ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(

palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...

koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 

kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.

ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.

Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.

Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:

1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.

Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.

Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...

Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J

Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.

Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.

meie enda talgupäev(ad)

05.05. küll kuskil ametlikult talgutel ei käinud, aga monteerisime kokku metallraamil 3-kohalise kiige, mille hea töökaaslane meie perele kinkis :) Suured ja südamlikud tänud Signele ja tema perele siinkohal! Too kaadervärk on küll juba üle 15 aasta vana, aga ega's metall nii kiirelt pudedaks muutu - ikka mitu põlvkonda lapsi saab sellest rõõmu tunda. sättisime aga uued nöörid külge, saagisime värsked kiiguplated välja, veidi lihvimist-värvimist ja valmis ta oligi :) uued omanikud sillas, meie rõõmsad nende kilkeid kuuldes. kiigukompleks ise läks püsti vanavanemate juurde Reidu. 

                                   Õnneseened uut kiiku nautimas. Telefoniga tehtud foto pole suurem asi, aga siiski.                                Taamal näha suured oksavaalud, mis vist kah talguid vajavad (isa oli üliusin ühesõnaga)

talgulainel jätkates läks suurem osa perekonnast täna teiselepoole maale vanavanemaid kaema (loe: ohjeldamatult pannkooke vitsutama ja kudusid toitma), herr Abikaasa võttis nõuks küttepuude varude täiendamise ja suundus saega metsa. hilja peale on see toiming küll sel aastal jäänud, aga ehk saab täna tugeva tööpäeva teha. meil veel muide ei saja, hommikul siras lausa suur päikeseketas taevas. mina siin tegin mõned tellimustööd ja kodu sai Anthea Turneri pilguga üle vaadatud (mul oleks muuseas tõesti korve juurde vaja, millest hoiustamist vajavad asjad ära panna). nüüd jääb veel see igipõline söögitegemise mure. aga selleni on hea mitu tundi aega, kuniks näljased maalt jõuavad, nii et naudin siin pühapäeva. üks chardonnay ootab jauhtuses, peaks midagi selle ümber komponeerima...

ja ta lõppes siiski! (see jõletu talv ma mõtlen)

ilmade paranemisega on tugevnenud soov tegutseda. viimasel ajal olen (oleme):

• käinud lasteaia talgupäeval, kus kraapisin maha terve seinatäie vana krohvi (õigupoolest küll tagusin kõigest väest haamriga, et see soostuks seinast lahkuma). ega midagi suurepärast sellest veel välja tulnud, aga vähemalt on kõik liivakastid ääreni uut liiva täis ja aknad puhtad. ah jaa, rühma vaibad vedasin ka välja ja kloppisin ära :)
• töörahva püha hommik sai tegusalt aknaid pestes sisustatud
• lillepotis uhkeldavad nüüd laste valitud kollase-lillakirjud võõrasemad (ma ise oleks küll punakad võtnud, aga noorte daamide soove ei saa ju eirata)
• teinud esimese grilli (ei kõrbenudki ära. kui, siis Karina näpud hästi õrnalt, aga loodetavasti on tal pikaks ajaks nüüd teada, et kuuma vastu käsi panna ei tohi)
• tehtud imehäid ahju-küüslaugukartuleid
• käinud Valgerannas, möllatud, merevaadet nautitud ja kohatud tuhandet hane golfiväljakul päikest võtmas
• vaadatud ja imestatud, kuivõrd vahvad on 3-aastased lapsed 

edit mälupeetuse tõttu 1 päev hiljem:

• 1.mail kuuldud esimene midli-madli-kudli-kadli ehk nähtud esimesi pääsukesi!

sinine kollektsoon

väike ülevaade mingitest asjadest, mis tehtud on. ma olen täielik udupea ju - pildistamine on viimane asi, mis meelde tuleb, kui kellelegi midagi lubatud-tehtud on. ikka läheb kohe kinkimiseks-käiku. luban edaspidi tublim olla. kellel miskit soovi, andke aga teada, teen meelsasti ;)

"helesinine unistus" (sinisesäbrulise klaaspärli ja sõõrukukujuliste läbipaistavate švarovskitega)

"vulisev vesi" heale sõbrannale (sügavsinine plaaspärl hõbedaste lisandite ja švarosvki ripatsiga)

"švarovski sära"

lillemütsid

kevad tuli, miks siis lilled ainult peenral kasvavad, eks ;)
mütsi üldosa muster siit: https://picasaweb.google.com/mustrid/Peakatted#5226194516191244802
lille tegemise õpetus pärlikäevõruga mehikeselt :D
http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&NR=1&v=IhWIKAh84xg

toda sügavroosat täispuuvillast lõnga ahnitsesin kokku poole rohkem, kui vaja oli. pean vist miskit veel välja mõtlema.

liiga kaua

kuidas aru saada, et mees on kaugelt liiga kaua kodust ära olnud? aga palun, väike valik on siin, mida lapsed räägivad:

"kui issi koju tuleb, siis ma teen kalli ja musi ja hoian kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni" 

Karina mõtlikult mööduvaid autosid vaadates: "ma soovin, et issi ei peaksi enam tööle tagasi minema"

"kui me ühe öö ära magame, siis tuleb issi külla" 

see viimane sõi mul küll hinge seest  ja võttis pisara silma. mis vaene põlvkond see selline on, kus lapsed näevad oma isasid paar korda kuus? meie peres kestab selline hullumeelsus tavaliselt kevadel ja hilissügisel, kui sõjaväelised suured metsaõppused on, aga enamikes peredes on see argipäev. võib-olla on nii isegi lihtsam taluda, kui kogu aeg ongi ühetaoline rutiin. samas on ikka jube alandav küll, kui laevas peavad mehed põrandal maas magama ja neil pole enam mingit eneseväärikust. seda ma õnneks ette ei kujuta, mis tingimustes see meeste jõuk väljamaal elab. siinsed pereemad on tegelikult sama rakses seisus, sest kurta pole kellelegi ja kogu vastutus kõigi ja kõige eest on sul enda kanda. samas ma tean, et on ka naisi, kes väidavad, et nii ongi parem, sest siis on suhted korras. no see pole ju siis enam mingi suhe, kui üksteise eest peab välismaale põgenema, või kuidas?

endast rääkides saab mehe puudumisest aru pingete kuhjumise (loe: kannatlikkuse puudumine laste lolluste puhul), to-do listi koletu pikenemise ja unevõla suurenemisega. tegelikkuses tahaks lihtsalt kaisus lebotada ja mitte midagi teha.

hetkel on see õnnis hetk lõpuks käes, nii et net läheb kohe pimedaks ;)

KEVAD!!!

lõpuks ometi!!! on igati loogiline, et kui talv saabub alles jaanuari lõpus, siis ei taha ta väga varakult ära minna. täna siis sai kevadisest päevast täiel rinnal rõõmu tunda. millegipärast on kohe nii, et terve töönädala särab päike taevas, puhkepäevadel kallab mistahes olekus sademeid taevast alla. eilne päev oli kõnekas näide :S sellist tähelepanekut teen ma juba aastaid igal aastaajal. mulle üldjuhul sobikski nii, et õhutemperatuur on +16 kuni +20, vesi +23, 24. nii et kevad ja sügis on mu suured lemmikud. vesi selliseid temperatuure küll ei omanda, aga unistada ju võib ;)

aga täna õnnestus mul lastega 2+3h õues olla! herr Abikaasa on loomulikult metsas. tavapärane värk, et kevadeti me teda ei näe. jõudsime sõita ratastega koduümbruse tänavatel, tühjaks tõsta liivakast (selle üle mul väga hea meel pole, aga kogu aeg ei jõua õiendada ka, eksole), ohjeldamatult kiikuda, taasavastada rannapromenaadi mänguväljak (ja nõmedad emad, kes siirdit juues oma lapsed lihtsalt unustavad, nii et need väiksematest üle astuvad. ikka väga kurja minupoolse õiendamise peale, kui ma olin tolle poisi oma lapse seljast ära tõmmanud ronimispuul, hüüdis ema kaugemalt, et poja tule siia. mispeale poiss tutistada sai. oleks emale tahtnud sedasama teha! see nagu rohkem lapsevanema tegemata töö, kui laps absoluutselt käituda ei mõista ja isegi korduvale korralekutsumisele kuidagigi ei reageeri. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida), plädistada silmipimestavalt kiisklevas merevees, kilgata ja joosta, päikese käes nurru lüüa ning 2 masinatäit pesu õues ära kuivatada! 

väga produktiivne päev mu meelest.

allameetrimehed

ajaloolistesse ürikutesse läheb kirja, et 3-aastaselt on:

Karita: 97,5 cm pikk

           14,3 kg raske

Karina 98,5 cm pikk

           15,4 kg raske

vahe seega 1cm ja 1,1kg.

enamus riideid 98, üleriided lähevad veel mõned 92, selle numbri püksid aga kõik lootusetult lühikesed :D

sukakad 100-104, müts 52-54.

jalanõud nr. 25. sügisel ostetud sandaalid lasteaeda on väga napikad juba (need siis nr. 24), aga vast veab paar kuud veel välja.

pean piinlikusega tõdema, et viimasel ajal lähevad nad mul lootusetult sassi... Karina ütleb mulle seepeale alati väga etteheitva tooniga: "mina olen Karina, sul läks JÄLLE segamini!" kui ma ilusti lapsele otsa vaatan, siis pole probleemi, aga kui mõlemad ringi sahmerdavad, mul endal tegevus või kiire on, siis nii möödaminnes küll kohe pihta ei saa, kes on. iseenesest vahe täitsa olemas, ei ole liiga ühte nägu, aga suht sarnased küll.

eks ma raporteerin uuesti, kui meeter täis venib. sügiseks kindlasti ;)

läheb lõikamiseks

täna sai kinnituse tõsiasi, et K-del tuleb 10. mail minna adenoidide operatsioonile. eks see otsus oli tulemas juba märtsi algusest, aga täna arvas kõrva-nina-kurguarst ikka väga kindlalt, et see asi tuleb kiiremas korras ära teha. doktor lausa imestas, et lapsed veel nii aktiivsed on olukorda arvestades. 

põhimõtteliselt on nii, et nina ja kõrva vaheline käik on ummistunud adenoidi tõttu. see tähendab, et läbi nina hingamine on raskendatud, kõrvakile ei saa korralikku õhutust, mille tõttu ei ole see korralikult pinge all ega ka kuiv. loomulikult on selline pidev niiske ja soe sisekliima patsillustele liigagi hea arenemiskeskkond ja kõrvakuulmisele ei mõju selline olukord ka teps mitte hästi. kõrvauuringu tulemus oli pehmelt öeldes masendav.

õnneks ei ole vaja veel kurgumandlite kallale minna!

kui kõik planeeritult läheb, siis hommikul päevaravisse sisse, lõuna ajal koju. kõige hullem pidavat olema hoopiski rahuliku režiimi pidamine järgneva nädala jooksul. seda ma usun muidugi väga ja see nädal keset suurt kevadet saab tõeline katsumus olema.

ja nüüd kõikse hullem faktor: VANAEMAD! ja nende hell süda. et ikka jube ja kole, lapsed nii väikesed alles. valus ja puha. mina isiklikult olen näiteks oma ema liiga hella südame tõttu pidanud kogu lapsepõlve ja noorukiea kannatama lõputu kurguvalu ja angiinide käes, sest ta lihtsalt ei julgenud minuga sellele operatsioonile minna :S mu põhiline mälestus ongi see, et KOGU AEG kurk valutab :( isegi minu jutt teemal, et lapsed võivad kurdiks jääda, kui seda asja ära ei tee, ei lõpetanud oigamist... aga õnneks pole mina nemad ning loodan väga, et operatsiooni järgselt saavad mu neiud järgmisel talveperioodil oluliselt tervemad olla. suur suvi ka vahel, taastumiseks aega seega maailm.

nii et jah, läheb lõikumiseks.

mu kallid tibud on kolmesed!!!

jah tõesti-tõesti, mul on juba 3 aastat õnn olla ema kahele vahvale tütrele! täna toimus mõnus kodune pidu lepatriinu stiilis (üldse mitte ülestõusmispühade võtmes, aga tibud ja jänesed oleks kuidagi lame olnud mu meelest). suured tänud kõigile külalistele! tore oli teid kõiki näha ja suured-suured tänud toredate kinkide eest!

kolmesed kaksikud on muide imetoredad - mängivad rollimänge, seletavad suud vahtu igasugustel olulistel teemadel, teevad vahvaid märkusi, kui omaseatud reeglitest lapsevanemad kinni ei pea, lõõritavad nagu lastelaulude CD, värvivad ja voolivad mõnuga. loomulikult on nad iseteadlikud, kanged ja jonnakad, aga kui nüüd vanematega tõttu vaadata, siis on see kõik täiesti arusaadav. lisame siia veel vanuselised eripärad ja kõik ongi loogiline. aga nad on siiski väga armsad! soovitan ;)

tsirkus!

lasteaed korraldas laupäeva hommikupoolikul toreda perepäeva. teemaks oli tsirkus ja kõik rühmad ka vahvalt kostümeeritud. sõimekad siis läksid kiisudena :) minu silmis teenis plusspunkte asjaolu, et pidu toimus LA keskkonnast eemal - kohaliku seltsimaja saalis ja kohale oli kutsutud klounid.

esialgu olid meie kiisud väga ehmunud rahvamassidest (tavapärane käitumismuster), klammerdusid ja tahtsid lausa koju, hiljem ikka olid nõus oma rühma juurde minema ja etteaste tegid väga püüdlikult kaasa :) lausa pisar tui meil herr Abikaasaga silma - päikesekiired kasvavad ikka nii kiiresti! suur kummardus õpetajatele, kes nii väikesed lapsed suurepäraselt liikuma on saanud!

kostüüm minu kätetöö. Karital on saba ka käes näha, Karina keeldus pilditegemise hetkel kõigest... hiljem polnud enam mahti poseerida. kõrvad on ilmselge hitt meie majas praegu :)

päh

oma tervis jamab ka. vähe sellest, et ma väänasin sama jala pahkluust 2 x järjest välja (teist korda ikka nii, et lonkasin mõne päeva ja kõik oli paistes), tuli teisipäeva õhtul too palavikuga köhaviirus, mis meil töö juures ringi luusib :S võtsin kasutusele kõik abinõud ja järgmisel päeval jõudsin ikka lastega ringid ära käia, sest kauaoodatud arstiaega ei saanud ju minu tõve tõttu ära öelda. tänaseks sain palaviku alla, käisin isegi tööl (õhtuks tundus küll, et olen laibastunud), aga nüüd on köhale lisandunud nohu. jätkan raviprotseduure, nüüd on vähemalt mitu päeva aega ravida.

muud polnudki, tänan tähelepanu eest, head ööd!

lilleilu

nii tore, kui oma aia lillepeenral saab läbi viia botaanikatunni kevadlillede kohta: korraga on õitsemas lumi- ja märtsikellukesed ning aedsinililled, kohe-kohe lähevad esimesed õied lahti ka mu ülivarasel hüatsindil :) mõni tulbi õienupp on ka lehtede varjus näha, aga ma kardan, et need võtab küll külm ära. samas tänu jahedale kevadele on kõik kellukeselised kiire pikaksvenimise ja äranärtsimise asemel muutunud tugevaks ja vohavateks - lust vaadata!

haigus vol 13

Karital kõrvapõletik. nüüd juba parem, aga kolmapäeval tõusis palavik ja kõrvad hakkasid valutama. muidugi algas valu õhtul, kui ma teatris olin (enam kunagi ei osta ma pileteid ette, sest mõlemad korrad on tervisejamad olnud!). päeval tekkis küll palavik, aga mingit valu ega paha enesetunnet ta ei kurtnud, nii et AB-i polnud nagu mõtet lampi andma hakata. otsustasin siis oodata ja vaadata, mis pöörde asi võtab, enne kui rohukarbi juurde torman. küsisin Karitalt veel mitmeid kordi, aga ühtki viidet valule ta ei andnud...  ema, vaeseke, kes haige lapse peale iga kord hullub, väljus endast, õnneks telefoni teel sain ikka juhised antud ja koju jõudes oli vaikus, ainult ähmis ema istus diivani veerel.

rohkem valu kaebamist pole kuulnud, sest õhtul läks kohe AB peale. veider on see, et eelmisel reedel, kui Karinaga arstil käisin, vaatas ta ka Karita üle ja ütles, et üks kõrv on kergelt roosa. ja siis tuli selline lause: "ise teate, kas hakkate AB-d andma või mitte." ma ei osanud sellest midagi arvata. ega mina arst pole. kuna laps oli nö terve - palavikku polnud, igati rõõmus, siis muidugi ma ei andnud, sest neid kuure on siin talve jooksul rohkem kui küll olnud. tegelt olen ma suht pahane, nii enda kui arsti peale. ma saan aru, et ta annaks mulle valida, kas ma ostan originaalrohu või odavama analoogi, aga et mina pean otsustama, kas on ravi peale panna vaja või mitte, mismõttes nagu?? kas tänapäeval ongi suvalise haridusega lapsevanem raviarst??? mina ju ei näe kõrva sisse. või peaks mingid meediku kursused läbi tegema, et arsti vigu vajadusel korrigeerida? enda peale olen jätkuvalt pahane, et muudkui hädaldan siin ja arsti ei vaheta. ausõna, ma luban, et selle aasta jooksul ma selle vangerduse ära teen. suvel on mees kodus, kõigil arstidel koormust vähem, küll ma siis löögile saan ;)

selle talve haiguste statistika ka siia:

Karina:                                                 Karita:

11.sept. - kõrge palavik                          12.sept. - kõrge palavik

14.okt - köha palavikuga                        26.okt. - jube köha

24.okt.  - kopsupõletik, raviks AB          7.nov - nohu, köha ja palavik, raviks AB

14.nov. - angiin, raviks AB                      2.dets. - kurguvalu, palavik, raviks AB

7.dets - kurguvalu, palavik                       25.dets. - kõhugripp

25.dets. - kõhugripp                               23.jaan. - angiin,bronhiit, kõrvapõletik, raviks AB

31.jaan. - köha palavikuga, raviks AB     3.märts - tuulerõuged, raviks saialill ja soodavannid  

18. veebr. - tuulerõuged, ravi juba kirjas   21.märts - kõrvapõletik valu ja palavikuga, raviks AB

16.märts - bronhiit, raviks AB

ja mul on kuri tunne, et selleks hooajaks pole see veel läbi :(