oi kui lahe, Klari saatis mulle küsimustiku :) mulle kohe meeldivad küsimustikud!

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. edeva prossiga must pluus
2. kontsaga saapad edeva sametise lipsuga säärel (täiesti ebatraditsiooniliselt mina)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. armastus
2. usaldus

Kaks lemmiktegevust:
1. magamine
2. puhkus suvekuurortis

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. shokolaadi
2. kaissu

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. kassi lolli järjekindlusega võideldud (no ei lähe laua pealt maha)
2. pesu triigitud (milline eneseületus)

Kaks asja, mida täna sõid:
1. aktiva jogurt kirssidega
2. vitamiinidega lastevorst (jee rait, puhas jahu)

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. abikaasa
2. kolleeg

Kaks asja, mida homme teed:
1. magan kaua, sest mees tuleb koju ja siis on uni alati hea
2. teen munanuudleid ja Pekingi kana

Kaks pikimat autosõitu:
1. Pärnu-Palanga-Pärnu, ärasõit hommikul kell 3, et jahedam oleks ja poole pealt ise roolis
2. 2 aastat järjepanu iga mõne nädala tagant Pärnu-Tartu-Pärnu, kui magistratuuris käisin. kõik see aeg tunduski üks lõputu teelolek.

Kaks lemmikjooki:
1. vesi
2. hea kuiv punane vein (neelud käivad, kohe lähen poodi)

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. et mu vanaema on 87 aastat vana
2. ja et ma olen pigem mõistuse kui tundeinimene, kuigi tahaks vahel ka vastupidiselt elada

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. neurokirurg - risk midagi p****ekeeramiseks on way too big
2. müügitöö (ma ei saali millegi pähemäärimist)

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. Dance with me
2. Kevade

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. metsa sees, kus pole kilomeetrite raadiuses teisi inimesi peale oma pere ja talvel on meetrikõrgused hanged, nii et tööle ei saa minna
2. Hollandis

Kaks lemmiktoitu:
1. Pekingi kana
2. pastatoidud

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. õues päikese käes peesitamas
2. oma kodus

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ester
Rica

jutt ausambast

kevade ärevus on pähe löönud ka vabadussõja võidusamba püstitajatele. no küll on nüüd jama, pannakse püsti mingi klaasist rist. no ja siis? meil on üle Eesti igasuguse kuju, materjali ja suurusega ausambaid ja isegi üks linnapea, kes on täitsa elus ja on linnale elavaks lollimärgi sambaks (vihjan jah ja võin välja öelda ka, kui on vaja)
mulle ka konkreetselt risti mõte ei meeldi, aga pean tõdema, et klaasist näeb see väga kena välja ja midagi häbiväärset see riigile küll ei tee. pigem lisab usaldusväärsust meie külastajate silmis.

viimasel ajal olen üldse kuidagi riigi- ja rahvakeskne. igati loogiline jätk aastapäevapidustustele, kas te ei leia ;)

vastuvõtu kohta niipalju, et kostüümivalik hakkab ühtlustuma paremuse suunas ja mul on südamest hea meel, et rahvariided on au sees ja pr. Ilves neid jätkuvalt populariseerib. kui mind peaks sinna mingil põhjusel kutsutama (kuigi praegu ei kujuta ette ühtki sellist põhjust), siis oleks tõenäoliselt pikk must siidine kleit rahvustikanditega alläärel ja õlalt rinnaesisele :) oi kui hea disainer minust saaks, ah?

kevade saabumisest

kevade saabumist on märgata paljudest märkidest:
- peenral ilutseb hüatsindi õiekobara nupsik, mis ootab päikest, et kuuseokste varjust end pikemaks ajada
- otsin uusi liiliasibulaid, mida varsti mulda pista
- jälle algab lõputu kontsertide pakkumine, kuhu kõigile minna tahaks
- on varutud juba paar piletit, kuhu kindlasti minna saan (Metsatöll 06.03.08, Pärnus)
-päike käib kõrgemalt :)

kena pidupäeva kallis kodumaa

minusuguse Eesti patrioodi jaoks oli tänane päev lihtsalt suurepärane! emotsioonid on laes, kõik halvad asjad kahvatusid ja elu läheb edasi.
teate, et lipuehtes Pärnu on päikeselisel talvepäeval sama kaunis või veel ilusam kui suvekuumuses.


täna oli lõpuks ka see päev, kus oma mehe igapäevases tööriistas sees sain istuda ja tema nö "teise naisega" tutvust teha.

paraad oli meeliülendav, rahvamassid üleloomulikud ja NATO hävitajad ülikiired (ei saanud isegi mõtlema hakata, et nüüd! nad on lihtsalt liiga kiired pildistamise jaoks).

PALJU ÕNNE EESTI!

nutt ja hala või midaiganes

peaks midagi kirjutama, aga ei tea mida.
tean ju ka, aga ei taha seda kogu maailmaga jagada. või õigemini pole siin veel midagi jagada. kuigi tunne on hetkel suht kehv. ei teagi miks.

igatahes olen ma töölt vabastatud määramatuks ajaks. see iseenesest on hea, isegi väga, ainult et kodus tahaks olla...

see ei ole ju ülepingutamine, kui inimene on 1 x üle mitme kuu pool ööd üleval, sest oli sünnipäev (millele ei saanud minemata jätta) ja käib korra ühe päeva Tartus? ei ole ju? eriti minuvanuse ja muidu suht terve inimese kohta. aga tuli välja, et on.

E.

P.S. täna pidi haiglasse oma voodi kaasa võtma, sest kõik voodikohad on täis.
P.P.S. kui normaalsel isikul haiglas või arstide läheduses vererõhk tõusel nii umbes kahekordseks, siis minul langeb. sellega võib põhjendada ka uimast olekut ja kohinat peas.

HEAD SÕBRAPÄEVA!

armastus on valus?

kõik on ümberringi nii kurjad ja pahurad või kurvad ja õnnetud. ei saagi aru, miks. ma ise olin ka eelisel nädalal selline. ehk on sel seos ärajäänud talvega, valguse puudusega. kui lumi on maas, tundub kõik ikka puhtam ja kenam. üksindus on vähemalt valgem, niimoodi mulle kunagi paistis teistpool kuud...
aga jah, kurb on kuulda, kui sinu jaoks tähtsate inimeste elud on sassis. kuidagi ei saa aidata ka, sellistest asjadest peavad ikka asjaosalised ise välja tulema. või siis eesmärke muutma ja suundi. öelda on kerge, ma tean. samas selline ühe koha peal tammumine ei anna muud, kui jalgealune muutub vesiseks ning vajud üha sügavamale, kuniks on sootuks võimatu välja rabeleda.

vaatasin soome pealt mingit mõtetut suhtesaadet, selline psühhiaater stuudios värk oli. ei olnudki nii mõtetu tegelt, minu jaoks oli point selles, et tõdesin veelkord, kuivõrd õnnelik ma oma suhtes ikka olen :) ja see on hea, lõpmata hea. teate, mis kõige parem on? aga see, et me mõlemad oleme õnnelikud, ausõna! hea tunne on praegu. teiste elu keerdkäigud panevad mind alati enda elule mõtlema ja väikesed murepilved kaovad kohe, sest need ei mängi rolli, lihtsalt tuleb oodata tuult, mis nad minema puhub.

ei kujutagi ette, millised sõbrapäevad seekord tulevad. ikka jube on küll, kui see kõik ei tule südamest, mida kombeks öelda on. tegelt on nõme, et mingil päeval aastas sa mõtled oma kallitele inimestele või teed kaaslasele kingituse. meil õnneks nii ei ole, ikka siis ütlen, kui tunne peale tuleb, et elu on ilus just koos Temaga.

get off the track, Veerpalu is back!

Jaagu minek oli super, aga Baueril on lihtsalt tiivad, sinna pole midagi teha.
ülilahe oli muidugi. mõned pildid illustreerimiseks.







meie kass samal ajal

I'm a midnight!

You are darkness and moonlight and a sky full of stars. You're nocturnal, but not in a lonely way. You are the moment when an unbelievably good rock show goes into its third encore. Just when everyone starts to wonder if it's finally over, the band runs back on stage and starts another song. You are the time of night when everybody knows it's getting late, but nobody wants to go home. You are the smoke machines, still going strong, and the stage lights that make that smoke glow blue and red. You are the warm mass of people singing along in unison, the sweaty rockers, the guitar solo, and that split second when you could swear the lead singer looked in your direction.

roosamannavaht

kas teile tundub ka, et hästiunustatud vana on see kõige õigem uus?
mulle tundub, eriti kui mõelda tagasi kooliajale ja magustoitudele. millest selline teema praegu, aga sellepärast, et meil on kodus veel pool potti roosamanna vahtu alles :P isver kui hea see ikka on! me sõime eile end oimetuks. pärast oli ikka suht raske olla. aga nii juhtub, kui ammu pole saanud ja hiiglama hea on.
teiste lapsepõlvest meenuvate suurköökide jaoks lihtsalt valmistavate magusroogade kohta võin sama öelda - piima-, karamelli- ja kakaokisellid ruulivad. ja neid on palju kergem seedida ka kui mingeid kooke või shokolaade.

aga üks asi, mis mulle ei meeldinud lapsena ega nüüdki on mannapuder kiselliga, külmavärinad tulevad peale, kui sellele mõelda. paljudele tekitab sama tunde saiavorm, õnneks mina hiilisin selles alati kuidagi ära. no aga see puder, oh õudust! koolis keedeti see alati millegipärast põhja, eks! ma alati mõtlen, et kui kodus miski põhja kõrbeb, siis teed uue, aga lasteasutuses on ikka nukker küll, kui kokk on hooletu ja selle all peavad kõik pidevalt kannatama, sest 500-le lapsele mõeldud putru just ühe liigutusega ära ei viska, kui see põhja keeb.
ja lumepallisupist pole ma ka kunagi aru saanud...

veeloom ikka

suurematsorti kõrvahädad ületatud, mis kestsid terve aasta, otsustasin, et lähen jälle oma lemmikkeskkonda - basseini. oi küll see oli hea :) ma olen ikka hüljes, pole midagi teha ;) ja suureks rõõmuks pidin tõdema, et jõudsin kõik kaasa teha (vesiaeroobikas käisin noh) ja harjutused olid suht meeles. jalalihased ei öelnud üldse, et pidur-pidur! me pole terve aasta midagi teinud, aga käed nutsid küll natuke. põhiliselt "nuudli" vettesurumise harjutuste kompleksi peale. aga ära kannatasin, selline hea tunne tuli jälle.
tore oli tõdeda, et hinna-kvaliteedi suhe on endiselt hea ja et trenn on 10 min pikemaks veninud :))) milline rõõm.

õhtul, pean küll tunnistama, oli kell pool 11 tunne, et vähemalt südaöö on. selline väsimus oli peal. uni tuli hea ja oli hea. nii vähe on õnneks vaja, eks!? kui nüüd kõrvad ka vastu peavad, oleks imetore. aaa, praegu on paremas ninasõõrmes hoopis kohutav nohu, teises, ei midagi. väga veider, esmakordne kogemus.

heietusi elust

on teada tuntud tõde, et ootamine on raske. oma kogemustest võin sellele väitele kahe käega alla kirjutada (kuigi vasakuga ei oska eriti). ei oskagi öelda, kas asi on minus või oludes, aga viimane ring tuli ikka eriti raskelt.
ükspäev tabasin end mõttelt, et see sõda on minu närvikava palju põhjalikumalt tuksi keeranud, kui mehe oma. tema on rahul, isegi rahulolev, endale kõike tõestanud ja leidnud, et on tuleproovi läbinud. minul ei olnud midagi tõestada, ei olnud ka eesmärgi pool aastat üksi vastu pidada. ma ju tean, et olen selleks suuteline. lõppude-lõpuks, paljud inimesed elavad üksi ja elu on ilus. ongi ilus, aga ainult siis, kui see on sinu valik või kui kogu aeg ei vasarda kuklas mõte, et kellelt järgmine telefonikõne olla võib või mis sisuline see olema saab.
no ja nüüd ongi olukord, kus ma olen pidevalt hoopis teistsugune kui varem. ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. endal on paha ja teistel on paha. ehmun pidevalt ja kõikide asjade peale, öösiti ärkan võpatades, kui kass voodist maha hüppab või kui naaber uksest käib. kõik on igav, tavaline. kõik need asjad olid enne täpselt samamoodi ja ei häirinud mind mitte üks raas, nüüd aga küll. ja ma muudan end nii sõltuvaks, kuhu on kadunud see tugev tüdruk, kes kõigega hakkama saab ja oma mehele toeks on? ei tea. tahaks teda tagasi, väga! pole kahjuks kuskilt võtta...

TALV TULI, JEHHUUU!

võõrdumine

imelik, ma olen kuidagi netikaugeks jäänud viimasel ajal... eile õhtul korra mõtlesin, et võtaks arvuti lahti, aga ei viitsinud. tegin siis väikese analüüsi, et miks küll. muidu ikka tuulan netiavarustes, kui vaba aega laialt käes. tuli välja, et reedel töölt minnes jooksid mu silmad veits aega vett ja väga valulikud olid. küllap ma siis hoidsin alateadlikult arvutist eemale, et silmadele puhkust anda.

neid on ju väga vaja, silmi nimelt, sest loodus pakub vaatemänge, mida ei taha vahele jätta. käisime tormituulte kiuste randa piilumas (nagu ka mustmiljon muud pärnakat) laupäeval kell 18 ja 23, aga ei midagi, ainult natuke jäämägesid oli paista, vett ei kusagil. veetase oli alla meetri, lihtsalt tuul ulus kõrvus. aga pühapäeval oli tõesti, mida kaeda - jää oli mereranda trüginud ja end suurteks kuhilateks kokku ajanud. liivavallid ja jäämäed vastastikku :) mingi koha peal oli eriti lahedalt mingi riba jääd 5-6 meetrit liivale sõitnud, ülejäänu jäi viisakalt merepiirile ikka. no ja see päike, vapustav! ilm oli super, tuju oli super, mis arvutist me räägime, eks ;)

laiskus lõpetada

kätele pilku heita eriti hetkel ei taha. on teised karedad ja kriimud. kõik see on tapeedi süü, mis seinast maha tulla ei taha. tegelikult võitsime ikka meie ja nüüd ta seal koridori nurgas mustas kilekotis mossitab, aga hullult punnis ikka vastu küll. no ei ole olemas! liiga hästi pandud vist, et kuskilt nurgast hargnema ei hakanud, ikka vesi ja pintsel pidi varuks olema, kui sentimeetri-haaval seda ollust seinast maha tahtsid saada.

ühesõnaga varsti saab meie senisel roosal koridoril olema uus nägu :) veidi teist tooni ja rõõmsam. ega sel roosal ka väga viga polnud, aga no olgem ausad, mina valisin ju beezi, poes mehed ajasid midagi toona sassi, sest lahti võttes oli see suht roosa. arvasin siis, et küll kuivab õigeks, aga see oli vale lootus. ja mis te arvate, mida mees värvivaliku kohta ütles enne, kui ma seda valima läksin? õige! ükskõik mis värvi, aga mitte roosa...

märkus enda jaoks: kass peajagu lühemaks võtta, kui uuele tapeedile ka küünejäljed tekivad.
märkus kassiomaniku jaoks (mhhh, jälle mina): mitte kassi süüdistada, et talle selline keskkond luuakse, kus ta oma loomulikke vajadusi rahuldada ei saa.

kas teile ka tundub, et mul on mingi muutuste periood? mul endal on küll, eriti mis värve puudutab ;)