kalamehejuttu

te nagunii ei usu, aga ma kirjutan ikka ;)

Herr Abikaasa murdus laste surve all ja hakkas suve alguses neile päris õngesid otsima. eelmisel aastal käisime niisama pambusridva otsast kaladele vihmausse söötmas :D
ega ükski ei sobinud, ikka polnud piisavalt roosa või õige pikkusega vms. siis leidis - roosad, led-tuledega ja üldse üliägedad spinningud tema meelest. no ongi, aga pean kohe ära ütlema, et lapsed nendega püüda ei saa, sest spinning on ikka 5-aastasele liiga keeruline. endalgi läheb nendega tamiil kogu aeg sassi. 

igatahes kaevati aiast 100 ussi ja mindi kalale. Pärnu jõe äärde, kuhu siis veel, eks!

algul proovisime korra visata ja kohe oli see 100 m tamiili pusas. harutasime siis tigedatena igaüks oma nurgas. lapsed leekisid ringi joosta. sain ühe õnge töökorda ja lasin põlvekõrgusesse vette rippu ootama, et mees teise ka korda saaks ja ussikese konksu otsa paneks. aga hetk pärast vettelaskmist tõmbas keegi tamiili pingule ja hakkas seda sikutama. mina sikutasin vastu :) tõmbasin kah väheke ja nähtavale ilmus haug!! uskumatu!! kui loll võib üks kala olla? või ta magas seal mudas? igatahes pilti ma tast tegin suure naeru ja imestuse saatel, Herr Abikaasa laveeris konksu ka havi suust välja ka tagasi vette me ta lasksime, sest ilmselgelt oli alles haugilaps. las kasvab. nii et minu elu esimene kalapüük ja kohe haug! :D :D

siis tõmbasin paariminutilise vahega veel 2 ahvenat ka välja :) kaaskond ahhetas, Herr Abikaasa oli isegi natuke kade ;) 

ahvenatest sai ahjupraad, kuna lapsed supist keeldusid ja nõudsid mõlemat kala tervenisti endale. said kah.
järgmine päev käisime veel, sest Herr Abikaasa vaatas õhtul hunniku kalapüügivideosid netist ja tahtis ka proovida, kuidas see päris õige landi loopimine käib. õnnestus, aga kala sel päeval ei tulnud. seeni see-eest küll - puha puravikud!

siis sai veel pühapäeval Lottemaal lastega käidud, kuna neil oli seal esinemine. tiba halenaljakas oli, kui kamp 5-6-aastasi üritas meelde tuletada tantse, mis 3 kuud tagasi peast pühitud said, aga nad olid üsna tublid ja tantsitud need tantsud said. Oskari lennumasinaga sai ka sõita, vaat´ see oli tore! minu jaoks on Leiutajateküla end ammendanud, lapsed vast veel järgmisel aastal tahavad minna, aga eks see rohkem selline paari korra koht ole.

unetudu

armas kooliõde ja sõbrants sai tuttuue pisipoja emaks, niisiis tekkis soov neile miskit meisterdada. valmisid kaks Unetudu. kaks sellepärast, et peres on ka Vanem Vend, kes veel üsna pisike. ja kuidas siis nii saab, et üks saab ja teine ei saa - ei lähe ju mitte!

Unetudude idee Triinult, teostusega sain ise hakkama. nagu ma neid armsaid olevusi Triinu blogis nägin, mõtlesin, et tahaks ka selliseid meisterdada. põhjus ei lasknudki ennast kaua oodata :) 

esimese Unetudu tegin kapis olnud puuvillalõnga lõppudest, teise, selle peenema ja pisema tarvis otsisin käsitööpoest väheke värviüleminekutega puuvillaniiti. need värvivariatsioonid on lihtsalt niivõrd armsad!

Unetudud on valminud Pärnu päikeserandadel ja õõtsuvates võrkkiigetuultes, segatud uniste suvehommikute malbuse ning õhtuste ritsikate siristamise kargusega.  

head teed teile väikesed unemehikesed! olgu teil oma poiste juures Norras hää ja võluge ikka kõige magusamaid unesid. 

teerullteerull mis sa teed?

teeb teed :)

ühesõnaga ma tahaks väga kiita Lemminkäinen Eesti AS teeehitusmehi, kes Tammistesse maanteed ja Pärnuga ühendavat kergliiklusteed rajavad. nimelt on käimas augusti esimene nädal ja pool on juba asfalteeritud! ja ei alustatud aprillis, pigem oli see juuni. kõik on käinud kui lepase reega, püsti on juba ka valgustuspostid ning teise poole aluspinna ning kommunikatsioonide vedamine käib täie hooga. 

kuna olen seal igapäevane sõitja, siis tahan Lemminkäineni tegevust igati kiita, sest nii hoolikat ja kiiret protsessi pole ma varem näinud (kuigi elasin varem Via Baltica ääres Raekülas, kus ehitati Liivi teed ja selle ristmikku - ikka teosammul käis seal kõik ning viimaseid töid teostati lörtsi ja külmaga võidu ehk kuu jagu üle tähtaja...) mis eriti oluline, kohalike ja töömeeste heaolule on ka mõeldud - tolmavat teed kastetakse 2 x päevas ning veel asfaldita aluspinda hööveldatakse aukude tekkides iga paari päeva tagant - imeline!! 

au ja kiitus!!

suvised toimetused

puhkus sai eile läbi :( kolm nädalat on ilmselgelt vähe. järgmisel aastal pean miski parema süsteemi välja mõtlema. aga noh, seekord võttis Laulupidu juba oma ja siis Herr Abikaasa sünnipäev ka veel, nii et 2 nädalavahetust lihtsalt kadus käest... peale rannas lebotamise käisime Valgamaal sõpradel külas ja loomulikult Leiutajatekülas Lotte juures :) tore oli, mõlemal pool!

tipsid said oma esimese telgiune (kuigi see koerte haukumise tõttu kuidagi peale tulla ei tahtnud), Karina tappis kangelaslikult ühe miljonist Lõuna-Eesti herilasest ja sai ka ise sutsaka kirja - vaeseke :( õnneks küll poolsurnult herilaselt ja vähe, seega nüüd on  teada, et allergiline ta mürgile pole. niisugust sääskede-parmude ja herilaste suppi pole ma ammu näinud. kodus oli kohe nii hea naastes õues olla :)

Lotte juures asjatasime 4-5 tundi, see läks nagu poleks olnudki. eks see esimene kord rohkem selline läbitormamine ole, ju järgmine külastus tuleb detailsem ja põhjalikum. aga Rännukoer Klausi rännukarudele andsid tüdrukud nimed (Anna ja Brita) koera enda soovil kusjuures, Bruno voodis sai magada ja Lottet kah päris lähedalt näha. Klaus on mu isiklik lemmik ;) aga jäneseisa rolli oli see näitleja küll nii sisse elanud, et ma kujutan ette, kui ta õhtul koju hakkab minema ja on juba kostüümi varna riputanud, siis autosse istudes tõmbab ikka pikad kõrvad ka uksest sisse, mis tegelikult grimmituppa maha jäid :D Lotte võiks ka mingi päris näitleja olla, siis oleks kõik super. vaeva on seal kõvasti nähtud ja üsna läbi mõeldud on kõik majad.

muus osas on nii, et kodu heaks ma midagi teha ei jõudnud, kapp ootab endiselt värvi ja kiiktool lihvimist. ainult heegeldasin natuke. terrassi tegime uue, komposter sai valmis, aga need pole minu jõupingutused, eksole. nagu laps mehe sõpradele seletas: emme juhendas, issi tegi :D tegelikult ei olnud asjalood üldse nii, sest ma tõesti ei tea, kuidas see puutöö-värk käib ja ma olin laudade õlitamisega nagunii liialt ametis :)

ah jaa, päikesepiste sain ka Mihkli laadal. elu esimese siis. piisas tunnist ajast päikesest tuuleõhuta platsil. ikka üsna paha tunne on see piste. mitu päeva olin out... aga näete, ellu jäin. nüüd käin rätikuga :)

aja puudutus

 

Inimmeri

Vahepeal on toimud nii palju. Oli laulupidu, oh imeline aeg! Pool aega ma lihtsalt ei suutnud laulda, sest liiga ilus oli ja pisarad tikkusid silma... iga korraga on tunne veelgi ülevam.

Uus koorivorm

Ühtlasi oli see aeg minipuhkus perekonnast - hää sõbrants K. pakkus oma kodu mulle peatuspaigaks, nii et ei pidanudki kooli põrandal ööbima. Sain kokku Norras resideeruva kalli sõbrantsiga, kellega sai väheke kaotatud aega tagasi teha :-) 

Pere tuli laupäeval järele ja veetsime koos mõlemad laulupeo päevad. Mina käisin vahepeal laulmas ja mees toimetas lastega. Nad olid väga tublid!

Pidu lõppes, emotsioon on hää!

Lapsed said endale selle päris eestluse tunde sisse, kui lapäevasel kontserdil kõik koos kaasa kõikusime ja püapäeval tantsupidu vaatasime. Herr Abikaasa arvas aga, et ühtki järgmist Pidu küll vahele jätta enam ei tahaks! Esimene emotsioon oli võimas olnud. Ma ei teagi, mitmes Pidu see mulle oli, aga alates 5. klassist olen kõigil käinud!

Järgmine kord jälle!!

kuningatütar

kujutage nüüd ette, et oled väike tüdruk ja elad õukonnas lihtsa printsessina teadmisega, et su vanaisa on kuningas ja sina oma õega oled kunagi kauges tulevikus troonipärija. ja siis ühel päeval - hops - oled kuningatütar :) :) sest vanaisa jäi haigeks või polnud enam populaarne... 

mnjaa, igatahes Hispaanias nii täna juhtus. Felipe VI on nüüd uus kunn ja kui tal ka ühel päeval jalge all tuliseks läheb, hakkavad kuningatütred trooni jagama :D kena perekond on see küll, pole midagi öelda. 

http://www.newindianexpress.com/entertainment/photos/article607754.ece?pageNo=2&widgetContentId=275975

eks tänapäeval nii seda siniverelisust elu hoida saab, kui piisava tihedusega rahvale lehvitamas käiakse, uhkeid pulmi või toretsevaid noortepidusid Harryga eesotsas peetakse ja troon oma eluajal edasi pärandatakse noorematele. Inglismaal vist kahjuks sellist troonist loobumist näha ei saa, kui Charles ükskord võimule pääseb...

oh elu  elukest, eksole! nii hea, et ma tavaline inimene olen. isegi vahel praegu tuleb oma kaksikutega linnapeal tunne, et kõnniks nagu mööda punast vaipa, kui keegi jälle hõikab või kommenteerib, et kas nad on teil kaksikud või kes on vanem... ei tea millal see üle läheb? niiet jah, hea et ma kuningatütar ei ole :D

prügimajandusest

pikutasin mina eile võrkkiiges, kui äkki hakkas ninna ajama plastmassi sulamise vingu. vaatasin üle aia ja tõesti-tõesti, meie uued naabrid põletasid jälle oma prahti :S kusjuures, me oleme sel teemal vestelnud ja näiliselt olid nad väga rõõmsad, kui meie valla prügiveo võimalustest rääkisin, aga jah, ju pole huvi või pole jõudnud...

igatahes ma olen väga rahul oma toimiva süsteemiga:

• kord kuus viib prügiauto 140 l konteineri olmeprügist tühjaks, maksab see veits üle 2€. alguses plaanisin küll suurema konteineri osta, aga tol hetkel polnud sobivat võtta ja sai väiksem toodud. nüüd olen igati rahul, sest kuu ajaga saab see täpselt täis, kui ilusti mõelda ja mitte lihtsalt köögis kõik prügikasti surada.
• samamoodi kord kuus saab tasuta ära anda pakendeid (nii plast, klaas, metall), kui oled viitsinud need eelnevalt puhtaks loputada ja prügifirma poolt pakutavasse kotti koguda. ei haise siin midagi, loputad ju ära, eks! :) korteris jah, on tiba keerulisem võib-olla, sest pole hoiustamisruumi, aga meil on majas panipaik, kus see kott seina peal nagis ripub ja oma kõhtu suuremaks paisutab. kuu lõpuks on see triiki igasugu pakendeid täis, kuigi ma surun tetrapakid lapikuks ja topse panen üksteise sisse ka.
• kõik biolagunev läheb komposti. see ämbrike ootab terrassil ukse taga, sest need jäätmed tõepoolest levitavad igasugu "aroome." kui meelde tuleb, kallan kogunenud juurikakoored jms. komposti ja võtan järgmisel aastal oma rammusat huumust sealtsamast :) puutuha saan ka sinna panna, nii et pole muret. Herr Abikaasa teeb puhkuse ajal korraliku kompostri ka meile aianurka (selline kaheosalise ja avaneva esiküljega), siis saab korralikult kompostima asuda. praegu selline säästu-variant, kus 2 suurt alt lahtist tünni täidavad seda rolli. üks juba küpseb, teist täidan :)

meedias on küll olnud palju kära selle ümber, et prügiautod tulevad ja löövad kõik ühte masinasse, olgu see siis prügi või pakend, aga meil on küll erinevad ringid nende toimingute jaoks.

tegelikult on selline süsteem ülimugav. nimelt olen ma näinud eelmises elukohas inimesi nipitamas, kuidas oma prügist vabaneda. see käis umbes nii, et iga kord, kui kodust lahkuti, oli väike kilekotike prahti kaasas ja see siis pandi autosse, mis omakorda poetati kuhugi konteinerisse linna peal... :/ esiteks ei ole viisakas ja teiseks mu meelest jube ebamugav pidevalt niiviisi mässata. ja linnas on prügi- ja pakendivedu veelgi odavam. 

siit-sealt on kuulda olnud torisemist, kui kortermajadel tehti kohustuslikuks mitut sorti konteinerite omamine, aga ma arvan, et 10-20 a pärast teevad kõik seetõttu prügisortimist automaatselt ja keskkond saab puhtam :) ma vähemalt väga loodan!

head sõbrad-lugejad, prügi sorteerimine on väga lihtne, ainult natuke mõtlemist-vaevumist ja elu on ilus! endal kah parem-uhkem tunne ;)

petmisest

siin kirjutatakse täpselt nii, nagu mina mõtlen! mu meelest on ka nii, et kui suhe ei toimi (ja seda on korduvalt üritatud parandada, üksteisel nurki lihvida või aktsepteerida), siis see lõpetatakse ära ja  vaadatakse ringi uue kaaslase järele, mitte vastupidi!! 

Mummuke

jaht kestis umbes pool aastat, 05.06.14 püüdsin kinni :) lihtsalt nii rahul!! just teda ma tahtsin ja igatsesin ehk siis endise auto uuem, väiksem ja mummum versioon :D läbisõit olematu, eelmine omanik autopede, kes sõita ei raatsinud, vaid kõndis lapikesega ümber masina. olen väga-väga rahul! Herr Abikaasa sooritas masinale ostu eel sellise ülevaatuse, et tundus, nagu võetaks auto algosadeks lahti ja pannakse vist ka kokku tagasi. ma juba arvasin, et seda ei müüdagi meile sellise uurimise-puurimise peale, aga näete, sain :)

meresinine Opel Meriva

imelikud inimesed

kuulasin ükspäev endast 5 a noorema inimese hala ja mõtlesin, et kuidas küll samasse põlvkonda kuuluv inimene nii imelikku juttu räägib. või et siis kus mina olen elanud/elan, et niimoodi mitte ei mõtle. eks igaühel omad probleemid, aga see hala jäi mind kummitama...

jutt käis meestele meeldimisest ja väljanägemisest. mina näiteks ei ole kunagi enda kaaluga võidelnud kellegi tõttu, ikka enda jaoks. kui ma suudaks end kätte võtta, siis ikka enda jaoks, et endal parem/kergem oleks. kui ma ei olnud paarisuhtes, siis ei teinud ka kellegi jaoks trenni, endale meeldis. aga tolle noore daami jutust selgus, et ta on tõepoolest sügavas depressioonis oma keha tõttu, kuigi see näeb väga hea välja (ausõna, kui esmakordselt ~kuu tagasi kohtusime, mõtlesin, et wow! kui kena neiu). ta põeb ja ei julge randa minna, sest bikiinivorm ei ole super. nii ei leia ta endale jõusaalis muskleid pumpavat meest ja üleüldse on kodus parem jäätist süüa, kui kellegagi suhelda või ringi liikuda. aga väga tahaks musklis meest. ma siis uurisin, kas ta tahab liha või inimest, kellega koos elada? et selle lihakehaga ei saa ju aastakümneid koos elada, ikka inimene selle musklimäe taga on oluline, kellega oma elu jagada ja koos toimetada. või ei? kohtasin veidrat tühja pilku...

aga äkki ongi minust 5 a noorematel sellised mured peamised? või ei? lihtsalt kuidagi kahju oli ja imelik. või ei oska/ei taha vabad naised üldse pikemat suhet, elatakse hetkes. aga siis ei oleks ju inimene ka õnnetu, et kaaslast ei ole :/

miks ma seda kirjutan? ise ka ei tea. aga kuidas saab nii olla, et muskel on olulisem kui inimene? ah?

või siis on ta nii palju oma varasemates suhetes haiget saanud, et ei suuda enam õiget valest eristada.

ei, mul pole lihastes meeste vastu midagi, vastupidi ikka :D

kahel rattal

rattasõit sai ootamatult selgeks. kuupäev oli 22.05.2014  super, ma ütlen super!! vanust siis 5 a 1 k ja 2 n

ah et kuidas see käis? niimoodi: eelmisel sügisel kruvis Herr Abikaasa abikad ära, viisime tipsid lausa asfaltrajale proovima - ei miskit, ei tasakaalu poegagi. nüüd kevadel kordasime sama, motivatsioonikõne ja kõige muuga sinna juurde kuuluvaga - Karinal nagu tiba lubas nii paari meetri jagu, Karital täiesti null. nüüd on Naabripoiss (7a) mõned päevad ainult ja ainult suurema rattaga ringi liikunud. Karina jaoks ta suur sõber ja iidol, vantsib pidevalt sabas ja mängivad sõbralikult koos. 

niitsin mina muru ja vaatasin, kuidas üks peab pidevalt teist järgi ootama, sest paratamatult ei saa tõukekaga kiviklibusel teel nii kiiresti kulgeda, kui kaherattalisel. kruvisin abikad jälle alt ära ja lasin tüdrukul rattale istuda. kuulasime veel Naabripoisilt, kuidas tema sõitma õppis ja hakkasime minema. mina hoidsin lapsel nö. kaenla alt ühe käega, teine oli ootel, et lenksu rabada, kui võssa minema hakkab. ühe 100-meetrise ringi pärast tuli juba 5-6 m välja. tegime teise tiiru veel ja voila! olemas :) vänderdas küll hirmsasti ja korrutas, et ei saa ja ei oska, aga sai ja oskas küll!! rõõm oli kõigil piiritu :D ainult õde, vaeseke, oli turris kui okassiga ja ruigas ka vastavalt, sest tema ju veel ei osanud... panin tema siis ka sadulasse, jooksin samas haardes umbes 2 tiiru ja hakkas ka tulema. lahti lasta ei julgenud, sest Karitat tõmbas ikka kraavi poole. siis käratas ta mulle lase lahti! mina vastu, et ei saa, sõidad kraavi. noor daam kordas ennast veel ja suure vihaga ta seal tee peal ISE edasi vänderdaski! ei saa ju nii olla, et õde oskab, aga tema mitte. oligi rattasõit selge!!

reede õhtul saabus Herr Abikaasa, kes sooritas nendega sõidualustuse ehk rattale mineku ja ise hoo sisselükkamise ning pidurdamise ja mahatuleku õppetunnid ja elu oligi lill :) nüüd on mul kodus uhkusest pakatavad sinikates ja lõhkiste põlvede-küünarnukkidega värsked viieaastased, kes igal vabal hetkel rattastega hoovist välja kihutavad ja paar kiiremat ringi teevad. kukkumisi tuleb ikka ette, aga imelikul kombel pole see nuttu-väärt... kaitsmed on nõrkadele, kuigi me nii kiivrit kui kaitsmeid nõuame. 

minu rattal sai ka nüüd kummid täis puhutud, läheb sõiduks!!

suvetants

soojendusharjutused

K-d on talv läbi käinud Gabriele Tantsukoolis 2 x nädalas, kummalgi korral erinev õps. Laupäeval päädis see lõputu tantsuralli kevadkontserdiga, mis peeti maha Endla teatri väikeses saalis. 

koolitäis lapsi laval, saalitäis rahvast vaatamas-imestamas. ah et miks imestamas? no kaasaegne tants on ikka hoopis midagi muud, kui mina oma ajukesega ette kujutan. minu loogika on selline, et kui on tantsugrupp, siis liigutused toimuvad sünkroonis ja kõik vähemalt püüavad sama asja teha. aga võta näpust, praegu on pop arendada inimese loovust ja lasta tantsijal ise kaasa mõelda ja otsustada.
väga innustav on olnud trennisaali ukse taga kuulata, kuidas õpetaja räägib umbes nii (mitte et korruta tuimalt, et käsi üles-jalg ette) : ja nüüd, kui sa lähed sellele ringile, mõtle, et sa oled üks suur puu, kes vahepeal tuules õõtsub ja kui muusika vaikseks läheb, siis ole nagu leht, kes  puu otsast alla langeb! jah, tegemist on 4-6-aastaste tantsutrenniga, mitte teismeliste omaga! tegelikult võib teismeea lõpus olev tantsija, kes eluaeg on oma peaga kaasa mõelnud tantsuliigutustele, olla suurepärasel tasemel ja teha imelisi etteasteid. jääb ainult nii kümmekond aastat oodata :D suurte pealt oligi juba näha, kuivõrd imelisi liikumisi kombineeritud on.

igatahes said meie väikesed tantsida suisa 3 tantsu - Working process (õpetaja Inna kokku pandud tantsuke aasta jooksul õpitud liigutustest-liikumistest), Naerulohud (õpetaja Hellevi loodud tantsuga esineti ka võistluses Koolitants ja saadi sellega edasi lausa piirkondlikku vooru) ja Suveaeg (lõbus rannatants koos aste vanematega - tõesti täiesti rannamelu tunne tuli). super, ma ütlen super!! sellistel hetkedel ma tunnen, et see pidev oma laste autojuht olemine tasub ära (kuigi iga kevad on juhe niiiiii kokku jooksnud, et enam ei taha ühtki trenni-autot või sussi näha).

ja mul on väga-väga hea meel näha, et mu lapsed on kava hästi omandanud, teevad püüdlikult ja nüansse silmas pidades kaasa ja naudivad oma tegevust! eriti muidugi kiidan Karitat, kes on meie kergejalgne liblikas, kes on tõesti tantsusussidesse loodud :) ei-ei, ärge nüüd valesti aru saage, Karina teeb ka kõik suurepäraselt kaasa, lihtsalt tema naudib (rull)uisutamist rohkem ;)

aga nüüd on veel kaks tantsutundi ja siis on suvevaheaeg! ajee!! taksojuhil algab puhkus ;) ;)

oskan - ei oska

mul on üks lastekasvatusliku teemaga jutt. mis siis muud, eksole. 

vahel on tunne, et ma olen kuskil väga mööda pannud, kui päevade kaupa ainult üks jauramine ja omavaheline riid käib. siis jälle süda paisub uhkusest, kui seltskonnas käies inimesed kiidavad, kui hästi käituvad, kenad, viisakad ja armsaid lapsed mul on (no kaksikute sarnasus annab ka sellele armsusele palju juurde ja nii mõnedki jamad ununevad selle varjus võõraste silmis). 

eks see jonn on igal lapsel pidevalt sees, iseasi, palju ta seda välja laseb või palju on neid tegureid, mis selle aktiviseerivad. ma ise mõtlen siin, et mu lastel peaks küll olema suht hea kasvukeskkond ja -võimalused (suur maja, piisavalt ruumi õues liikuda, liiga palju asju - ikka piiran tugevalt mõttetu jura ostmist, trenn, sõbralik lasteaiarühm, kodused sõbrad, minu pidev tähelepanu, piisavalt rahalisi vahendeid, et lastega käia teatris/kinos/batuudikeskuses vm.) ainult isa on liiga palju puudu. siiski-siiski, 3 päeva nädalas on ta olemas ja eelkõige laste jaoks olemas!

jonni jätkub aga nii et küll ja ülegi jääb :/  kui ikka noor daam suu avab ja pool tundi või pikemaltki joriseb või lausa üürgab ja endaga rääkida või sülle võtta ei lase, siis nagu ei saagi midagi esiotsa teha. kui lõpuks jutule saab, siis saab kõik läbi arutatud - põhjus-olukord-tagajärg - saab nagu aru ka, aga iga päev kordub sama muster... või siis riieldakse hommikust õhtuni või nii, et karvad lendavad... mõistus saab endal otsa ja siis tuleb see maailma halvima ema tunne. lõpuks ma mõtlesin, et selline jonni-järgne tähelepanu ongi see, mida otsitakse. 

nüüd on meie majas kasutusel uus kord, sest kõik muud asjad on juba ära proovitud (ise ka ei tea, kuidas ma selle peale varem ei tulnud): igal lapsel on tabel, kuhu läheb inimesemoodi käitumise eest kirja südameke ja jonni-pahanduste-haigettegemiste puhul rist. tabel tühjendatakse iga kahe nädala tagant ja algab uus ring. eesmärk on ka neidudele seatud - 5 südant rohkem kui riste - batuudikeskus või küllaminek või kino, liiga palju riste tõmbab meelelahutustele risti peale. eks nad parajad kauplejad ka ole - iga pisiasja eest tahetakse südant, risti aga ei kuidagi. samas on see risti-kirjasaamise hirm nii suur, et jonn tõesti jäi ükspäev kurku kinni :) ma kõlan nüüd sadistlikult, aga mul on ka piirid. 

ma ei leia, et selles oleks midagi halba, kui laps mõtleb, kas tasub karjuma pista keset linna sellepärast, et käes olnud oks katki läks ja kinnominekust ilma jääda. vaatan ja mõtlen, et kui niisama rääkida umbes nii: ma saan aru, et sa oled kurb, et sul oks katki läks. praegu uut ei ole. kodus otsime uue. lapselt tuleb vastus: uu-uuuu-uuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!! ikka täiest kõrist ja pool tundi järjest, mis kuidagigi lõppeda ei taha, siis ma arvan küll, et sellest tabelisse kirja minevast ristist võib rääkida ja see rist sinna tabelisse ka teha. 5-aastane laps saab tegelikult suurepäraselt aru, mida võib ja mida mitte ning kuidas asjad toimivad. oma emotsioonidega on tal raksusi, aga kuidas siis üks suudab ja teine ÜLDSE mitte?? vot sellise lõputa ulgumise lõpetamiseks sai selline süsteem praegu välja mõeldud. 

riste veel tabelis pole. südameid on mõlemal 3 :) ma ei kujuta ette, mis siis juhtub, kui rist tõesti tuleb. aeg näitab. hetkel on küll rahulikum ja laps nagu ise ka kalkuleerib, kas tasub karjuda või mitte :)

Rohemajake

mul on nüüd kasvuhoone - juhhuuuu!!!!!!!!!
pikem pajatus siin 
laadale-laadale, mu taimekesed ootavad mind ;)
:) :) :)

Kuldmikrofon 2014

Laupäeval rõõmustasime koos lastega Sindi seltsimajas, kus toimus järjekordne lauluvõistlus Kuldmikrofon 2014.

Eelmine aasta oli esimene kord, mõlemad said hõbemedali, seekord siis Karitale kuldmedal(!) ja Karinale hõbe. Lauluõpetaja rääkis pärast, et hinnati laulu keerukust vastavalt vanusele ja laulu puhtust. Kuna Karina oli pikalt haige ja laulu sai harjutada õpetajaga ainult 4 päeva enne kontserti, siis suurt artistlikkust püüdma ei läinud. Kodus tegime plaadi järgi või klaveril, aga noh, emaga harjutamine pole ju ikkagi see...

Karita esitas Eino Tambergi loo "Keskkasti kool" ja Karina Arne Oidi loo "Liblikas ja lepatriinu". Sõnad Ellen Niidult. Mõlemad valisid endale laulu ise. Karina kaalus mitut varianti, aga lõpuks jäi ikka lüüriliselt armsa laulukese juurde (mis sobib tema natuuriga tõesti paremini, kui näiteks "Kirerikii" või "Jänku jenka", eksole)

Minu arvates tuli mõlemal laul hästi välja, esinesid julgelt ja ilmekalt (mida ei saa mitte kõigi kohta öelda, ka 2 a vanemate laste kohta mitte). Karita jah tõesti võttis end väga kokku ja tegi super-esituse, vahemängu ajal tegi rahvale show'd ka ja ajas kõiki plaksutama, nii kõrged kui väga madalad noodid tulid puhtalt - ju sealt see kuld ka tuli :)

Sellest ma ei räägi, et oma laste sooritust on ikka väga hirmus oodata, kui hetk juba käes, siis tahab aga süda uhkusest rinnust hüpata ja tahaks hõisata, et vaadake-vaadake ometi, ta on minu laps!!!!! :D pinge on ikka meeletu :P

lapsed olid rahul, meie ka! järgmine aasta jälle :)

P.S. üllatusauhind oli ka - küülik! kahjuks me teda endale ei saanud... (anti ühele väga toredale tüdrukule, kellel kõik sassi läks, mis minna andis) aga vist tahaks. vaatame, kas leiab jänenene meie juurde tee ;)