Teen täna väikese ülevaate Kde koolitee kohta. Pole ammu sel teemal kirjutanud, kuna 3. klassis vahetunud klassiõpetajaga muutus koolitee laste jaoks igavaks, tüütuks kohustuseks ja ajaraiskamiseks, ei tahtnud seda siia kohe kirja pannagi.
Ma ei saa hea Õpetaja rolli koolitee alguses kuidagi alahinnata. Meie lastel oli see õnn esimesed 2 aastat ja suur tänu talle selle eest!! Mul ei olnud selle aja jooksul mureraasugi - koolis oli huvitav, kodutöid näpuotsaga, õpieeldustega lastele pakuti lisastimulatsiooni, nõrgemaid aidati järele, käidi ja kogeti.
Järgmise õpetajaga muutus kõik - klass liikus kõige nõrgema õpilase rütmis, tund koosnes pikkadest monoloogidest ja selgitustest, millega lapsed sugugi ei suhestunud. Targemad lihtsalt istusid ja ootasid tunnis, lisaks ei olnud lubatud täita töövihikuid, mistõttu oli kodutöö maht üüratu (6-8 tühja TV lehte ei ole kuidagi normaalne, ega ju)... Õpetaja ise otse koolipingist, kuigi vanust juba piisavalt. Eks lapsevanemad rääkisid ja tõid välja, mis on murekohad, kuid vastus oli alati sama - inimesed ongi erinevad. Ega meil öelda polnudki midagi, miinimumprogramm sai ju täidetud.
Vaatasime Herr Abikaasaga, et nii ei lähe mitte. Õpikallakuga laste suhtes on minu meelest suisa kuritegelik nende võimete kasutamata jätmine. Nii ongi meil varsti ainult hall mass keskmikuid, kui potsentsiaal jääb kasutamata. Asusime otsima võimalusi kooli vahetuseks. Kuna Pärnu piirkonnas käib kõik elukoha järgi, siis variante väga ei olnud. Kui siis äärelinna või maakonda, aga see oleks elukohaliselt juba keeruline.
Tegime siis ise niipalju, kui vähegi võimalik - hoidsime õppekaval silma peal, avasime teemasid laiemalt ja võtsime ka eraõpetaja, kes põnevaid ülesandeid andis ja jälgis, et kõik vajalik omandatud saaks. Ja tüdrukud olid nii rahul - selged ja kokkuvõtlikud selgitused, põnevad ülesanded, motiveerivad kodutööd. Nagu esimese õpetajaga :) Tema meile eraõpetajat soovitaski, seega käekiri oli sama.
Plaan oli selge - vahetada pärast 4. klassi kooli ja saada sisse erakooli, mis on tugeva õpikallakuga :D 2020 kevad oli kentsakas. Katseid muudkui lükati edasi, pinge kasvas, pärast testi istusin juba ise värisevate kätega autos... Aga kõik läks hästi, lapsed olid 7. taevas kui kuulsid, et sisse said ja oleksid olnud hommepäev suvevaheajast loobuma ja kooli minema :)
Lõpuks saabus kauaoodatud 27. august ja Kdest sai Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilased! Esimene täisnädal sai täna läbi ja emotsioonid on endiselt laes - kõik on super, õpetajad on toredad, tunnis on huvitav ja klass on äge. Mida sa hing veel oskad tahta! Minu emasüda on nüüd jälle rahul - ma ei pea iga päev mõtlema ja muretsema. Ja mis kõige tähtsam - sära on laste silmades tagasi!!
Olen teie üle väga-väga uhke, mu kullapaid!!
