kuningatütar

kujutage nüüd ette, et oled väike tüdruk ja elad õukonnas lihtsa printsessina teadmisega, et su vanaisa on kuningas ja sina oma õega oled kunagi kauges tulevikus troonipärija. ja siis ühel päeval - hops - oled kuningatütar :) :) sest vanaisa jäi haigeks või polnud enam populaarne... 

mnjaa, igatahes Hispaanias nii täna juhtus. Felipe VI on nüüd uus kunn ja kui tal ka ühel päeval jalge all tuliseks läheb, hakkavad kuningatütred trooni jagama :D kena perekond on see küll, pole midagi öelda. 

http://www.newindianexpress.com/entertainment/photos/article607754.ece?pageNo=2&widgetContentId=275975

eks tänapäeval nii seda siniverelisust elu hoida saab, kui piisava tihedusega rahvale lehvitamas käiakse, uhkeid pulmi või toretsevaid noortepidusid Harryga eesotsas peetakse ja troon oma eluajal edasi pärandatakse noorematele. Inglismaal vist kahjuks sellist troonist loobumist näha ei saa, kui Charles ükskord võimule pääseb...

oh elu  elukest, eksole! nii hea, et ma tavaline inimene olen. isegi vahel praegu tuleb oma kaksikutega linnapeal tunne, et kõnniks nagu mööda punast vaipa, kui keegi jälle hõikab või kommenteerib, et kas nad on teil kaksikud või kes on vanem... ei tea millal see üle läheb? niiet jah, hea et ma kuningatütar ei ole :D

prügimajandusest

pikutasin mina eile võrkkiiges, kui äkki hakkas ninna ajama plastmassi sulamise vingu. vaatasin üle aia ja tõesti-tõesti, meie uued naabrid põletasid jälle oma prahti :S kusjuures, me oleme sel teemal vestelnud ja näiliselt olid nad väga rõõmsad, kui meie valla prügiveo võimalustest rääkisin, aga jah, ju pole huvi või pole jõudnud...

igatahes ma olen väga rahul oma toimiva süsteemiga:

• kord kuus viib prügiauto 140 l konteineri olmeprügist tühjaks, maksab see veits üle 2€. alguses plaanisin küll suurema konteineri osta, aga tol hetkel polnud sobivat võtta ja sai väiksem toodud. nüüd olen igati rahul, sest kuu ajaga saab see täpselt täis, kui ilusti mõelda ja mitte lihtsalt köögis kõik prügikasti surada.
• samamoodi kord kuus saab tasuta ära anda pakendeid (nii plast, klaas, metall), kui oled viitsinud need eelnevalt puhtaks loputada ja prügifirma poolt pakutavasse kotti koguda. ei haise siin midagi, loputad ju ära, eks! :) korteris jah, on tiba keerulisem võib-olla, sest pole hoiustamisruumi, aga meil on majas panipaik, kus see kott seina peal nagis ripub ja oma kõhtu suuremaks paisutab. kuu lõpuks on see triiki igasugu pakendeid täis, kuigi ma surun tetrapakid lapikuks ja topse panen üksteise sisse ka.
• kõik biolagunev läheb komposti. see ämbrike ootab terrassil ukse taga, sest need jäätmed tõepoolest levitavad igasugu "aroome." kui meelde tuleb, kallan kogunenud juurikakoored jms. komposti ja võtan järgmisel aastal oma rammusat huumust sealtsamast :) puutuha saan ka sinna panna, nii et pole muret. Herr Abikaasa teeb puhkuse ajal korraliku kompostri ka meile aianurka (selline kaheosalise ja avaneva esiküljega), siis saab korralikult kompostima asuda. praegu selline säästu-variant, kus 2 suurt alt lahtist tünni täidavad seda rolli. üks juba küpseb, teist täidan :)

meedias on küll olnud palju kära selle ümber, et prügiautod tulevad ja löövad kõik ühte masinasse, olgu see siis prügi või pakend, aga meil on küll erinevad ringid nende toimingute jaoks.

tegelikult on selline süsteem ülimugav. nimelt olen ma näinud eelmises elukohas inimesi nipitamas, kuidas oma prügist vabaneda. see käis umbes nii, et iga kord, kui kodust lahkuti, oli väike kilekotike prahti kaasas ja see siis pandi autosse, mis omakorda poetati kuhugi konteinerisse linna peal... :/ esiteks ei ole viisakas ja teiseks mu meelest jube ebamugav pidevalt niiviisi mässata. ja linnas on prügi- ja pakendivedu veelgi odavam. 

siit-sealt on kuulda olnud torisemist, kui kortermajadel tehti kohustuslikuks mitut sorti konteinerite omamine, aga ma arvan, et 10-20 a pärast teevad kõik seetõttu prügisortimist automaatselt ja keskkond saab puhtam :) ma vähemalt väga loodan!

head sõbrad-lugejad, prügi sorteerimine on väga lihtne, ainult natuke mõtlemist-vaevumist ja elu on ilus! endal kah parem-uhkem tunne ;)

petmisest

siin kirjutatakse täpselt nii, nagu mina mõtlen! mu meelest on ka nii, et kui suhe ei toimi (ja seda on korduvalt üritatud parandada, üksteisel nurki lihvida või aktsepteerida), siis see lõpetatakse ära ja  vaadatakse ringi uue kaaslase järele, mitte vastupidi!! 

Mummuke

jaht kestis umbes pool aastat, 05.06.14 püüdsin kinni :) lihtsalt nii rahul!! just teda ma tahtsin ja igatsesin ehk siis endise auto uuem, väiksem ja mummum versioon :D läbisõit olematu, eelmine omanik autopede, kes sõita ei raatsinud, vaid kõndis lapikesega ümber masina. olen väga-väga rahul! Herr Abikaasa sooritas masinale ostu eel sellise ülevaatuse, et tundus, nagu võetaks auto algosadeks lahti ja pannakse vist ka kokku tagasi. ma juba arvasin, et seda ei müüdagi meile sellise uurimise-puurimise peale, aga näete, sain :)

meresinine Opel Meriva

imelikud inimesed

kuulasin ükspäev endast 5 a noorema inimese hala ja mõtlesin, et kuidas küll samasse põlvkonda kuuluv inimene nii imelikku juttu räägib. või et siis kus mina olen elanud/elan, et niimoodi mitte ei mõtle. eks igaühel omad probleemid, aga see hala jäi mind kummitama...

jutt käis meestele meeldimisest ja väljanägemisest. mina näiteks ei ole kunagi enda kaaluga võidelnud kellegi tõttu, ikka enda jaoks. kui ma suudaks end kätte võtta, siis ikka enda jaoks, et endal parem/kergem oleks. kui ma ei olnud paarisuhtes, siis ei teinud ka kellegi jaoks trenni, endale meeldis. aga tolle noore daami jutust selgus, et ta on tõepoolest sügavas depressioonis oma keha tõttu, kuigi see näeb väga hea välja (ausõna, kui esmakordselt ~kuu tagasi kohtusime, mõtlesin, et wow! kui kena neiu). ta põeb ja ei julge randa minna, sest bikiinivorm ei ole super. nii ei leia ta endale jõusaalis muskleid pumpavat meest ja üleüldse on kodus parem jäätist süüa, kui kellegagi suhelda või ringi liikuda. aga väga tahaks musklis meest. ma siis uurisin, kas ta tahab liha või inimest, kellega koos elada? et selle lihakehaga ei saa ju aastakümneid koos elada, ikka inimene selle musklimäe taga on oluline, kellega oma elu jagada ja koos toimetada. või ei? kohtasin veidrat tühja pilku...

aga äkki ongi minust 5 a noorematel sellised mured peamised? või ei? lihtsalt kuidagi kahju oli ja imelik. või ei oska/ei taha vabad naised üldse pikemat suhet, elatakse hetkes. aga siis ei oleks ju inimene ka õnnetu, et kaaslast ei ole :/

miks ma seda kirjutan? ise ka ei tea. aga kuidas saab nii olla, et muskel on olulisem kui inimene? ah?

või siis on ta nii palju oma varasemates suhetes haiget saanud, et ei suuda enam õiget valest eristada.

ei, mul pole lihastes meeste vastu midagi, vastupidi ikka :D

kahel rattal

rattasõit sai ootamatult selgeks. kuupäev oli 22.05.2014  super, ma ütlen super!! vanust siis 5 a 1 k ja 2 n

ah et kuidas see käis? niimoodi: eelmisel sügisel kruvis Herr Abikaasa abikad ära, viisime tipsid lausa asfaltrajale proovima - ei miskit, ei tasakaalu poegagi. nüüd kevadel kordasime sama, motivatsioonikõne ja kõige muuga sinna juurde kuuluvaga - Karinal nagu tiba lubas nii paari meetri jagu, Karital täiesti null. nüüd on Naabripoiss (7a) mõned päevad ainult ja ainult suurema rattaga ringi liikunud. Karina jaoks ta suur sõber ja iidol, vantsib pidevalt sabas ja mängivad sõbralikult koos. 

niitsin mina muru ja vaatasin, kuidas üks peab pidevalt teist järgi ootama, sest paratamatult ei saa tõukekaga kiviklibusel teel nii kiiresti kulgeda, kui kaherattalisel. kruvisin abikad jälle alt ära ja lasin tüdrukul rattale istuda. kuulasime veel Naabripoisilt, kuidas tema sõitma õppis ja hakkasime minema. mina hoidsin lapsel nö. kaenla alt ühe käega, teine oli ootel, et lenksu rabada, kui võssa minema hakkab. ühe 100-meetrise ringi pärast tuli juba 5-6 m välja. tegime teise tiiru veel ja voila! olemas :) vänderdas küll hirmsasti ja korrutas, et ei saa ja ei oska, aga sai ja oskas küll!! rõõm oli kõigil piiritu :D ainult õde, vaeseke, oli turris kui okassiga ja ruigas ka vastavalt, sest tema ju veel ei osanud... panin tema siis ka sadulasse, jooksin samas haardes umbes 2 tiiru ja hakkas ka tulema. lahti lasta ei julgenud, sest Karitat tõmbas ikka kraavi poole. siis käratas ta mulle lase lahti! mina vastu, et ei saa, sõidad kraavi. noor daam kordas ennast veel ja suure vihaga ta seal tee peal ISE edasi vänderdaski! ei saa ju nii olla, et õde oskab, aga tema mitte. oligi rattasõit selge!!

reede õhtul saabus Herr Abikaasa, kes sooritas nendega sõidualustuse ehk rattale mineku ja ise hoo sisselükkamise ning pidurdamise ja mahatuleku õppetunnid ja elu oligi lill :) nüüd on mul kodus uhkusest pakatavad sinikates ja lõhkiste põlvede-küünarnukkidega värsked viieaastased, kes igal vabal hetkel rattastega hoovist välja kihutavad ja paar kiiremat ringi teevad. kukkumisi tuleb ikka ette, aga imelikul kombel pole see nuttu-väärt... kaitsmed on nõrkadele, kuigi me nii kiivrit kui kaitsmeid nõuame. 

minu rattal sai ka nüüd kummid täis puhutud, läheb sõiduks!!

suvetants

soojendusharjutused

K-d on talv läbi käinud Gabriele Tantsukoolis 2 x nädalas, kummalgi korral erinev õps. Laupäeval päädis see lõputu tantsuralli kevadkontserdiga, mis peeti maha Endla teatri väikeses saalis. 

koolitäis lapsi laval, saalitäis rahvast vaatamas-imestamas. ah et miks imestamas? no kaasaegne tants on ikka hoopis midagi muud, kui mina oma ajukesega ette kujutan. minu loogika on selline, et kui on tantsugrupp, siis liigutused toimuvad sünkroonis ja kõik vähemalt püüavad sama asja teha. aga võta näpust, praegu on pop arendada inimese loovust ja lasta tantsijal ise kaasa mõelda ja otsustada.
väga innustav on olnud trennisaali ukse taga kuulata, kuidas õpetaja räägib umbes nii (mitte et korruta tuimalt, et käsi üles-jalg ette) : ja nüüd, kui sa lähed sellele ringile, mõtle, et sa oled üks suur puu, kes vahepeal tuules õõtsub ja kui muusika vaikseks läheb, siis ole nagu leht, kes  puu otsast alla langeb! jah, tegemist on 4-6-aastaste tantsutrenniga, mitte teismeliste omaga! tegelikult võib teismeea lõpus olev tantsija, kes eluaeg on oma peaga kaasa mõelnud tantsuliigutustele, olla suurepärasel tasemel ja teha imelisi etteasteid. jääb ainult nii kümmekond aastat oodata :D suurte pealt oligi juba näha, kuivõrd imelisi liikumisi kombineeritud on.

igatahes said meie väikesed tantsida suisa 3 tantsu - Working process (õpetaja Inna kokku pandud tantsuke aasta jooksul õpitud liigutustest-liikumistest), Naerulohud (õpetaja Hellevi loodud tantsuga esineti ka võistluses Koolitants ja saadi sellega edasi lausa piirkondlikku vooru) ja Suveaeg (lõbus rannatants koos aste vanematega - tõesti täiesti rannamelu tunne tuli). super, ma ütlen super!! sellistel hetkedel ma tunnen, et see pidev oma laste autojuht olemine tasub ära (kuigi iga kevad on juhe niiiiii kokku jooksnud, et enam ei taha ühtki trenni-autot või sussi näha).

ja mul on väga-väga hea meel näha, et mu lapsed on kava hästi omandanud, teevad püüdlikult ja nüansse silmas pidades kaasa ja naudivad oma tegevust! eriti muidugi kiidan Karitat, kes on meie kergejalgne liblikas, kes on tõesti tantsusussidesse loodud :) ei-ei, ärge nüüd valesti aru saage, Karina teeb ka kõik suurepäraselt kaasa, lihtsalt tema naudib (rull)uisutamist rohkem ;)

aga nüüd on veel kaks tantsutundi ja siis on suvevaheaeg! ajee!! taksojuhil algab puhkus ;) ;)

oskan - ei oska

mul on üks lastekasvatusliku teemaga jutt. mis siis muud, eksole. 

vahel on tunne, et ma olen kuskil väga mööda pannud, kui päevade kaupa ainult üks jauramine ja omavaheline riid käib. siis jälle süda paisub uhkusest, kui seltskonnas käies inimesed kiidavad, kui hästi käituvad, kenad, viisakad ja armsaid lapsed mul on (no kaksikute sarnasus annab ka sellele armsusele palju juurde ja nii mõnedki jamad ununevad selle varjus võõraste silmis). 

eks see jonn on igal lapsel pidevalt sees, iseasi, palju ta seda välja laseb või palju on neid tegureid, mis selle aktiviseerivad. ma ise mõtlen siin, et mu lastel peaks küll olema suht hea kasvukeskkond ja -võimalused (suur maja, piisavalt ruumi õues liikuda, liiga palju asju - ikka piiran tugevalt mõttetu jura ostmist, trenn, sõbralik lasteaiarühm, kodused sõbrad, minu pidev tähelepanu, piisavalt rahalisi vahendeid, et lastega käia teatris/kinos/batuudikeskuses vm.) ainult isa on liiga palju puudu. siiski-siiski, 3 päeva nädalas on ta olemas ja eelkõige laste jaoks olemas!

jonni jätkub aga nii et küll ja ülegi jääb :/  kui ikka noor daam suu avab ja pool tundi või pikemaltki joriseb või lausa üürgab ja endaga rääkida või sülle võtta ei lase, siis nagu ei saagi midagi esiotsa teha. kui lõpuks jutule saab, siis saab kõik läbi arutatud - põhjus-olukord-tagajärg - saab nagu aru ka, aga iga päev kordub sama muster... või siis riieldakse hommikust õhtuni või nii, et karvad lendavad... mõistus saab endal otsa ja siis tuleb see maailma halvima ema tunne. lõpuks ma mõtlesin, et selline jonni-järgne tähelepanu ongi see, mida otsitakse. 

nüüd on meie majas kasutusel uus kord, sest kõik muud asjad on juba ära proovitud (ise ka ei tea, kuidas ma selle peale varem ei tulnud): igal lapsel on tabel, kuhu läheb inimesemoodi käitumise eest kirja südameke ja jonni-pahanduste-haigettegemiste puhul rist. tabel tühjendatakse iga kahe nädala tagant ja algab uus ring. eesmärk on ka neidudele seatud - 5 südant rohkem kui riste - batuudikeskus või küllaminek või kino, liiga palju riste tõmbab meelelahutustele risti peale. eks nad parajad kauplejad ka ole - iga pisiasja eest tahetakse südant, risti aga ei kuidagi. samas on see risti-kirjasaamise hirm nii suur, et jonn tõesti jäi ükspäev kurku kinni :) ma kõlan nüüd sadistlikult, aga mul on ka piirid. 

ma ei leia, et selles oleks midagi halba, kui laps mõtleb, kas tasub karjuma pista keset linna sellepärast, et käes olnud oks katki läks ja kinnominekust ilma jääda. vaatan ja mõtlen, et kui niisama rääkida umbes nii: ma saan aru, et sa oled kurb, et sul oks katki läks. praegu uut ei ole. kodus otsime uue. lapselt tuleb vastus: uu-uuuu-uuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!! ikka täiest kõrist ja pool tundi järjest, mis kuidagigi lõppeda ei taha, siis ma arvan küll, et sellest tabelisse kirja minevast ristist võib rääkida ja see rist sinna tabelisse ka teha. 5-aastane laps saab tegelikult suurepäraselt aru, mida võib ja mida mitte ning kuidas asjad toimivad. oma emotsioonidega on tal raksusi, aga kuidas siis üks suudab ja teine ÜLDSE mitte?? vot sellise lõputa ulgumise lõpetamiseks sai selline süsteem praegu välja mõeldud. 

riste veel tabelis pole. südameid on mõlemal 3 :) ma ei kujuta ette, mis siis juhtub, kui rist tõesti tuleb. aeg näitab. hetkel on küll rahulikum ja laps nagu ise ka kalkuleerib, kas tasub karjuda või mitte :)

Rohemajake

mul on nüüd kasvuhoone - juhhuuuu!!!!!!!!!
pikem pajatus siin 
laadale-laadale, mu taimekesed ootavad mind ;)
:) :) :)

Kuldmikrofon 2014

Laupäeval rõõmustasime koos lastega Sindi seltsimajas, kus toimus järjekordne lauluvõistlus Kuldmikrofon 2014.

Eelmine aasta oli esimene kord, mõlemad said hõbemedali, seekord siis Karitale kuldmedal(!) ja Karinale hõbe. Lauluõpetaja rääkis pärast, et hinnati laulu keerukust vastavalt vanusele ja laulu puhtust. Kuna Karina oli pikalt haige ja laulu sai harjutada õpetajaga ainult 4 päeva enne kontserti, siis suurt artistlikkust püüdma ei läinud. Kodus tegime plaadi järgi või klaveril, aga noh, emaga harjutamine pole ju ikkagi see...

Karita esitas Eino Tambergi loo "Keskkasti kool" ja Karina Arne Oidi loo "Liblikas ja lepatriinu". Sõnad Ellen Niidult. Mõlemad valisid endale laulu ise. Karina kaalus mitut varianti, aga lõpuks jäi ikka lüüriliselt armsa laulukese juurde (mis sobib tema natuuriga tõesti paremini, kui näiteks "Kirerikii" või "Jänku jenka", eksole)

Minu arvates tuli mõlemal laul hästi välja, esinesid julgelt ja ilmekalt (mida ei saa mitte kõigi kohta öelda, ka 2 a vanemate laste kohta mitte). Karita jah tõesti võttis end väga kokku ja tegi super-esituse, vahemängu ajal tegi rahvale show'd ka ja ajas kõiki plaksutama, nii kõrged kui väga madalad noodid tulid puhtalt - ju sealt see kuld ka tuli :)

Sellest ma ei räägi, et oma laste sooritust on ikka väga hirmus oodata, kui hetk juba käes, siis tahab aga süda uhkusest rinnust hüpata ja tahaks hõisata, et vaadake-vaadake ometi, ta on minu laps!!!!! :D pinge on ikka meeletu :P

lapsed olid rahul, meie ka! järgmine aasta jälle :)

P.S. üllatusauhind oli ka - küülik! kahjuks me teda endale ei saanud... (anti ühele väga toredale tüdrukule, kellel kõik sassi läks, mis minna andis) aga vist tahaks. vaatame, kas leiab jänenene meie juurde tee ;)

viiesed printsessid

Meie printsessid said eile 5-aastasteks!! Kuidas nad küll juba nii suured on? Sülle ei mahu enam isegi ära - jalad ripuvad üle ääre. Viimase poole aastaga on toimunud suured muutused igas valdkonnas. Panen siia mingid märksõnad kirja, siis endal hea aasta pärast jälle vaadata :)

• iseseisvumine - sügisel veel ei tihanud ma neid pikemaks ajaks õue üksi tegutsema jätte, ikka viskasin pilku läbi kõigi akende või paotasin ukse ja pidin neid korrale kutsuma või riidu lahutama. nüüd saavad juba tunnikese õues ilma seltsidaamita kenasti hakkama :) kui ilmad paremaks lähevad, siis kindlasti pikemalt ka. naabrilapsed on suurepärased kaaslased. iseseisvumist on märgata kõigis muudeski valdkondades, olgu siis otsast-otsani ise riietumine, hügieen, koristamine (milles on Herr Abikaasa kooli abil nad vägagi tublid!) või mõtlemine.
• mõtlemise areng - aju töötab ja areneb mõnusa surinaga. vahel on lausa seda surinat kuulda, kui laps mõne keeruka probleemi kallal juurdleb või eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid püüab leida :) on ju vaja teada, kuidas töötab keha, miks inimene elab, mis on sõda ja miks ühed inimesed teistele niimoodi teevad või miks juuksekarv peast ära tuleb.
• strateegilised mõõtmed on hetkel järgmised: Karita - 18,1 kg ja 113cm, Karina - 18,6 kg ja 113cm. Kasvavad nii, et ragisevad! pikkust on üksjagu, lausa viiepooleste jagu... Vanem õde ehk Karita on küll kergem, kuid õnneks viimasel ajal sööma hakanud. talveperioodil ei söönud üldse liha ega kana ega miskit, vahel harva kala. nüüd jälle paari suutäie kaupa läheb seda kraami. ega ma ei sundinud ka - ju siis polnud vaja :) Karina on meil kõikesööja, viimasel ajal põimib, aga ma ei karda, et ta nälga jääb, eksole :D mul on väga hea meel, et magusast ega saiakestest ega krõpsudest-limpsidest ei arva nad eriti midagi. loomulikult ei ütle nad neist ära, kui laua peal kättesaadaval on, aga ise küsima ei tulda. või noh, kui vahel harva küsitakse ja ei saada, siis ei juhtu ka midagi. magusasõbrad nad vist suurt polegi - paar kommi on piisav kogus, vahel ei lähe sedagi, kui vanaema neid nuumata proovib :P
• arvutiga pole K-d endiselt tutvust teinud. tahvli peal saavad õhtuti 5-min. mängida mõnda barbie-riietamismängu vms. aga see on ka kõik. ise me it-maailma neid enne ei suuna, kuni huvi ületamatuks muutub või koolis vaja minema hakkab. silmadele ka parem.
• silmadega seoses - seis hetkel sama, viimane kontroll talvel ütles, et võibolla Karina saab suvel ühe uue nõrgema klaasi, muus osas kõik sama s.t. et praeguste prillidega näevad oma eakohaselt. minu lootus, et kõik kiiresti paraneb, ei ole reaalne, ootame siis edasi. prille kantakse meelsasti, need on hetkel nii ilusad roosad ka muidugi :)
• koolini on veel aega, aga lugemine on juba enam-vähem. ma ei saa veel öelda, et loevad, aga kui midagi kokku veerida vaja on, siis saavad sõna kokku küll. eriti tubli on Karita. tema on kogu Mõmmi-aabitsa ikka läbi veerinud! Karina loeb ainult siis, kui ikka väga vaja on ja ma ette ei ütle. häälivad väga hästi, see vist lasteaias õpetatud, Karita kuuleb väga kenasti tähti sõnas ära. kirjutamisele pole ma väga rõhku pannud, seega on tähed viltused ja numbrid ei tule ka, aga ma hetkel ei sunni - las hakkavad lugema, küll siis muu ka tuleb. mis nad muidu I klassis teevad, ah!? loendamine tuleb hästi, kahekohalisi numbreid tunnevad. mina suurt vaeva näinud pole, ju jääb kõik lennult külge. LA uus õpetaja on vist nad oma lemmikuks ka võtnud - muudkui tegeleb nendega :) ütleme nii, et on tunda, et too õpetaja on pikemat aega enne algklasside õpetaja olnud.
• lemmiktegevused on värvimine-joonistamine ja nukkudega mängimine, õues meeldib ka tohutult mürgeldada.
• igapäevaelu rutiin on selline, et 8:30-16:00 LA, E ja K tantsutrenn 45 min, nädalavahetustel võimalikult palju värsket õhku ja uusi kogemusi. mu ema juba ükskord ütles, et meie küll pidevalt niimoodi lapsi taga ei vedanud, kui sina (ehk siis mina) laps olin. kurb, oleks võinud :(  aga eks aeg oli ka teistsugune. eks see ringituuseldamine väsitab ära ka ja mõnel õhtul pean eelkõige ennast tagant sundima, et trenni viia lapsed, aga ma ikka pingutan :D ikkagi täiskohaga taksojuht. oh ma puhkan ja naudin vabadust, kui nad kooli lähevad - jee rait!!! :P unistada ju võib, eksole! trenniga seoses veel üks tore asi: osalesid tipsud oma grupida Koolitantsul, said lausa edasi piirkondlikku vooru. eks see paras kaos oli, aga kogemus jälle juures ja lastel rind uhkusest kummis! suurt lava ei karda, tahavad tagasi :D eks kevadel jälle, kui oma tantsukooli kevadkontsert Endlas tuleb. eeloleval nädalavahetusel ootab jällegi solistide konkurss.
• tervis on tugevamaks muutunud - eks köhasid ole ikka olnud, aga siiani on need saadud niisama minema peletatud, nüüd viimati jäid päris haigeks mõlemad. Karinal oli lausa keskkõrvapõletik :( vaene hing, seda oli lihtsalt nii hirmus kõrvalt vaadata ja teha ka midagi ei saanud :( AB ka mõjuma ei hakanud kohe. aga noh, see viirus murdis kõiki, lasteaias vist polegi last, kel kõrvad või kopsud haiged polnud... loodan, et eeloelv suvi turgutab neid veel kõvasti ja järgmine talv tuleb veelgi toredam.
• tervise ja liikumise koha pealt vee niipalju, et kaalumisel on erinevad trennivariandid. Karinal on ujuja või tennisemängija keha, Karita seevastu nääpsukesem ja väga temperamentne, kergejõustik peaks sobima küll ;) eks näis, mis piigadele meeldima hakkab. Karina vaimustus uisutamisest, sünnipäevaks said mõlemad rulluisud, proovisõit oli edukas, suvel võib meid rohkelt Jaansoni rajal nägema hakata ;) ma südamest loodan, et Herr Abikaasa lastega uisutab ja mina saab rattaga sõita, aga eks näis.
• omavahelised suhted on neil ikka selline love-hate relationship :/ pidev konkurents ja kakelung. samas kaua ilma teiseta ka ei saa. vahepeal nagu hakkas täitsa minema, aga nüüd iseteadvuse suurenemisega jälle läbisaamine käest ära läinud. seda meie majas ei näe, et lapsed käest kinni hoiaks või üksteist kallistaks, aga vahel suudavad täitsa kenasti asju jagada või haigele õele teki peale panna ja vett ulatada. küll tuleb, käin oma hallinevaid karvu lihtsalt tihedamin värvimas ;)
• kodust väljaspool on mul väga viksid, viisakad ja sõbralikud lapsed. kõik kiidavad ja imestavad. oi küll ma olen siis uhke! :D

kokkuvõtlikult tahan siiski öelda, et kaunis hetk, oh viibi veel! viiesed on nii lõpmata armsad ja asjalikud!!
ja ma tahaks veel üht last, aga sellist paariaastast kohe paluks! :D 

sisepoliitikast

välispoliitikast ma praegu kirjutama ei hakka, kuigi Ukraina koha pealt tahaks nii mõndagi öelda.

sisepoliitikat on hetkel lausa piinlik jälgida. mulle pole küll Ansip oma üleoleva käitumisega kunagi sümpaatne olnud (vähemasti vedas ta koos Ligiga meid tollest kriisist enam-vähem vee pealt läbi), aga Kallas on lausa vastik! esiteks tahaks ma teada, kuhu need 10 miljonit ikkagi said?? kui see on selge, siis hakkaks arutama, kas keegi peale tema enda õukonnaliikmete tahab teda peaministri toolil näha. oli ju igati loogiline, et kui inimene kaob aastateks kohaliku meedia pildist, siis naastes hakatakse igasugu asju uurima. peab ikka üsna võhiklik või lausloll olema, arvates, et nii ei juhtu. ja siis veel ajada soga, et ei tea, ei mäleta, pole olnud, endal irve näol - öäk!! ja kui meedia teeb oma tööd, hakkab härra jonnima nagu väike laps ja ütleb, et teised kiusavad ja mina nii ei mängi. mis ta arvas, et kõik kummardavad ja tantsivad kaera-jaani, kui Siim otsustab Eestit juhtima tulla?! 

uskumatu tegelt, et reformikad üldse sellele vangerdusele läksid - oli raske Ansipil oma aeg ära istuda või? ja nüüd on põrgu lahti, hea veel, et savikale pole valitsuse moodustamise ülesannet pakutud.

ah jaa, mis mind veel täiesti käima tõmbas - mis pagana valitsuse moodustamine ja läbirääkimised, kui Herr Ilves polnud veel ettepanekutki teinud, ei talle, ei kellelegi? poliitika Eesti moodi. kahju tegelt, sest kogu see tsirkus on vesi ainult keski veskile ja parempoolne valijaskond on nii-nii pettunud, et ei lähegi valima või valivad väikeseid uusi erakondi, kes nagunii künnist ei ületa ja hääled lähevad lihtsalt kaduma. ojulandist ma ei hakka üldse rääkima.

pettunud, väga pettunud.

aga olen isamaaline edasi :)

tuleb-tuleb :)

ninaga hoolega vastu päikest õhku nuhutades tundsin täna, kuidas saan varsti jälle paljajalu murul jalutada ning õhtuti kiigul ritsikate saagimist kuulata :) oh, kallis kevad, ootan sind niiväga!!

pidupäev

Palju õnne kallis Eesti!!

Hiljuti kõlas üks tark ja hea mõte: kuigi meie igapäevas on mitmeid inimesi või nähtusi, mis meile ei meeldi, tuleb igalühel meist endas üles leida see omaenda Eesti, see, mida omas südames pühaks, kalliks ja oluliseks pead. Siis ei tule tahtmist oma kodu maha jätta ja saab siin ilusti elada.

Minule on Eesti väga kallis, minu inimesed väga kallid ja vabadus ning rahvuslus üliolulised!

Täna oli imeline päev - vaatasime paraadi, nuhutasime pikalt kevadõhku ja pistsime nahka ühe pardi :) laste hääl läks muidugi kass arturi koogile :D

head sõbrapäeva!

 Mul ole palju sõpru, aga need kes on, on hääd! Liiga tihti me kokku ei saa, aga oleme üksteisele see-eest alati olemas. 

Kuigi mulle ei meeldi, et USA pulmasaateid vaadates pigevalt kõlab sõnakõlks, et mu peigmees on mu parim sõber (sest mehe vastu peaka ikka mingid muud tunded esiplaanil olema kui sõprus), aga siiski pean mainima, et Herr Abikaasa on tõesti ka hea söõber. Sõpradega ju veedetakse aega, ollakse üksteisele toeks ja arutatakse ilmaelu üle. Nii ka meie :) Sõbrad kingivad üksteisele mängukarusid ja šokolaadi, meie lapsi, lilli ja lambapraadi ;)

ja-jah, lammas veinikastmes oli tänases menüüs, nagu ka muffinid toorjuustu-vahukoorekatte ja maasikatega. 

Head sõbrapäeva, mu virtuaalsõbrad!!