10 x kuulsam ;)

ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 

siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 

mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

mussi kah

ma hakkasin eile seda trennijuttu tegelikult hoopis ühe teise teemaga seoses mõlgutama, aga kirja sai midagi muud :D nüüd siis vigade parandus ;) 

olen vaadanud aastaid, et päris trenniinimesed käivad trennis alati klappidega, ehk nad kuulavad trennis mingit muusikat. võibolla mõni kuulab Vikerraadio järjejuttu ka, kust mina tean. aga põhiline on, et kõigil on klapid peas ja nad kuulavad midagi muud kui looduse helisid. 

ei saanud sellest kuidagi aru. loodus on ju imeliselt andekad helilooja. oi, kuidas mulle meeldib tuul ja selle erinevad varjundid! samas on ka linnulaul väga nauditav, eriti kui on mitmekesisus. vahel on kõrvulukustav vaikus ja ka seda on huvitav kuulata. seega olen ma olnud kindel, et mina küll trenni klappe pähe ei pane. ma olen muusika suhtes väga kapriisne ka muidugi... 

nüüd söön oma sõnu nii mis ludiseb, sest ükspäev, kui oli see viimane kohutav lumetorm, aga mulle tundus, et 10cm lumes on jummala ok sumpama minna, siis mõtlesin, et ei viitsi seda tuule ulgumist kuulata. oli selline Vennaskonna tuju peal. 

ja mida ma avastasin - muusika saatel on trenni teha suurepärane!!! mõtted uitavad kuskil hoopis mujal, kui valutava põlve või liiga pikana tunduva tee peal :) nüüd mul ongi erinevad vahvad nostalgilised trennid. on olnud Vennaskond ja Smilers ja Termikad ja Tubekad ja JMKE jms. Rammsteinist rääkimata ;) ütleme nii, et palju lõbusam on ja kiiremini läheb ja tõesti ei pea mõtlema, palju veel jäänud on või kas käpad juba kanged.

üks tiba negatiivne tulem on sellel ka - aju ei puhka. muidu trenni ajal ei ole aega millelegi muule mõelda, aju mõtleb ainult liigutuste peale. ehk ma lülitun välja igasugu tööteemadest, lastest, kodust, kõigest. nüüd aga ma mõtlen jälle trenni ajal. lähen ikka täiega uitama, kuna olen sellist nostalgilist nooruspõlve mussi kuulanud, siis peamiselt tagasi teismeikka, aga ikkagi. huvitav, mida edaspidi kuulama peaks, et aju ikka nö välja lülitatud oleks?

you cant out-train a bad diet

ma ei ole pikalt trenniinimene olnud. laiskus ja kõik muud hädad, eksole. nüüd jälle nagu natuke olen :) ma olin täiesti ära unustanud, kuiväga see mulle meeldib!! vähemalt minu aladel. kui keegi sunniks mind pilatest või jõuharjutusi tegema, siis ma pole nii kindel, et meeldiks. aga samas, mine sa tea, sõltuvus on kiire tekkima. aastaid tagasi avastasin, et kui ei saanud trenni minna, siis hakkas nagu halb, emotsionaalselt. toona tegin ujumist, kella ja distantsi peale. nüüd on lihtsalt mõnus end liigutada. aga tõesti-tõesti, nagu lumepall läheb veerema: alustasin 2 x n vesiaeroobikaga, siis tuli 1 x nädalas kepikõndi juurde, nüüd teen 2-3 x kk-i, aga vahepeal käisin juba iga päev. põlv siis andis liiga tugevalt tunda, et iga päev ikka ei saa. 

eile olin umbes poole kk-i distantsi peal, kui enda mõtteid kõrvalt jälgides kuulsin oma peas mõtisklemas, et kui põlv ei kannata kõndimist, siis millega ma saaks selle asendada, et iga päev trenni teha saaks. jõudsin rattasõiduni, mis mulle ka väga meeldib. panin juba peas teekonna ka kokku. siis alles tabasin end mõttelt, et iga päev vist ei ole ikka ok trenni teha. pigem peaks praeguste puhul tõstma intensiivsust või pikendama aega. või ei? ma olen selline loll loom ka, et ühegi targa käest küsima ei julge minna, piinlik... samas see oleks nagu kõige õigem samm, et personaaltreener vaataks asjad üle, seletaks, mis on mis ja siis saaks sihipärasemalt ennast liigutama hakata. aga no ei saa ju, sest häbi on...

lugesin eile üht väga head tsitaati: you can´t out-train a bad diet - täpselt nii on :( et see söömisorgia ka taandumise märke ei näita.

jõudsin trenni juurest toidu juurde. eks need ole omavahel seoses. ja sõltlane on sõltlane - toit või trenn, mõlema puhul on sõltuvus kerge tulema. 

looduslikud juuksepikendused

mulle on tekkinud täiesti looduslikud ja üleüldse mitte loomulikud juuksepikendused. ja-jah, ma praegu üldse ei valeta, sest kujutage ise ette, kui teilt ühel halval päeval (või õigupoolest kuul) kukuvad peast maha nii umbes pooled juuksed ja siis nad on saanud aasta aega tagasi kasvada, siis on terve pea täis ~10 cm-i uusi juuksekarvu. samas see teine pool juukseid, mis ei kukkunud välja, on ju alles ja ilusti pea küljes kinni. seega on pea täis veidi pikemaid kui poolemeetriseid ja siis 10-sentimeetriseid karvu... õudne, ma ütlen, õudne!

ega esiti oli veider ka. olin lihtsalt õnnelik, et need tagasi kasvama hakkasid (see, miks nad maha kukkusid on omaette jutt). sellised 1-2 cm pikkused karvad on tegelikult üsna vahvad, sest nad nagu tõstavad pikki juukseid ja tekitavad loomuliku föönitatud efekti. siis mingi hetk venisid need uued juuksed umbes 5 cm pikkuseks. need olid lihtsalt naljakad, sest kui sattusin niiskuse või tuule kätte kinnipandud juustega, siis mõne aja pärast lehvis pea ümber paras punt lokikesi. ikka nendest uutest juustest moodustad, kes olid soengust ilmastiku mõjul välja hiilinud. nendega sai ka veel hakkama - tuli lihtsalt siluda või uus krunn teha. 

aga praeguse olukorra avastasin ükspäev ehmatusega: olin käinud pesus ja jätnud juuksed lihtsalt kuivama. enne ikka kammisin ja lasin nendesse bio leave-in treatment´i, seega kõik oli kerge ja lendlev. 

jalutasin magamistuppa, päike paistis suurest aknast sisse ja peegli eest mööda minnes nägin ma, et mul on juuksepikendused! seisatasin ja silmitsesin pikemalt. mitte ei saanud aru, mis juhtunud on. korra isegi kahtlustasin, et keegi on öösel mul kääridega kalla käinud ja selle harvendamiskääride-laadse tootega hullanud. seisin seal ja mulle vaatas vastu keegi, kellel olid kenad heledad õlgadeni juuksed, millele oli keegi omavoliliselt ja täiesti suvaliselt lisanud poolemeetrised õhukesed pikendused. üldse mitte ilusti ja üldse mitte proportsionaalselt :/ lähemal vaatlusel siis selgus lihtne tõsiasi, et need lühikesed juuksed on vahepeal pikkust kogunud ja neist moodustub selline bobi, ülejäänud on hästi-hästi pikad, aga mida pole, on volüüm. 

nüüd ma ei teagi, mida teha - lõigata nagu ei tahaks. ega suurt muud üle ei jää, kui kõik need karvad iga hommik kenasti kokku korjata ja kuklale kinni seada. ja oodata. oeh!

päriselt?

vahel juhtub logistikaerror. no et lapsed peaks trennist ära tooma tema, aga ei jõua sõidust tagasi, seega pean mina ega saa seetõttu trenni minna. juhtub. 

mida tõi Herr Abikaasa vabandamiseks? ei, mkm, see pole ka õige vastus. kas keegi pakkus karbitäit trühvlikomme? no tore-tore, meeste loogika. armas žest muidugi, aga tuua inimesele, kes ei saanud sinu pärast trenni minna komme - oeh!

mul selleks hetkeks oli juba plaan teistpidi valmis tehtud, sest noh, kevad - voolavad veed, linnulaul, vastupandamatu kevade lõhn. avasin siis kepikõnnihooaja :) kuidagi üksik oli. ainult 2 inimest tuli vastu. muidu on see teekene ikka rahvast täis, aga näed, eile olin üksi. sellest hoolimata, väga mõnus! ja ma ei teadnudki, et kepikõnd on oluliselt rohkem teadmata lihaseid esiletoov tegevus, kui tund aega elu eest basseinis rahmeldamine...