blogimajandusest

mul on tõelisi raskusi arusaamisega, miks kõik heietavad oma blogides teemal "peaks selle blogipidamise äkki ära lõpetama." jahuvad sellest, et jutt on otsa saanud või et ei saa kirjutada sellest, millest tahaks, kuna teatud seltskond võtab asja liiga südamesse või pole jutt muidu poliitiliselt korrektne. et mis mõttes nagu?
kui mul on blog, siis see on minu oma ja ma kirjutan sinna mida ma tahan, nii tihti kui ma tahan ja kuidas ma tahan! ja nii ongi, lihtsalt. punkt.
mu meelest ei peaks keegi põdema oma väljaütlemiste pärast, kui need ei ole otseselt mõnda isikut nimeliselt solvavad. veidrad on need lõpu-mõtted seetõttu, et kui inimesel on mitu aastat midagi kirjutada ja öelda olnud, siis kuidas äkki jutt otsa saab. ei saa ju saada, või saab? no mina ka ei tea. mul pole veel saanud. kui ma ei taha, siis ei kirjuta ja ei põe ka sellepärast, et keegi tahaks lugeda. kõige lihtsam on blogi lihtsalt kustutada sel juhul, kui pastakas tühjaks sai ja asi vask!
ise olen vist ainult korra ja seda ka loomulikult naljaga pooleks maininud, et peab blogi kinni panema. teema tuli päevakorda siis, kui tüdrukud olid nii poole aastased vist ja mul oli juba jummala koos sellest beebindusest 24/7. ühtegi mõistlikku sõna mõnelt pereväliselt täiskasvanult ei tulnud ja oleks väga tahtnud suhelda. aga kõik vaatasid blogist laste pilte ja kirjutasid msn-is, et kui suureks tibud on kasvanud. siis mõtlesin, et enam ei pane pilte üles, lad tulevad ise külla!
igatahes mina jätkan ;)

selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.

nad käivad!?

mis ajast võib öelda, et laps nüüd käib? ma ei tea, kas teie teate?
hetkel arvan, et meie lapsed nüüd käivad. seda väidan selle põhjal, et Karina kõndis täna üle toa, vahepeal peatus ja vaatas ringi. Karita suutis poole toa peale minna, siis ehmus oma saavutusest ja laskis igaks juhuks käpuli, aga varsti tegi seda uuesti :) :) no ja nii terve päev täna.

muidu käisime täna maavanavanemate juures, et tagumine tuba ümber tõsta. seda just selleks, et tüdrukutel oleks vaba voli ringi vudida ja kus poleks palju asju, mida endale kaela tõmmata. õnnestus :) ja oh seda õnne, kui me nad lõpuks lahti lasksime, siis oh seda lusti! arvan, et see oligi põhjuseks, miks nad jalad alla võtsid ja käima hakkasid, et nii pikalt süles pidid istuma ja ootama, et lõpuks maha saaks.

hambajuttu

seekord mu enda kohta, mitte lastest ;)
ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et ei tasu vahetada head hambaarsti, kelle juures oled pikka aega käinud, teise vastu lootuses, et odavamalt saad! lihtsalt ei ole, uskuge mind! langesin sugulaste mahituste lõksu ja läksin odavamasse kohta, kus nad kõik käivad. oh sa aeg! arstil polnud maski ega kindaid, kabinetti sisenedes astusin umbes aastasse 1991, hea et isevändatavat puuri polnud... rääkisin siis, et tulin kontrolli, mispeale leiti üks väike auguke vana plommi kõrvalt. ei mingit küsimist, kas tuimestust tahan, puuriti see lahti ja oh kui valus oli :( kui see puurimine lõpuks läbi sai mainisin selgesõnaliselt, et valus on ikka, aga plomm pandi peale ja kui ma ikka ütlesin, et valus, siis selgitati, et nii peabki olema ja varsti läheb üle. kas ma mainisin, et see arst on mu isiklik tuttav? ah ei, no on ja mu meelest võiks see vähemalt veidi suhtumist muuta, kui muidu selline ükskõikne tegelane oled. no ei läinud paremaks, siiamaani on valus (reede hommikul käisin siis arstil) ja midagi kõvemat närida ei saa. porgand on selline asi näiteks.
oh mind lolli ühesõnaga!
oma hea arsti juures on tore õhkkond, ilus kabinet, arst selgitab iga liigutust, peab minuga nõu, alati pakub tuimetust, peab pausi, kui mu nägu juba väga valugrimassi kisub ja kolleeg kõrvaltoast tuleb pead kinni hoidma ka vajadusel, kui viltuste juurtega tarkusehammas välja ei taha tulla. ainult üks puudus on, suur kusjuures - rahakott tuleb seal puuga selga võtta.
ja nüüd ongi dilemma, et mis siis teha. kaks varianti on: kas minna tagasi sinna, kus jama pihta hakkas, mis tähendab jälle valu ja ebameeldivust või oma arsti juurde ja maksta hunnik raha. aega otsustamiseks on esmaspäeva hommikuni, enne nagunii keegi tööd ei tee.
selle jahumise lõpetuseks mainin õnnelikult, et õnneks see hammas ei valuta veel...

jah, see oli seda väärt! iga kord on :)

võttis pikalt aega, aga nüüd olen ma sellest kosunud - Rammsteinist loomulikult! hea oli, nagu tavaliselt! suuremaid emotsioone pakkus muideks soojendaja - Combichrist - see oli tõeline üllatus ja loodan väga, et kui kunagi Rabarock veel tuleb, siis nemad figureerivad kui peaesineja.
kosumise all mõtlesin seda, et unevõlg on enam-vähem tasa, kauplustes kolamisest jalgade väsimus välja logeletud ja kodune tohuvapohu korda seatud :)
kaubandusest skoorisin vahvad saapakesed kevadhooajaks meie tibudele ja ühed trööpamispüksid hävituspataljonile.
seega vabariigi sünnipäev sai hoogsalt tähistatud ja ei tasu arvata, et lipp jäi selle sahmerdamisega välja panemata, ei jäänud, lehvis ikka uhkelt maailma kõige ilusamates värvides!!!

linnamaastur

käisime täna linna peal laiamas, sest uus käru jõudis USA-st kohale, mille Heli 2 kuud tagasi teele pani. loksus teine üle ookeani Leedumaale, seejärel vuras kaubikus maja ette ja väike aseri mees laadis ta maha :)
igatahes päike paistis ja tundus hea mõte kaubandusse minna, sest uhke uus sõiduriist tuleb ju sisse pühitseda. see on meil selline linnamaastur, sest nö nelivedu tal pole - rattad on väikesed, aga see-eest megakerge ja pöörlevate esiratastega. tipsidele ka meeldib :)
teine käru on ka ikka alles, see on meil pigem välivoodi kui käru.
tegelt tahtsin sellest rääkida, et mõtlesin minna kaubandusse ja ringi kruiisida oma laste ja käruga, aga kus sa sellega! kodanik vanaema haaras kohe parklas kärul ohjest ja läinud ta oligi... mina pidin niisama lonkima ja küsima, et kas on hea kerge ja pöörab sujuvalt? no ja nii terve aja. heakene küll, ma ju tean, et talle meeldib kelkida, et ta on kaksikute vanaema. küll mul tuleb ka võimalus nendega sõita nii et küllalt saan.väike kokkuvõte käru USA-st saatmise mõtekusest:
*peaaegu sobiv käru Eestist ostes oleks maksnud ca 4000 EEKu
*täiesti sobiv käru USA-st tellides ja ka postitasu makstes läks alla 2500 EEKu.
puhas kokkuhoid 1500 EEKu.
lahe!!!

siin väike näide sellest, et kui korra vanaema lubas sülest lauale ronida, siis ega targad lapsed seda ei unusta ja niikaua jauravad, kui uuesti saavad turnima... ja katsu sa nüüd seletada, et laua peal ei käida. kass ju ka käib ;)

10-kuused

jep! nad ongi 10-kuused :)
Karita (paremal) veel veidi haige näoga, sest tal vaeseksel õnnestus endale ka kuskilt hankida see vastik 3-päeva palavik. kui Karina põdes selle läbi 8-kuuselt ja kõrgeim palavik oli korraks 40, siis Karital oli 3 ööd üle 40-ne. uhh! jube! vaene laps... aga nüüd on terve ja jälle rõõmus.

teen ikkagi panuse Peerna-tsirkuseperekonnale, mitte suusadünastiale, nagu isa sooviks ;)

pildil Karina oma viimase aja lemmikpoosis.

me kelgule, me kelgule :)

dilemma osta beebikelgud-mitte osta sai lahenduse soodsa hinna näol ja esimesed kelgurajad on nüüd sisse tallatud :D lapsed on ülirahul ja mina ka, et lõpuks ilm jälle õue lubas minna ja veits end liigutada.kuna pilt on tehtud kohe laste kelkudesse asetamise järgselt, siis on näod alles suht nõutud. teine tegur oli ka kindlasti see, et issi sättis suuski jalga ja see oli igati veider vaatepilt nende jaoks.

P.S. ma algul kahtlesin, kas need beebikelgud on mõtekad ja päris oleks ikka lahedam järgmisel aastal osta, aga nüüd olen väga rahul. ma ei tulnud selle peale, et on oluline turvaäär istumisosa ümber. siis ei jää ju väikesed käekesed kuskile vahele, kui kelk kuhugi vastu läheb. inimene õpib kuni elab. võin lisada, et ikka läbi oma kogemuste ;)

kaks sammu

just-just! Karina teeb iseseisvalt 2 sammu :) esimest korda nägin seda pühapäeval, tunnistajateks olid ka issi-kallis ja vanavanemad. Karita see-eest naudib kõndimist siis, kui keegi kätest hoiab. oh kui uhkelt siis jalgu üksteise ette tõstetakse ja ringi sibatakse ;) ega Karina ka sellest tegevusest ära ei ütle, aga ise mööda seinaääri on ka äärimiselt põnev kahel jalal liikuda. miks? aga selleks, et igas toas on erinev tapeet, mida oma väikeste küünekestega kraapida ja ukseääred, millesse oma hädist kolme hammast sisse lüüa.
panustan olukorrale, kus 10. elukuu täitumisel Karina kõnnib ja Karita teeb esimesi samme.

külad käisid

ja-jah! minu vigisemine teemal IGAV!!! kandis vilja ja nii need külalised lõpuks pärale jõudsidki. õigupoolest oli lausa 2 imelist õhtupoolikut sõprade ja nende laste seltsis. tuleb välja, et meie tüdrukud on seltskonnalõvid ehk mida rohkem seda uhkem :)

kõigepealt külastasid meid Kardi ja Ester koos pojaga. Kadri nagu näha ei viitsinud püsti tõusta, lösutas diivanil teine ;) aga ta sobis pärast pikka tööpäeva ka sinna väga hästi, samal ajal kui ülejäänud põrandal mürgeldasid.
ja eile käisid Epp ja Mihkel. Mihkel tundus meie tibide suur lemmik olevat ;)
ja siis veel tõestus, et kass tõesti püüab kohaneda, hambad ristis.
viimasel ajal juhtub üha harvemini, kuis üks või teine rüblik süles istuda tahab (millest on muidugi tuline kahju). neil vaja maailma avastada ja see 'oma mina' on väga kiire arenema...
mul üks palve ka imavalitsusele või õigupoolest ettepanek: teen ettepaneku masu foonil lühendada ka talve ja selle negatiivseid kõrvalmõjusid.

lugupidamisega

juba ammu enam varbaid-sõrmeotsi-nina mittetundev Evelin

uskumatu, aga imed siiski juhtuvad!

vahel on teiste lollus vesi minu veskile. nagu ka seekord. nimelt otsustas mehe ülemus, et nad ei tohi enam Scoutspataljonis habet kanda!!! minu aastatepikkuses võitluses selle karvase tuustiga seal nina all ja lõua otsas sain seljavõidu :)
iseenesest muidugi väga nõme, sest piiratud habe ei jää ju kellelgi ette ja töökohustusi pole kuidagi täitmast seganud. sõjaväes on ju käsukord, mina pealtnägija/-kuulajana pean mainima, et need ei ole eriti läbimõeldud, sest ühe päeva jooksul võib nädalaplaan muutuda 3 korda ja siis homme veel paar korda... tegelt ei ole ju normaalne, aga habeme kadumise nimel võib seda ju taluda ;)


imede alla võib kategoriseerida ka III hamba Karina suus. ta tuli siiski! see on siis alumises lõualuus jälle. tegelikult oleks pidanud miskit ülevaltpoolt ka paistgma hakkama, aga ei midagist... Karita ikka oma kahe hambaga ja tundub, et sealt rohkem neid ei tulegi.

head kolmekuningapäeva ehk 9 kuud ilusat elu

kuuse väljasaatmise päeval on väga paslik meie 9-kuused tütred (loe: piparkoogiplikad) pildile püüda ja teile näitamiseks välja panna :)kui nüüd edusammud üles lugeda, siis läheb väga kiiresti, nimelt Karita suuda 4-5 sekundit toeta seista, enne kui kiirelt maha kükitab, sest niiiii hirmus oli ;) muus osas kõik muutusteta - ei hambaid. küll nad tulevad, kui mitte enne, siis kooliks vast ikka ;)
ja veel, Karita teeb söögi ajal "mämm-mämm!" ja mulle tundub, et Karina ütleb õige koha peal "ai-a!"

pühadetervitus

Ilmelist jõuluaega ja säravat aastavahetust!!!

mu lapsed on 8-kuused

uskumatu, eks! vahel ma mõtlen, et millal ma küll saan oma elu tagasi, üksik hunt nagu ma enne seda aastaid olin. praegu tundub, et umbes 8 või 18 aasta pärast :) nüüd on elu selline, et pidevalt käib üks mööda laua- ja kapiääri ronimine, sest ometigi peab üks kord selle seismistasakaalu kätte saama. väike tõestus sellest ka, et meil on nüüd dušširuumi asemel vannituba (minu ammune unistus)! jehuuu!!!

seda ka, et kass harjutab end kaksikuid kannatama. iga kord suudab ta natuke kauem vaiba peal püsida ja lasta end sasida, aga kui ise täis saab, siis näitab kõnekalt, et lapsed võivad kassi saba alla minna ;)

aeg lendab linnutiivul

roomamine ja ronimine on nüüd selged, Karita turnib laua all, Karina harjutab seismist

uuuuuu!!! meil on siin nii igav! kus te kõik olete? tulge meiega mängima :)

minni ja manni, meie lähme vanni! (kunagi olid siin blogis üleval esimese vannikorra pildid, nüüd 7 kuud hiljem võite võrrelda, kui on viitsimist vanad pildid üles otsida)
vahupidu ülesõnaga

Karina mõnuleb

Karita edvistab

perepilt 7-kuuste kaksikutega

isadepäevaks tegid tibud issile särgi, kiri sellel räägib tõtt :)

voodis on kõige turvalisem seismist õppida

segaduse tekitajad nr. 1 ja 2

emme abilised

ja nii me elamegi. las pildid räägivad enda eest. külla võib endiselt tulla ;)