Ladies and Gentlemen! Bryan Adams is a sex god!!!

lõpuks jõudis kätte päev, kus ma oma väikeste värvitud silmadega nägin ära ühe minu jaoks olulisema laulja ja muusikakirjutaja :) võttis ikka kaua aega oodata. enda vabanduseks polegi midagi öelda, et miks eelnevatel kontserditel käinud pole. esimeste jaoks olin liialt noor (et üksi minna) ja viimane kord, kui ta Eestit väisas, pidasin piletiti kalliks vist. ei mäleta. aga eile, ütlen ma teile ja uskuge, oli see kõige paremini kulutatud raha minu elus!

need sõnad, oh need sõnad ja tema suurepärane oskus rahvad sulama panna.
trikimees on Bryan ka - tal oli 2 lava, kõik ootasid ja äkki hakkas ta saali tagaotsas väikese lava peal laulma, mida kõik helipuldiks pidasid :) nii et algus ja lõpp oli mulle eriti hästi tagumise lava pealt vaadeldavad. ja see üldse ei loe, et ta vanemaks jäänud on, erinevalt mitmest sel suvel kuuldud kuulsast artistist, suudab ta endiselt kasutada oma häält just nii, et ka minu mees (vana romantikavihkaja) sulas kui suvel rannaliival limpsitav jäätis.


Bryan ja tema pillid

uhke tunne on ka...

...olla sõjamehe naine. eriti siis, kui peaminister kutsub vastuvõtule ja räägib ilusaid sõnu, mis kõrvu ja eelkõige südant paitavad.

arvan, et muu jutu on soovijad netiavarustest ja lehtedest üle lugenud, aga mulle läks hinge selline lause A. Ansipi poolt väljaöelduna: "Tahan tänada pereliikmeid mõistmise ja toetuse eest!" mõte oli siis selles, et nii keerukatel operatsioonidel, kui seda oli Afgaani missioon, on ülioluline, et oleks toetav kodu, kuhu tulla ja kus sind alati oodatakse ning ära kuulatakse.
muidu oli tema kõne üks suur tänamine, ikka kõiki koos ja igaüht eraldi, hea et veel briti armee kokkasid ei tänatud ;)
kõikseemees said raamatu, ikka sõdade kohta - selline suur ja läikiv maailma sõjad kaardil.
teised kõnelejad - Aaviksoo ja Laaneots - kõnelesid vastavalt liitlaste kiitusest meie meestele ja sõjamehe olemusest.

pärast anti suupisteid, veini ja head klaverimuusikat lives :)

mul on väga, VÄGA hea meel, et mingil hetkel on aru saadud, et tee sõjamehe ja tema pere südamesse on tähelepanu.

pärast seikesime veel veitsa tallinna vanalinnas, eelkõige muidugi jõuluturul, aga sealsed hinnad on ka väljamaalaste jaoks liialt kõrged, nii et kampsunid ja käpikud jäid meist küll sinna.

ilus on maa mida armastan

28.11.2007 Valaste juga, Ontika

looduse imed, müstika

puhkus - lahe, auto - lahe

meie uus auto oskab:
- ise kojamehi liigutada, kui vastutulev auto klaasi täis pritsib, ülimugav
- vastavalt istujate kaalule tuled parajale kõrgusele reguleerida, et vastutulijaid ei pimetaks
- turbo abil eesliikujast viuhh! mööda saada, ei jää kellelegi ette ega teki ohtlikke olukordi
- ilusasti näidata, palju parasjagu bensiini võtab (see on eriti hea, siis ei tule tahtmist varvast tugevamalt pedaalile vajutada)
- tema oskab ka kuuenda käiguga sõita, aga mina ei tule alati selle peale, et see sisse lülitada (varem pole üle 5-käigulist autot olnud)

igasugu muud asjad alles tulevad, kõik on tellitud, kiiresti ei saa tänapäeval tassi kohvi ka, muudest asjadest rääkimata...

viimane tore retk oli Tallinna kohvikusse ja loomaaeda. Teletorn pandi täna kinni, käisime korra ikka veel kõikumas, nostalgia mõttes või nii. loomad olid ilusad kohevad oma talvekasukaga ja ussimaja oli lahti :) sain oma kääbusmarmosetid üle vaadata. nad on ikka niiiiiiiiiiiiiii armsad. puhkajate värk, kui hommikul tuleb mõte, siis lõunaks võime olla teistpool Eestit.

uus lemmikseriaal, loomulikult. minu maitse ju

Which Hero Are You?

My Result: Niki Sanders

You know you're one tough cookie. But people really adore you for your soft side. Of course you can take care of yourself, but you also make sure to take care of those around you, and, hey, you always look good doing it!

Take this test >

õnn saabus

reede hommikul kell 6.45 :)))

olen nüüd mõnda aega õnnelik oma mehe seltsis (loe: arvutist eemal)

C.

p.s. ta on täitsa samasugune, ülimalt armas :)

õhus on tunda...lennukikütust

nii, reedene vaba päev on nüüd käes :) inimesed muutuvad nii toredasti lahkeks, kui asi puutub armastajate taasühinemist. nii armas (teeb nunnut nägu). siinkohal suur aitäh ülemusele!

nüüd on veel mõned pisiaskeldused, nagu menüü väljamõtlemine ja poeskäik ja siis tallinna!!!

kindlasti jõuan ma veel ennast mõned korrad tühjaks nutta ja põhjalikult paanisteda, aga see pole oluline.

lumi, kas tõesti?

laupäeva hommik tundus selline sürr - maas ladiseb, aga taevast keerleb valgeid helbeid. tegelt olid need ikka suht suurepiisalise vihma nägu. ilm on ilmeline, 5 km minu kodust oli maa valge ja sadas laia lund, sama asi mehe vanemate juures. talvekummid tuli ju alla panna ja talvevarud täiendada, selleks käisingi maal. kõrvitsanunnu ootab nüüd diivani taga, et purki saaks :)

mingi hetk seisen keset õue, vaatasin üles ja korraga hakkas laia lund sadama. nii suuri räitsakaid pole ammu näinud (ma lõtlen aastatid), üks langes otse peapesale, kattis 1/3 ära. müstika!

tegelt mulle talv ei meeldi ja see, et praegu juba lumi peab võitluse mahajäämise eest, ei kiida ma üldse heaks. pole parata, on nagu on, lihtsalt mõistus streigib talveriiete vastu. tugevalt kusjuures.

loen veel päevad kokku, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. punkt! edasi tuleb reede, ja oh õudust, kui ka laupäev. keegi ei tea. kui raudlind inglismaale jõuab, siis kuuleb täpsemalt. ikka vist reede. madalseisu muidu ei ole, hetkel ;)

ma naersin end just lolliks

http://englishrussia.com/?p=1598#more-1598

juhend

võta postkastist välja või osta 02.nov.2007.a. Pärnu Postimees, ava keskkohalt ja loe, ei, parem vaata pilte!
sellest pole midagi, kui sa praegu lugesid alles, et selline artikkel on. ma olin ka üks viimaseid, kes teada sai...

aga muidu on nii, et kui keegi tänast päeva näeb, siis andke talle üks hea hoop, et kiiremini minema läheks ja järgmiste päevadega sama asi ka nädala otsa jutti!

selline rahutus on juba sees, mitte ei saa tööl olla. tahaks mere äärde, et tuul saaks kõik mõtted minust välja puhuda.

sõda hakkab lõppema

vähemalt meie pere jaoks :)
eile sain teate, et rahuvaövajad on tagasi baasi jõudnud ja jäävad sinna kuni kojusõiduni. see tegi mu südame kohe poole kergemaks ja meele helgemaks. õigupoolest viimase tekitas küll telefonikõne mehelt.
need satelliidid on ikka veidrad - kord kuuled nagu kõrvaltoast, siis jälle maapõhjast. seekord oli nagu suht hea, ei pidanudki ootama, kuidas su jutt läheb kosmosesse, sealt afgaani, siis vastus kosmose kaudu minuni.
kõige parem selle kõne juures oli teadmatuse lõpp. ma ju olen selline, kes kõike alati teadma peab, olgu uudis milline tahes. nüüd siis tean, et millal, kuidas ja keelega juhtus. minu mehega juhtus ikka ka. mida mu süda juba ette aimas, kui ta ütles, et tead, üks asi oli ikka veel. aga sellest praegu ajalugu vaikib tema ema närvide heaolu pärast. eks me hiljem serveerime seda kuidagi rahulikumalt ja kindlasti pärast seda, kui ta on oma silmaga veendunud, et pojaga kõik korras on.

nüüd ongi nädal veel ja siis nad juba lendavad. ja siis lendan mina, lennujaama ;)

kassiteema lõpetuseks

panen üles mõned vahvad ülesvõtted Lordi esimesest eluaastast

kassi-isand ilmus välja :)
nüüd magab nii et kõrv ka ei liigu. oli teine puhas ja kuiv ja üldse mitte konkurentide küünejälgi täis. küllap oli ikka kuskil kinni.
kui hommikul tuppa sai, siis sõi natuke ja puges sülle, pai nälg oli tohutu :)
ta on ikka niiiiiiiiiii armas!

katsejänes

mis te arvate, kas ma sain täna shoki, kui rahuvalve kaplan mulle helistas? sain - süda hakkas peksma ja jalad läksid nõrgaks selle aja peale, kui ta rahulikult ja hästi aeglaselt seletas, kes ta on. õnneks muidugi oli tal hoopis mingi muu jutt, mitte see, mille pärast missiooni ajal tavaliselt peredele heistatakse. tahtis andmeid kontrollida ja mingit kirja mulle postitada.

ja mul on mure: kass on kadunud, juba üle ööpäeva. tunne aimab halba, aga ei taha ära sõnuda. ma olen teda lõputult kiisutanud ja kõrvaltänavad läbi käinud, ei midagi... nüüd kardan, et ta on kuskil kinni, kuuris või mingis muus hoones. hirm on sellepärast, et sügisel pannakse osad hooned kevadeni kinni ja kui mu kassike seal sees on, siis :(
nii kurb on praegu, ta ju mu ainuke lohutaja. eile õhtul ei saanud undki, ta nurrub mul tavaliselt kõhu peal ja nurub pai seni, kuni tule ära kustutan ja magamisasendi sisse võtan. siis läheb jalutsisse ja laulab mulle unelaulu. tahan teda tagasi!

huligaan

mingi naljakas kampaania on alanud "sõidan reeglite järgi." aga kuidas üldse tänases liiluses saab sõita reeglite järgi??? mina küll ei saa, ausalt ei taha ka. sorry, olen juba kord selline rumal.

toome siis mõned näted, kuidas ei ole võimalik reeglite järgi sõita:
- maantee, keegi uimerdab 70-80ga, mina pean temast mööda saama. ainuke võimalus on möödasõit vastassuuna vööndi kaudu, kuna meie teedel pole kaht ühesuunalist sõidurida. kõige parema tahtmisegi korral ei leia vaba teelõiku, kus saaks kellestki vaikselt 90ga mööda ujuda nii, et keegi vastu tulemas ei paista. ja siis veel see tegelane, kellest möödasõitu teed, leiab ka äkki gaasipedaali üles :(
- kui ma linnas sõidan 50ga, siis... noh tegelikult midagi ei juhtu, aga teatud tegelased vilgutavad tulesid, et mis sa passid ja mulle endale tundub, et ma seisan.
- ülekäigurajal ei saa inimest üle lasta, kui ta krt ei taha minna - passib ja seisab ja siis hakkab nagu minema, kui oh ei! seisatab keset teed jälle. teate, kui ma juba hoo maha võtan, siis võiks minema hakata, ma ei sõida ju teist siis üle!!! see ajab mind jummala turri küll, kui nad lihtsalt tee peal molutavad. mitte et mul kiire oleks, aga kui ma ise sebral teed ületan, siis ikka kõnnin üle tee ära, mitte ei unele seal või arva, et seisev auto äkki mind rünnata otsustab. eriti kehtib see vanamuttide kohta.

kui mul ei oleks juba liiluspolitsei kuisteks tagaaknal "hundi süda sees", siis paneks "sõidan tunde järgi"

ja ma ei kujuta ette mis siis juhtuma hakkab, kui mu mees ostab turboga auto.
tõenäoliselt saab minust vanamuttide hirm ;)