aeg iseendale lillelaadal

kuna ma olin täiesti kokku jooksnud viimaste nädalate jooksul, oli kindel mõte, et lähen Türile lillelaadale - mõledud-tehtud. eks ole enne ka seda massiüritust külastatud, aga seekord mõtlesin, et võtan ikka põhjalikult ette. pean kohe ütlema, et välja kukkus nagu alati. selles mõttes, et rahvast oli ikka kordades rohkem, kui minule inimlik on. olin tark ja hakkasin tagantpoolt ette tulema. tänu sellele skoorisin endale amplitaimed (5€, sealt ampliost oleks tähendanud 15€, aga mul oli ju tühi ampel ja muld omast käest võtta.), ühe madala pinnakattetaime oma kollektsiooni täienduseks, talinelgi ja täidisõielise Virkliisu (midagi uut, pole sellist isendit Pärnus varem kohanud). muud ei hakanud vedama, kuna tulbivarred ei taha kolletuda, seega tuleb veel suvelilledega oodata. muus osas jäin ka rahule, sest hilbuturult sain tüdrukutele 2 seelikut ja 2 suvepüksid, kõik olid uued, 1€ tk!

täna olen ka lihtsalt olnud ja koristanud ja kokanud. lõputult mullitajast mulle ka puhunud - odav populaarsus ;) nüüd on jälle hea olla.

teeme mõne kiirema ringi!

21.05.2011 on see hetk, kus tüdrukud omandasid iseseisva rattasõidu oskuse!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ma olen hetkel nii uhke ja õnnelik, et minu tibulinnud selliste keerukate asjadega ISE hakkama saavad! 

eks me oleme ikka paar kuud harjutanud ka nende sünnipäevaratastega, aga pole nagu hästi saanud. mina mõtlesin, et raam ikka liiga raske, siis et lastel jalad alles lühikesed. kurb tõsiasi oli, et motivatsiooni polnud. kui nüüd naabrilapsed nädala sees rattaga sõitsid, siis vaadati ja uuriti hoolega. kummide hästi täis pumpamine aitas ka kaasa ;)

meie hirm väntama õppimise ees oli see, et siis panevad pambusesse, õnneks mitte, täitsa hästi roolivad.

mul on ikka nii andekad lapsed!!!

lõpuks ometi reede

see krdi Kevadtorm lõpeb täna! oh kui vastik on lastega nii pikalt üksi olla. hea küll, ma ei ole tegelikult ju üksi - ema ja isa käivad, mina käin nende juurde, mehe vanemad käivad. selles mõttes jube jama, et meil kummalgi õdesid-vendi pole. oleks vast ikka lihtsam kellegi omavahusega suhelda ja vajadusel lapsed nende hoolde jätta, et oma vaimset tervist korras hoida. vanaemad on toredad küll, aga ma ikka täiesti rahuliku südamega kodust ära ei lähe, kui nemad lapsehoidjateks... minuga on vähemalt nii, et herr Abikaasa on tegelikult ainus inimene, kellega end tõeliselt hästi ja turvaliselt tunnen. eriti just laste suhtes, sest ma tean, et  tema on rahulik ja saab igas olukorras hakkama.

ma tegelikult ei arvanud, et 2 n lastega üksi keset suurt kevadet osutub nii raskeks. olen ju enne ka olnud, korduvalt. see on minu igapäev, mitte erandkord. aga vahepeal on K-d 2 saanud ja paar nädalat pärast sünnipäeva algasid ikka hullud jonnihood. iga päev 2-3 hoogi mõlemal  a pool tundi järjest. ma pikemalt ei kirjelda, ütlen vaid niipalju, et nt. üleeile veetsin keset Rüütli tänavat pool tundi Karina kõhuli maas jonnimist kannatades. asi algas sellest, et vihastas õe peale ning mänguasjad hakkasid vastu seinu lendama. mina seda ei lubanud ja nii see jonn algas... soomlased, rootsalsed ja japsid vaatasid ning imestasid, kohalikud tädikesed püüdsid lohutada (aga ma ei lubanud ja ajasin ära). lõpuks ajas ikka püsti ennast, aga terve tee autoni ulgus muljeltavaldavalt :S

aga täna saab see hullumaja mõneks ajaks läbi (kaheks päevaks siis) ja ma kavatsen selle ära kasutada Türi Lillelaadale minnes. vot nii.

aga nüüd õue, kahehäälne kisakoor nõuab juba ;)

murutrakats

isa tõi ülalmainitud eluka oma elamisse eelmise suve lõpul. siis ma vaatlesin seda kaugelt ja pigem kartusega. tegi teine ikka hulllu müra mingitel hetkedel. aga loomulikult oli roolis mees. need on ju sellised isendid, kellele mingit tehnikavidinat kätte andes ei tasu üldse eeldada, et nad kasutusjuhendit loeksid.

eile oli isal nats kehv olla, aga muru vohas juba kui noor heinamaa - ikka väga tahtis niitmist. ma siis puurusin ja uurisin toda juhendit, lapsed rõõmustasid trakatsi otsas erinevaid kange-nuppe näppida. ise muuskui korrutasid mulutrak-mulutrak! küll ühel tehnikavidinal võib neid nuppe palju olla! mingi pooletunnise süvenemise järgselt ronisin ikka rooli ja proovisin - sain eluvaimu sisse, mispeale lapsed kõrvu kätel hoides aupaklikku kaugusesse taganesid. :D

põristasin esialgu suure avara platsi peal. sain selgeks, miks see masin vahetevahel niimoodi müriseb: 

1. lõiketerasid alla lastes

2. tagurpidikäiku sisse pannes, kui unustad  lõiketerad üles tõsta (mingi turvavärk, et terad peavad ära olema). 

muidu on nagu murumasin ikka - surisev ja uriseb, ainult et jube kähku saab suure platsi puhtaks! ja te ei kujuta ette, kuivõrd hea manööverdusvõimega on see isend. super! ronisin ikka kõik põõsavahed läbi ja noorte õunapuude ümbrus sai ka kõik kenasti siledaks :) lisaks kõigele on ta ka tempokas. olen kunagi hämmeldunult vadanud võistlust, kus selgitati välja kiireim murutraktor - hull mass rahvast oli koos, kõik ekstaasis ja üliinnukad. nüüd ma saan aru küll ;) lastele tegin ka paar tiiru sõitu, üldse ei kardetud :)

pika jutu lühikokkuvõte on see, et edaspidi veedan ma vähemalt ühe õhtu nädalas muru niites ja seda nautides.

ja siis ma unistan oma majast suure aiaga, kus on imeilus tasane roheline muruvaip, mida pügab omapäi robotniiduk ;)

Reikop maha!

muud ma Eurovisiooni kohta ei ütle. seda olen ka juba mitu aastat mõelnud, et kas tõesti ei leia ETV pädevamat inimest seda showd kommenteerima??? Reikopil muud ei ole hindamise ajal, kui ving ja hala ning ohked teemal kas Eesti punkte saab, miks Eesti punkte ei saa, kuidas meie naabrid meile ikka 12 punkti ei andnud, kuidas teiste riikide naabrid neile 12 punkti andsid, et see on üks poliitiline võistlus, mitte lauluvõistlus jne. samas eelmevad 2 h räägib, et Eurovisioon on ikka nii populaarne ja see on üks super-saade... hindamise hetkeks olin juba nii väsinud, et ei viitsinud enam raadiot köögist tuppa vedama hakata, et sealt ülekannet kuulata. on ju räägitud, et pildi peab võtma telekast ja hääle raadiost, siis on talutav. järgmisel aastal plaanin igatahes kohe alguses nii teha!

Kadri ja Ester: au teile! nii täpset ennustust pole võitja osas meil aastaid olnud... pidu tuleb, kuupäevad selgitamisel ;)

potiteema vol 2

kõigepealt oli 2 roosat potti ja 2 tüdrukut, kes neid mööda tube ringi vedasid mõeldes, et emme on jälle uued mänguasjad toonud. istusid ka vahel nagu toolis. tol hetkel oli väga paanikas emme, kes mõtles, et ma olen viimane inimene, kes oma lapsi potitama hakkab (suht õigesti liikusid mu mõttes, võin kohe ära öelda). eelmainitud seigad juhtusid umbes eelmisel suvel. 

aeg läks linnutiivul ja mingit iseeneslikku progressi ei toimunud. siis kui plikad said 2, võtsin asja käsile. nagu te juba teate, oli Karita koostööaldim ja Karina keeldus isegi potile istumast.

nüüd on kaadripakk ümber jagatud - Karina võib potil istuda kasvõi pool tundi järjest, resultatiivselt :) Karita ei istu, kui siis ainult tol hetkel, kui kohe-kohe tuleks muidu püksi või suure veenmise/moosimise peale (vahel annan psitist ka, aga väga harva). see kõik on juhtunud viimase paari päevaga. enne oli ta valmis suht kohe potile istuma, kui ma teema päevakorda võtsin. Karina pani tavaliselt putku. lapsed muutuvad ikka nii kiiresti, ma ütlen. sellisest meelemuutusest ei saa ma muidugi üldse aru. midagi katasroofilist pole vahepeal juhtunud. kui siis ainult see, et issi on ära Kevadtormil.

ja veel - kui mähkmed on ära, siis naljalt püksi enam ei tule, välja arvatud õues, sest seal on nii palju teha, et lihtsalt ei tule meelde kinni hoida, eksole! aga kumbki ei küsi ka (mis on väga paha!), ei toas ega väljas. kuidas asja edendada, ei tea. minu mõistus on otsas, ju tuleb ajafaktorile loota ja ise lollilt järgekindel olla.

toda viimast on kõige raskem teostada, eriti kui kodanik vanaema on kõrval ja mõnel tuleb jonn peale. vanaema ei suuda ju "nutvat" last vaadata ja laseb tal kõike teha (õigupoolest mitte teha :S). eile näiteks tegelesin enne väljaminekut 40 minutit potidraamat: Karita muudkui veiderdas, ulgus ja itsitas vaheldumisi - ükskõik mida, et mitte potile istuda. Karina vaatas seda jama pealt ja muudkui istus truult :) vihma hakkas juba sadama, enne kui õue saime. olin piisavalt järjekindel ja sain ikka jonnipunnilt ka tilga kätte (puhas töövõit ja närvide mäng, ma ütlen!!).

ok, lõpetan oma loba ära ja vaatan Eurovisiooni edasi. ühesõnaga, läheb aega veel selle potiteemaga. ohh!
muuseas, eelmise aasta Eurovisiooni kohta pole mingit mälestust, aga üleeelmisest mäletan niipalju, et loomulikult oli jälle Kevadtorm ja herr Abikaasa metsas, mina 1-kuuste K-de ja ämmaga kodus. tean, et kui lapsed lõpuks magama sain, oli Eesti laul juba kõlanud. vajusin oimetult diivanile, vaatasin paar laulu unelauluks ja oligi kõik :P

elu kui maasikas ehk inimkatsed

arutasime herr Abikaasaga paar nädalat tagasi, oma õnne õue peal ringi jooksmas vaadeldes, et sellest tuleb üks igavesti tore suvi. no et lapsed on juba suts iseseivamad, kui eelmisel suvel ja kahe kõrva vahele on ka tarkust juurde kogunenud. nii ongi :)

oleme viimasel ajal palju aega veetnud minu vanemate pool maal, sest see on lähedal ning seal on palju ruumi ja muru ja meie kass ja linnud ja liblikad ja batuut jne. ma olen seal olnud lastega üksi, koos emaga, mõlema vanavanemaga ja lihtsalt oma perega. suht palju on teha olnud, kasvõi kändude juurimine, riisumine varakevadel või okste põletamine. K-d jooksevad omapäi ringi. midagi hullu juhtunud pole, vahel mõni märg varrukas või üle peenarde jalutamine. nüüd aga tõestasime inimkatsete põhjal ära, et üks väikene inimene ei hakka näuguma, kuigi ta kahe suupoolega pistab kassikrõbinaid... juhtus jah selline seik :) mina olin üksi maja taga asjatamas. vaikus kiskus pikaks (mis aga tähendab ALATI pahandust). pliksid kükitasid maja ees kassikausi juures ja pugisid krõbuskeid. kui ma teatasin, et ei tohi ja lapsed kassitoitu ei söö, siis Karita krabas veel peotäie ja pani sellega jooksu :D ju siis maitsesid nii hästi. kauss oli peaaegu tühi ka. tavaliselt me kassi toitu väljas ei hoia, aga sel ajal olid vanemad Saaremaa tuuril ja et ülekaalulist kassi näljasurmast päästa, oli talle head-paremat välja pandud... vahejuhtumi tagajärg oli väike kõhulahtisuse episood Karina poolt. Karitale sobisid need hästi (ta on üldse suur kanaliha sõber ka ja need olid just kanakõrbinad).

teise teemana pean mainima, et maasikamüüjad, nees igavesed ahnepäitsid, võivad meie rahakoti sisust oma suud puhtaks pühkida, sest ma istutasin sel nädalal 36 pesa maasikaid. alustuseks sai maad kaevatud ja põllurammu pandud, siis maasikaloor peale tõmmatud ning augud sisse tehtud (see must loor on üks imeline asi, ma ütlen. meil oli eelmisel maasikapõllul ka see ja ei jõua ära kiita! vihma ja muu kasuliku kaseb läbi, samas on pealt kuiv s.t. maasikad ei lähe hallitama ja umbrohi ei pääse ka vohama. super!). seejärel võis taimi istutama hakata. isa muidugi taimi ei lugenud, kui neid toomas käis, ja nii tuli neid puudu. otsisin sõprade käest juurde ja täna tõin veel suglaste käest. nii on meil nüüd Senga-Sengana, Bounty ja Polka. ma ei jõua ära oodata, kui taimed juba saaki andma hakkavad. me oleme uue põllu rajamist juba mitu aastat planeerinud, aga laste tõttu ja peamiselt muidugi laiskuse pärast on seda ikka edasi lükatud. oma lapsepõlvest ja teismeeast mäletan, kuidas ma vedelesin keset maasikapõldu ja lihtsalt pugisin maasikad seni, kuni enam ühtki ei mahtunud. oh aegu ilusaid! ehk need ajad ootavad mind uuesti ees. õigupoolest kogu meie pere :) K-del maasikate peale mingeid täppe ei tule, nii et bring it on!

aga praegu joon shiraz-cabernet'd ja vaatan Eurovisiooni, Getter tuleb peale, hoiame pöialt!!!!!

loogilised killud

seletan lastele maalt koju sõites, miks vanemad peavad tööl käima. eeltöö mõttes, sest homme on jälle tööpäev ja issi läks juba täna ma-ei-tea-kui-kauaks tööle, sest on ju Kevadtorm. Karita ikka väga pettunult nentis mitu korda: issi jälle tööle! minu selgitus töökäimise mõtekuse kohta kõlas umbes selliselt: issi ja emme käivad tööl, et saada raha. raha on vaja selleks, et saaks poodi minna ja süüa osta või teile mänguasju ja riideid. vaikus, kuulatakse hoolega. hetk hiljem teeb Karita järelduse: emme tööle raha tooma! 

:D  loogilised lapsed, eksole.

imeline on olla ema! ausõna.

kuradi gravitatsioon, ma ütlen!

jah, see kurb hetk jõudis kätte ka minu jaoks - olin sunnitud ostma kortsukreemi :S õigupoolest oli see küll seerum, aga vahet pole. ma olin absoluutselt kindel, et mind see probleem niipea ei kummita, sest ema on mul sile ja ümar, nagu minagi. aga ei, mul peab ikka teisest suguvõsa poolest pärit nahk olema. maa külgetõmbejõud on ikka üks kole asi küll... sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis hinda nende mökside eest poes tahetakse.

see jube hetk jõudis kätte õigupoolest juba kuukese tagasi, kui päike õelamaks muutus ja nahka pruunistama asus. me ju veedame pooled päevad õues lastega, mina kissitan silmi muudkui ja nii need päevituskortsud silmade ümber ilmusid :(  tedretähnid tulid ka, üks eriti suur ilmus ninaotsa :) mul pole varem nagu üldse tedretähne olnud, aga nüüd tulevad nagu seened pärast vihma. varsti olen Pipi valmis, kortsus Pipi.

aga kreem on täitsa ok või on see mu hea ettekujutus, miski igatahes silub.

muidu ma olen ikka noor ja ilus edasi, eks ;)

kurja kõhuviiruse küüsis

raport väga ebameeldivast nädalast:

teisipäev - lõunaunest ärgates alustas Karita oksendamist, tegi seda 4-5 korda, edasi oli lihtsalt uimane ja kurb, õhtuks juba toibus. õde tassis mänguasju ja oli muidu toeks. 

neljapäev - tundsin end juba varahommikul sandisti, minu ema samuti (kes oli teisipäeval oksendava Karitaga kodus olnud, kui ma tööl käisin). läksin siiski Tallinna konverentsile. see oli viga! hommikusöök väljus teel olles, lõunaks võtsin 2 ampsu, need tulid ka loomulikult tagasi. sellest ei hakka rääkimagi, et pidevalt pidin vetsu vahet jooksma... tagasiteele kulus tavapärast 1,5h asemel 3,5 :( nii hullusti iiveldas. lisaks hakkasid kõik lihased valutama. vahepeal mõtlesin, et teele ma jäängi. koju jõudes avastasin nukralt issi süles istuva Karina. kohe käis peast läbi mõte, et nii, järgmine. nii oligi. oksendas teine 2-3 h, korra läbi une ka veel. õhtupoole teatas ema telefonitsi, et temal on nüüd süda rütmist väljas selle suure oksetõve peale ja tuleb haiglasse viia. orgunnisin mehe (ise olin ju tallinnas ja mu isa haapsalus). kuna asi krooniline tal, siis teati juba, mis teha ja sai rütmi tagasi - olgu kõik jumalad tänatud!!!

reede - ema sai haiglast välja kohe hommikul. tuiasime Karinaga sihitult mööda tube ringi, enamuse hommikupoolikus lebosime vaikselt raamatuid vaadates voodis. õde läks issiga maale vanaema juurde - mugisid seal kooki moosiga ja muud head-paremat, silitasid kasse-koeri ja külastasid sugulasi. meie liitusime õhtupoole, kui Karinal olemine ergemaks läks. temal võis selle teema lukku panna, mul keeras ikka veel. emal samuti - magas ja valutas lihaseid vaheldumisi. mees arvas, et tema on suur ja tugev, pole häda kedagi.

laupäev - hommikupoole ööd murdis seesama tõbi mu tugeva mehemüraka ka ikka maha... tal on nüüd terve päeva kehv olnud, aga toit pole enam välja tulnud. kõhuvalu hoopis. hetkel loeb end juba paranenuks. mul ikka veel pole kõige parem olla. see neljapäevane tallinna-sõit oli ikka viga.

koleda mündi kenam pool on see, et see on tüdrukute 2-aastase eluea jooksul esimene kord, kui selline viirus meid ründas. olen kuulnud, et paljudel on Rotad ja muud koledad haigused ikka juba väga varakult olnud. 

ärge teie keegi seda endale korjake nüüd, eks!

ood hambaharjale

ostsin uue hambaharja. kolleeg Piret soovitas. suured tänud talle siinkohal! tegemist Parodontaxi pehme hambaharjaga veritsevatele igemetele. on teine selline läbipaistev ja voolujooneline, iga harjase kimbuke lõpeb 1-2 pikema karvakesega, mis ulatuvad IGALE POOLE! see hari on jumalik - ta ulatub kohtadesse, kus ükski hambahari varem pole käinud, samuti leiab see üles iga prao ja vahe, toidupalad ja kõik muugi. suus on imeline tunne, kuskilt ei ole valus ja tahaks veel-veel-veel. see võis nüüd kõlada nagu uue suure vibraatori reklaam, aga nii see on ;) mingti vertsust pole enam ka näha.

ma kusjuures pole suur hambapesu fänn (mitte et ma ei peseks 2 x päevas, aga pole selline fanaatiline, nagu mõned), aga selle harjaga on hakanud asjad muutuma.

ah et kust ma sellise välja kaevasin ja koju tassisin? Rimis oli soodukas.

läheb nüüd vannituppa - teadagi, hambaid pesema :D

tehtud! :) :) :)

lapsed lutivabad!!!!!!!!!!!

see võttis aega 2 a  2 n 2 p

ilma ühegi nutujoruta :) :)

lihtsalt konstanteeriti, et lutt katki ja pandi ära. eile enam ei küsitud ka.

oli vist õige aeg. oleks võinud varem ka, aga ma tõesti ei tahtnud endale klammeruvaid-kisavaid-mitteuinuvaid  lapsi, kes tagasi titekateks muutuvad (olen kuulnud siit-sealt, et nii läheb). no ja viimastel kuudel on lutt nagunii ainult uinumiseks sahtlist välja tulnud. loodan, et hambumusega miskit hullu veel ei juhtunud. minul lasti see kummitükk hambus üle 3 a ringi joosta, mille tagajärjeks oli 2 a hambaklambreid :S kusjuures ma lausa mäletan ise, kuidas lutiga veel olin ja selle "ärakaotamist" üle elasin.

ajaloo huvides

... olgu öeldud, et hetkel toimetab meie majas (õigemini küll lastetoa ülemises sahtlis) kurjemat sorti hiirerahvas, kes järjekindlalt kildhaaval lutte lühemaks närivad. ega meil muud teha pole, kui tõdeda, et sellised elukad on meile sisse kolinud ja lutte nad tõesti armastavad järada :D K-d vaatavad ja konstanteerivad fakti, et lutid on tõesti katki ja kiisut oleks appi vaja. esimesel õhtul tekkisid vaid mõned hambajäljed lutiotstesse. see polnud veel eriti mainimist väärt, sai ikka suhu panna ja tuttu jääda. eile olid aplad elukad suurema tüki kaksanud, mille tõttu neid enam väga suhu panna ei tahetud. Karina uinuski ilma(lutt voodi kõrval toolil), mingit kisa ei tulnud :) Karita pani ikka hetkeks suhu. vaatame, mis täna saab, kui hiirerahvas veel usinalt tegutseb ;)

teine teema on potitreening: Karita on VÄGA TUBLI!!! istub heameelega, pea kõik korrad teeb miskit, kui istuma paneme. oleme nüüd 2,5 päeva tegelenud sellega ja mõlemal hommikul on mähe kuiv olnud ning kohe on ka hommikul potile õnnestunud minna. paar korda on küsinud ka! eile ja üleeile juhtus ikka "õnnetusi" väga palju, täna oli õueminemiseni täitsa kuiv, nüüd käis veel enne minekut potil ka ära :) nr. 2 veel ei tule, aga kus ta pääseb, eks! arvan, et Karitaga läheb libedalt. ta on meil ikka terav pliiats! 

Karina seevastu keeldub isegi potile istumast, sinna pissimisest rääkimata :S nagu teemaga lagedale tuleme, paneb tema ajama või tuleb tönn... eelmised päevad lasi mõnuga püksi ja siis katkus kohe sukakad jalast, tänaseks on targemaks saanud - hoiab kinni ja laseb ainult mähkmesse :S jälle jama, sellest võib ju mõni põletik või miskit tulla. kaalun varsti boonussüsteemi rakendamist, kui nii edasi läheb ja edusamme näha pole (miski imepisike maius, kui istub ja kui juba ise istub, siis selle järgselt, kui miskit tuleb ka. aga veel ei tahaks) äkki ikka käib klõps endal ära.

nii et kui muu maailm tähistab Ülestõusmispühi, siis meil on sel aastal Istumispühad :D 

kauneid pühi soovib:       

                                     eriti ablas Hiireemand

tehnoülevaatus 20.04.2011

Karina:
13,8kg
89,5cm
16 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, aga hästi suurte ehmatus-silmadega

arst kiitis, et tubli laps.

Karita:
12,7kg
88cm
17 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, kohalikud mängutelefonid mõlemas käes, et ülekohtust (loe: nõeltega torkimisest) vanaemadele koheselt teada anda

ikka püsib see kaalu-ja pikkusevahe. peab ikka Karina dieedile panema. tundub, et jonn ei taha väikeses kenas elada.

protseduure oli segamas üks venekeelne plastnukk, kes vahetpidamata Karina agarate sõrmede abil kisas: mama-papa-hi-hi-hiii-uuu-uuu-uuuuuuu. küll ma olen tänulik, et meil sellist elukat kodus pole. kõik muusikalised mänguasjad kokku pole meil nii häirivad, kui see tegelane oli.

nii et selleks korraks kõik. järgmine kord torgitakse enne kooliminekut :) ja mingid proovid tuleb anda enne lasteaeda ehk siis sügisel.

veel med.teemadel: olen siin mõtisklenud puugivaktsiini mõttekusest. eelmisel aastal mõtlesin ka, siis perearst arvas, et liiga väikesed alles ja nagunii kogu aeg meie silmade all. nüüd said just viisikvaktsiini, ei tahtnud teha eriti veel ühte lisaks. ja hilja on ka, kaitse tuleks alles pooleks suveks peale. porrelioosi vastu ei aita nagunii. nende argumentidega ma ennast rahustan. lisaks see, et kõigi veregruppe need elukad ei tahagi. mind näiteks ei taha. aga ma ei tea hetkel, mis veregrupid tüdrukutel on. ühesõnaga jääb ära.  järgmisel aastal vast küll, sest siis nad ikka väga iseseisvad juba - ma ei jookse pidevalt sabad ega jälgi, kas nüüd roomab miskis veidras kohas ringi või mitte. seenemetsa minnes katan neiud nagunii kinni ;)

kaheaastaste kirjeldusi

meie neiud väga jutukate hulka just ei kuulu (või eestikeelse jutu osas on see nii, omas keeles mulisevad küll). viimasel ajal on ikka olustiku või olukorra kirjeldusi tulema hakanud. täna nenditi mulle linnu laula ja lähen poodi. esimene siis hommikuse jalutuskäigu ajal, aga teine oli jummala koom mu meelest: tuleb tips liivakastist, endal korv mänguasju täis kuhjatud, ütleb mulle koketeerivalt da-daa, lehvitab ka veel vaba käega ja suundub nurga taha. kui ma uurisin, et kuhu minek, siis öeldi, et läheb poodi :D nii hea mu meelest! missest, et tavaliselt minnakse ikka tühja kotiga, aga ju laste poes käib vastupidi. Karita tipsis kohe järgi, kummaski käes tühi ämber, jutt oli sama :) ju tal oli kõht tühjem või silm poekottide täituvuse osas selgem.

muidu sellist üldist mulinat tuleb pidevalt (auto sõida, onu kõnni, ei tee suitsu, tädi nuta, kutsu pissib, kiisu nurr-nurr, vana laula, tuli põle, taha veel juua, anna õuna, jne.). kogu aeg kommenteerivad maailma. aga sellist abstraktsemat juttu veel eriti ei tule. linnulaulu mainimine oli selline kena hetk.

mis veel kaheaastaste repertuaaris meie majas on:

*ise söömine (keegi ei või eriti lähedalgi olla, tekib hirm, et äkki tahetakse aidata ja seda ei või mitte juhtuda lasta). väga hullu läbu enam ei olegi

*ise hammaste pesemine või väga kenasti nende pesta laskmine (mille üle ma olen üliõnnelik!!! eriti sellel foonil, kui palju ma olen kuulnud, kuidas lapsed seda tegevust ei salli)

*potil käimise harjutamine (Karina keeldub istumast enamus kordi, Karita on tublim)

*lutt on veel uinumise ajaks (aga selle nalja lõpetame järgmisel nädalal ära, kui Herr Abikaasa vaba on. üksi pole tahtnud unetuid öid ette võtta)

*ise pusitakse kombe-kindad-müts ka  üll, vahel täiesti õigesti. kõik see käib suure seakisa saatel, aga asja saab :) sellest ma üldse ei räägi, et meil käib üks pidev jalanõude moedemm... 

*kõige mõnusam on muidugi ilma riieteta emme-issi voodil hüpata või diivanil kõõluda

*nad on veeloomad s.t. vann on lemmikkoht. Karita on musterlaps peapesu osas - kallutab taha ja laseb pesta; Karina vingerdab ja viriseb, pead taha ei lase, ise muudkui õiendab, et läheb silma. no mitte ei õpi õe pealt, kuigi ma kogu aeg seletan, et võiks :S

*lemmiktoit on vastvalminud kotletid (neid vohmitakse sisse 4-5 tk/per face) ja lemmikjook Gutta segumahl (ei anna nii palju kätte, kui nad tahaks, aga no see on tõesti hea mahlajook ka). muidu söömise rindel muutusteta s.t. ei taheta eriti midagi, vahel harva võib näha tühja kaussi, muidu lihtsalt songivad. Karita armastab kaerahelbeputru, Karina mannaputru, seega ühel ikka nälg...

*magamine: 10 h öösel (21-7) ja 1-1,5 h päeval (12-14). nüüd esimest mõjutas kellakeeramine ka meie pere. eelnevalt oleme valututlt saanud. nüüd aga nihkus ööuni edasi ja see mulle üldse ei meeldi.

*mänguasjad on out, liikumistegevused in. nüüd veedame 2+3h õues :) täna õhtul täheldasin juba päevitustriipe meie kõigi nägudel.

*telekat ei vaata, arvutit ei lase. tegelt pole neil kummagi vastu huvi õnneks tekkinud. multikaid on suudetud kõige pikemalt 5 min vaadata. arvutil tahavad niisama kaant kinni lüüa.

*hääljuhitavus on pooltel juhtudel täiesti olemas, aga POOLTEL EI OLE!!!

*kõikvõimalike sigaduste limiit on AMMU ületatud, aga see neid ei häiri.

*täna juhtus üle 4 kuu, et käisime vankriga jalutamas (häbene silmas peast ja rebi naba paisgast!). ei ole huvi selle asjanduse vastu pikalt-pikalt olnud, aga täna avaldati tungivalt soovi. ju nad said mu käru müügiplaanidest haisu ninna.

*iga nende poolt antud musi või tehtud kalli läheb vist kuhugi üleskirjutamisele või limiidi alla, sest enne neid tegevusi kaalutakse pikalt, kas ikka tasub ja kui, siis mitte üle ühe korra... meie issiga oleks palju enamaks suutelised, aga ei anta :( kui keegi koju tuleb, siis on preilid veidi lahkemad ;)