht paras arv rahvast mu meelest, rohkemaga oleks puht-füüsiliselt hakanud tekkima jooksvate laste kokkupõrkeid. järgmisel aastal saab tõenäoliselt seda kogeda, sest meediakära on paari päeva kohta suht kõva olnud. mõned näited:

• minu 3-aastased lapsed on AK teletähed siin (see oli paras üllatus ikka, et kõigi nende 40 mitmike pere pealt just meie lapsed nö kaanestaarideks said!): http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=48692
• delfis on lugu ja pildid siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-kaksikute-ja-kolmikute-pered-said-parnumaal-kokku.d?id=64521938#
• Pärnu Postimehe lugu siin: http://www.parnupostimees.ee/871650/galerii-mitmikud-lustisid-kokkutulekul/
• teisipäevases Tartu Postimehes lausa piltidega intervjuu:   http://www.naine24.ee/873352/need-on-kaksikud-jah-uhevanused/ 

muidu võiks see meediakära olemata olla, aga et ta kannab õilsamat ideed veidi riiki märkama panna, et mitmikke on alguses ikka ühel kodusoleval vanemal väga keerukas üksi hooldada ja ka raha kulub korraga kordades rohkem, siis las olla!

päev ise oli SUPER, lapsed lustisid üle nelja! tunni :) ja kustusid teel koju paari minutiga (uneaeg oli 3 tundi üle ka, eksole). ma ei pidanud neid karjatama, kõik sujus, midagi trastilist ei juhtunud. ja seda kõike sooloetendusena, sest herr Abikaasa on loomulikult metsas sõda mängimas. fakt, et ma täiesti näost põlenud olen, annab tunnistust asjaolust, et kingsepp käib ikka paljajalu ehk mul pole heegeldatud mütsi ja päev päikese käes muutis mu kenasti ladvaõunaks, mis kuidagi taanduda ei taha.

ei muud, kui KORDAME!

eelnevalt juba mainitud H-d on meil sõbrad juba paar aastat. oleme ikka külas käinud üksteisel ja muidu muljeid vahetanud. täpselt ühevanused, on mida arutada. noored daamid said omavahel suht normaalselt läbi, kuigi rohkem käis mäng ikkagi oma õega, viimaseks päevaks siis seltsiti juba rohkem. kõige muljetavaldavam seik oli vast rattaralli, kus isegi oma isiklikku ratast oli igaüks nõus vahetama ja sõbrale lubama! võtsime lolli peaga ette ka Grillfesti külastamine Pärnu Vallikääru aasas, aga selline rahvasumm veidi väsinud kaksikute ja närtsinud emmedega on ikka liig. suvekülalised on hoolimatud ja purjalik, suht keerukas on lastele pealeastumist vältida. õnneks saime end hiljem klaasi veiniga turgutada, kui õnnis nohin tagatubadest kostma hakkas ja maailma asjad kohe 2 õhtut jäjest sirgeks rääkida :)

rattaralli

töömõtted ei püsi üldse peas

viimastel nädalatel olen pidanud end lausa füüsiliselt sundima tööd tegema. mõtted lähevad kogu aeg rändama, seega on keskendumisvõime null. ühesõnaga paberikuhjad laual ei vähene kuidagi :( puhkus aga läheneb ning Jaanpäevaks peab plats puhas olema, sest tegemata töödega ei saa puhkama minna. soovitusi? 

tahaks juba väga puhata ja mängida. täiskohaga töötamine on ikka julm, eriti pärast 3-aastast kodus "mõnulemist." kodus ringi vaadates karjub kõik abikäe järele. midagi hullu just pole, aga rahulikku aega on vaja, et kõik normaalselt ära sättida ja põhjalikult koristada. aga pärast tööpäeva lihtsalt ei ole sellist energiat, et midagi suurt ette võtta. K-d soovivad ka enamus õhtuid väljas veeta, nii et toas käin pärast tööpäeva kiirelt riideid vahetamas ja pärast söömas-pesemas. edasi kukun jalalt unemaailma. 

nii et puhkus, palun tule juba! ja ületöötand aju, palun pea veel natuke vastu ja teeme koostööd, eks!

Estonia's Next Top Model

täna lõpeb Eesti esimene supermotelli otsingu saade. ma olen nende modellisaadete suur fänn olnud juba pikki aastaid. olen vaatanud of course USA omi, siis veel brittide, Austraalia ja veel mingit.

Eesti saatega olen ma täitsa rahul - vaadates ei jäägi väga kodukootud tunnet ehk siis suht hästi on kokku lõigatud. oleks võinud rohkem välitingimustes pildistamisi teha, see oleks vast tütarlaste ja ka tiimi omapärad välja toonud, aga ehk järgmisel hooajal.  kohtunike kohta ma eriti ei kommenteeri, vast seda ainult, et vürtsi on vähevõitu - võiks ikka rohkem lajatada. samas külmade eestlaste kohta pole vigagi ja väikeses Eestis on hiljem kommetaare raske taluda.

meediakajastus on väga vähene olnud mu meelest. tõenäoliselt on nad lepingute hirmus oma suu täiesti lukku pannud, aga nagi mingit kära üldse pole selle saate ümber. võibolla ma muidugi ei loe õigeid väljaandeid, äkki Kroonikas või Naistekas või Delfis on miskit olnud. Tüdrukute tausta oleks ju ikka huvitav teada.

minu poolehoid kuulub Helinale, sest ta on läbi teinud väga suure muutuse. muidu on ikka selline 15-aastane teismeline, aga pildistades kaob see lapsemeelsus täiesti ja fotod tulevad super! ja mu meelest suudab ta erinevaid kaadreid anda! vanus on ka muidugi väga kümnesse - on kuhu areneda ja on aega tööd õppida-teha, enne kui selles äris vanuriks kuulutatakse.

Keiu on juba valmis produkt - suurt muutust toimunud pole, ta teab suurepäraselt, kuidas see töö käib, oskab ja tahab hästi teha. samas, kui ta on juba modellinduses kodus ja pole tippu lennanud, siis on vähe lootust, et ta ka edaspidi seda teeb. boyfrendi-faktor on omaette lugu.

Xenaga on omaette lugu - ma ei arva tast mitte midagi! on arusaamatu, kuidas saate tiim jättis tähelepanuta fakti, et ta lubas ühele konkurendile lihanoa silma lüüa!!??? see näitab täielikku emotsionaalset ebastabiilsust, kui inimene ei suuda kaamerate ees oma sõnavõtte absoluutselt kontrollida. jah, ta on samuti noor, aga selliste avalduste peale tulnudks tibi ikka koju lainerijoont harjutama saata.

nüüd siis saadet vaatama ;)