koos või koos?

vahel on hea poolvõõrastega või pooltuttavatega juttu puhuda, sest ise ju ei näe palki enda silmis, eksole.

ühesõnaga üks teema viis teiseni, rääkisime lastest ja puhkusest ja oma ajast jne. mulle siis öeldi, et ma olen liiga kanaema ja ma peaks üksi/sõbrannade/mehega puhkama, mitte alati lapsi kaasa vedama. tekkis lühis ja ühtlasi probleem, sest a) ma üksi ei taha, b) mul pole selliseid sõbrannasid, kellel oleks aega-raha-tahtmist vist (kui on, siis palun antagu teada ja lähme koos kuskile välja), c) Herr Abikaasa on niigi vähe kodus ja tahab lastega koos olla (ja mina tema ja perega). seega olen ma alati perega puhkust plaaninud. kas siis Eestis või väljaspool, aga perega. tollest Türgist juba tuli pärast hull jama, kui lapsed nädala meieta olema pidid...

seedisin teemat veidi ja siis nädalavahetusel, kui üks kiun ja ving sugugi lõppeda ei tahtnud (kuigi me olime terve päeva ainult lastele mõeldud toredusi teinud - kelgutamine, suusatamine, pannkoogid, värvimine, raamatud, kabe, muud lauamängud jne.), rääkisin nondest tarkusesõnadest mehele ka. kuulas ja küsis, et kuhu me siis lähme? :D ma olin kohe üllatunud, peaks ütlema :) nii tore!

kui nüüd keegi haigeks jääda ei suvatse, siis meil on laupäeval deit - jeeiii!! vihjeks niipalju, et PÖFF on Pärnus(!) ja resturaanid on avatud. mine tea, äkki on mõni virmaline ka üle 12 aasta saadaval ;)

kasvavad raginal

miks ma imestan, et nr 116 riided K-dele enam selga ei lähe, kui lapsi mõõtes saime pikkuseks 118,5 ja 117,5 cm ning kaalunumbrid olid 21,4 ja 20,8 kg 5,5-aastaselt. kribu ikka kribum :D kuigi kumbki pole mingi kribu.

tegin suure garderoobi sorteerimise ka eile - hullumaja puhvet! viskasin välja 2 suurt kotitäit väikseks jäänud riideid (enamus kaltsud, mida olin ma ei tea miks alles hoidnud. mis sobilikud vast ainult kaltsuvaibaks veel). selle askeldamisega seoses sooviti tungivalt selga proovida peokleite, mis parajaks saamist ootavad. trenniskäimise tulemisena on tekkinud olukord, kus käisteta kleit on nagu natuke õudne, sest piitseps on võimas :) mõtlen tugevalt varrukate :D six-pack on ka olemas! jaa, ma olen väga uhke, et nad tahavad ja viitsivad füüsilist teha ja et me oleme Herr Abikaasaga  sedaviisi toimetanud, et loodetavasti tulevikus on K-del soov ja harjumus trenni teha. kui pooleteistaastastega iga jummala päev ikka 1-2 km kõndida, siis on sellest tulevikule mõeldes kasu!

ise olen ikka emalt-isalt küsinud, et miks mind kuhugi trenni ei pandud. on öeldud, et aeg oli teine. kahju... tegelikult ju oli nii tennis kui ujumine kui sõudmine täiesti olemas (need mulle on alati meeldinud). põhipõhjendus on olnud, et kes sind oleks vedanud. mu meelest veider, sest ma nagunii ju käisin bussiga ise igal pool alates 1. klassist ehk 6.-dast eluaastast. aga mis läind see läind. nüüd jääb laste üle heameelt tunda.

ma ei suuda oma lapsi igal sammul kaitsta

ja neid kordi tuleb üha juurde, kus ma pean õppima lahti laskma ja mitte kanaemandama. oi kui raske see on! toda kooliaega ma ei kujuta veel üldse ette, sest siis kaob mul ju kontroll nende toimetamiste üle ja hirm poeb südamesse. teisalt ma hullult olen oodanud seda aega, kus saan lapsed üks pikemaks koju jätta ja näiteks öelda: tsauks, ma lähen ujulasse, tuleb 2h pärast! aga eks näis, tõenäoliselt tuleb see kõik nii loomulikult ja valutult, sest K-d on tublid, terased ja kohusetundlikud. Pean õppima end talitsema, et lastele rohkem vabadust ja vastutust anda. 

aga vahel on ikka tunne, et ma pean neid kurja maailma eest kaitsma. näiteks eile oli LA-s tuletõrjeõppus, mis lapsed totaalselt endast välja viis. nad lihtsalt ehmusid niiväga. kurb oli õhtul, sest ma ei saanud nende heaks/aitamiseks midagi teha, sest ma ei teadnud sellest midagi :( pärast aga kuulda, et su lapsed olid nii ehmunud, et üks värises tükk aega ja teine ei suutnud nutmist lõpetada - õudne! lisaks on ühel lapsed r-häälik jälle paigast ära, sest suur ehmatus mõjub talle nii. ja mitte keegi ei helistanud mulle, et ma oleks üle õue saanud joosta ja neid kallistada :/

no mida teha, kuidas käituda? reageerin ühe? võibolla. minu seisukoht on aga alati olnud, et uudsetest olukordadest tuleb lastega enne rääkida, selgitada ja siis tegutsema asuda. nii on kõigil parem ja lihtsam. võtame kasvõi toredad asjad - reis tundmatusse. ikka ju selgitad, et mis ja kuidas. kui eeltöö jääb tegemata, siis on kõik pinges või ülemäära elevil ja keegi ei saa nautida. kui aga enne teemat avada, saavad kõik maksimumi võtta.
Edit the next day: lasteaia juhataja võttis minuga ühendust ja vabandas, sest jah, õpetajatele oli tehtud ülesandeks õppusest üldsõnaliselt lastevanematele rääkida ja ka lastele pidid selgitama, et selline asi võib majas toimuda ja kuidas siis käituda. ehk siis üldisemalt - kuidas käituda tulekahju korral. töö oli tegemata, sellest ka taoline ärevus. õpetaja õhtul ka vabandas, nii et tunnen end paremini. sisetunne ikka ei petnud, et oleks pidanud teatatama. K-d õnneks taastusid hommikuks, r muidugi veel mitte. 

HjaM :)

ükspäev ma hakkan lootma, et see suurepärane H&M, mis Pärnus mõned kuud tagasi avati ja mida ma hirmsasti siia igatsesin, varsti kinni pannakse. miks? aga sellepärast, et ma viisin sinna eile just 65€ ja paar nädalat tagasi veel 20€ ja siis esimesel korral oli vist ka 30€ kanti... pean muidugi mainima, et kõik ostud olen teinud lastele :)

jaa, on küll nii, et nõme uus religioon see H&M, aga mis teha, kui Pärnu kaubandusest lasteriideid ostes on tunne, et peale H&M-i ning Lindexi omade võib kõik asjad pärast paari pesu minema visata. Lindex aga on kallis. H&M-iga nii ei ole. Vaatasin juba siis, kui pliksid tited olid, et need bodyd lähevad pesus ilusti puhtaks ja ei muutu kohe topiliseks, samuti hoiavad riided vormi. teine selline bränd on Next, aga seda pole siinmail kuskilt võtta... aa, ja kas ma seda juba mainisin, et seal on igat suurust rohkem kui 1 saadaval!! kaksikute emale puhas õnn :) :) ja need on ilusad ka. väikeste tüdrukute jaoks on see ju nii oluline, et Frozeni Anna või Sofia pilt peal oleks, eksole ;) on ainult 1 miinus - sellised on kõigil seljas :/ aga ilusaid lillemustreid või triipe ikka leidub ka.

üks poose pilt ka :D

eile siis juhtuski nii, et pärast K-de garderoobi läbisortimist olin olukorras, kus parajaid pikakäiselisi pluuse oli täpselt 3 paari. ilmselgelt on seda vähe (ma ausõna ei viitsi iga päev pesumasinat tööle panna, aga iga hommik tahaks lastele puhtad pluusid selga anda küll). no ok, tuunikaid ja kleite on veel, aga pluuse kulub ju ikkagi kõige rohkem kuidagi. saatsin lapsed trenni ja sukeldusin kaubandusse (ja ei naudi ma seda mitte üks teps). paar komplekti pluuse valisin välja (4.99€/per pluus) ja juba hakkasin alla tagasi minema, kui jalutasin jopede eest läbi. no ja siis ma nägin selliseid praeguse aja 0-kraadi jopesid ja siis veel veste, mida pikalt vaadanud olin, aga kalliks pidasin sale´i peal. no mis te arvate, kas ma pidin need kõik ära ostma? ikka! 15€ jope ja 7,49€  kapuutsiga soe vest on igati ok minu jaoks. tavaliselt on sellise hinnaga saada kasutatud kraam... rahustasin siis ennast, et on ju vaja küll, Herr Abikaasale helistasin ka, et saada üks "ei!" kaalukausile, aga ta ütles muidugi, et osta! loodan, et selleks hooajaks on riietega kõik! enam ei viitsi. nüüd on suur kasvamine ka vast tehtud selleks hooajaks ja enne kevadet pole vaja poode tuulata. jalanõude suhtes ma nii kindel poleks. eile skoorisin juurde ühed uued talvesaapad 17€/paar ja need on tõelised tibikad (lilled- liblikad-kõrge säär-karvane vooder jms.). ehk saab Tallinna mingi hetk, siis on lihtsam.

nii pole aus!

valmistusin mina eile suureks jalgpalliõhtuks. kuidas teistmoodi saab olla, kui TV6 lõpuks suvatseb näidata Meistrite Liigas Müncheni Bayerni mängu, eksole. ettevalmistusteks olid päeval klubi FB lehel toimuva jälgimine ja näiteks sellise ilusa pildi vaatamine, õhtul valasin siis endale klaasi punaveini ja lõikusin veidi brie juustu taldrikule ning maandusin diivanile teleka ette süda rinnus ootusärevalt põksumas. 

no ja siis 35.-ks minutiks oli seis 5:0 minu meeste kasuks. Lõppskoor jäi 7:1. ei ole ju normaalne! ootad suurt matši ja siis tuleb selline saun. jah, mul oli esimeste väravate üle väga hea meel! AS ROM ei ole mitte nõrk meeskond, aga millegipärast olid nad eilseks kõik oma mänguoskused minetanud... seega juubeldamise asemel olin pettunud. oleks selline seis play-offides, siis ma juubeldaks! hirm hakkas hoopis - Bayern võidab praegu kõiki suurelt nii koduliigas kui rahvusvaheliselt. kui aga tuleb aega mängida tiitlitele, siis võib kett juba maas olla. see poleks ju esimene kord. ma tõesti väga-väga loodan, et sel aastal läheb teisiti. 

eks nad vist ise ka kardavad natuke, käisid praegu paavsti vastuvõtul ja viisid talle nimelise särgi :D

ma ei oska enam kirjutada

otseses mõttes noh! lapsed näitavad üles huvi kirjatähtede vastu. ise ma neid omast peast õpetada õigesti ei mõista, seega oli abimeest vaja. no ma siis uurisin veidi ringi, et millist vihikut osta. koju tõin sellise kirjutamise-õppimise töövihiku ja sama autori matemaatika vihiku ka. numbrid on kuidagi oluliseks muutunud viimasel ajal (uuritakse, mis nr. jope seljas on või kui suur on saabas). minu suureks rõõmuks tuli välja, et lastaia õpetaja teeb kirja eelharjutusi sellesama töövihiku järgi :)

kui töövihikud koju ilmusid, hakati neid kohe suure õhinaga täitma. Karita on meil hull tuisipea. tema arvates võidab see, kes kiiremini tehtud saab. mina küll räägin, et kirjutamises on kõige tublim see, kellel kõige ilusamini välja tulevad tähed, aga seda juttu ta lihtsalt ei kuule... 

http://koolibri.ee/download/?action=real&id=2495

no igatahes olin üksõhtu olukorras, kus Karina nõudis, et ma kirjatähti ette kirjutaks talle. olime enne neid hoolega vaadanud ja uurinud. rääkisin oma lolli peaga talle, et need kirjutatakse kõik omavahel kokku. näita! nõuti kohe. no ja siis ma proovisin - püha jumal! - ei oska, üldse enam ei oska. arvutis trükkimine on täiesti käekirja ja kiiruse hävitanud. ja kui ma seal vaevaliselt nagu 1. klassi laps pusisin, siis tegin väikest analüüsi, kuidas nii juhtus. 

kõik sai alguse vist sellest, et mul pole kunagi ilus käekiri olnud. proovisin siis vähemalt omapärane olla. muundasin r-i, k, s-i ja v sarnasteks, nagu trükituna need leiate. tähti enamasti omavahel kokku ei kirjuta ja arusaadavus võõrale ka just kõikse parem mu arvates pole. saate te aru, et ma otsisin praegu netist, kuidas kirjutatakse suur I täht käsikirjaliselt!? uskumatu? küllap vist. aga kui ikka oled põhikoolist alates mõnda tähte kirjutanud teistmoodi, kui eelkoolis seda õpetati, siis ei pruugi meelde tulla küll.

nii et ma olen kooliminekuks valmis :D on vaja meelde tuletada, kuidas miski käib ja baasteadmised kõigis ainetes ei tee tõesti paha. ma kujutan ette, et loodusõpetuses  saan ma paari aasta pärast juba palju targemaks, kui praegu olen (kuigi mulle väga meeldis see tund, lihtsalt arvan, et praegu antakse oluliselt rohkem teadmisi ja huvitavaid fakte kooliprogrammi).

tasuta tööjõud

sel ajal kui mina toas toimetasin ja siis korra õue küsima läksin, millal daamid õhtust süüa soovivad, avanes mulle selline pilt:

sorry, pole kõige parema kvaliteega pilt, aga ma olin lihtsalt väga üllatunud ja liigutatud!

rehad olid ju kuuris ja mina polnud mingit vihjet andnud selle tegevuse vajalikkusele. igatahes mõne aja pärast olid kõik puualused endale värvikirevad hunnikud saanud. hiljem selgitati mulle, et neid hunnikuid teevad nad lehtedes hullamiseks, aga millegipärast hullamine jäi ära ja võisin vabalt lehed kompostrisse kallata :)

tasuta vabatahtlik tööjõud - jehuu!! suvel vaatan, äkki neil on hull huvi rohimise vastu ka ;)

tuttmütsid

ülimõnusad lotud

sügis on peal. vahepeal kiskus juba külmaks ja K-del polnud miskit mõnusat pähe tõmmata. otsisin aga vardad välja ja asusin töösse :) ma pole suurem asi kuduja (no ses mõttes, et heegeldada on iga kell mõnusam), aga valmis need said. üksiti tuli välja, et kudumine üle pika aja on puhas rõõm :)

alapaka-lõngast mütsid jänesesaba tupsudega

kasutusse läks merino-alpaka lõng Käsitööaidast, mille võtsin kahekordselt, et tuul väga kõrva ei puhuks. nr. 3 varrastega jäi igati mõnus. kahest ostetud vihust on mingi osa järgi, nii et kaelused saab vast ka veel.

tutiga oli keerulisem lugu - nimelt ei leidu käsitööpoodides hea hinnaga ilusaid tutte. kuna K-de soov oli kindlasti karusnahkne või selle sarnane tutt, siis lõngast tehtu ei sobinud nagu hästi... karusnahast tutt maksab aga 14€/tk. :/ mõtlesin mis ma mõtlesin, aga lõpuks läksid käiku diivanipadja tupsud, mida on väikesed käekesed padja küljest aegade jooksul vargsi eemaldanud. olen neid kogunud mõttega, et õmblen tagasi, aga nüüd tundub hoopis, et padjad lähevad väljavahetamisele. seega tekkis hoobilt veel 30 vaba tutti! tutinduse lõpetuseks pakkus lasteaias õpetaja, et võiks otsida hoopis mobiilitarvikute letist, sest moblade küljes ju ripuvad tibidel alatasa miskid karvased tuustid :D

eks tuleb luurele minna, sest need roosad kaunitarid on mulle tööd toonud - tellimusi tutimütsidele muudkui tuleb.

uhked omanikud teel lasteaeda kiitlema, kuivõrd roosad uued mütsid neil on :)

verd loovutamas

üle 8 aasta jõudsin jälle doonoripunkti, endiselt on kõik sama tore nagu toona. miks ma sellega küll nii kaua venitasin? lapsed saavad varsti 6! alguses jah, olin beebindusest ja magamatusest kutu, aga paar aastat tagasi oleks juba võinud vabalt. enne lapsi ei olnud võimalik tervislikel põhjustel, hilisema osas puuduvad mul aga igasugu vabandused. aga noh, parem hilja kui mittekunagi, eks!

korra aastas jõuan nüüd kindlasti sinna, kui tervis korras. lubasin endale :)

aeg oli vahepeal veretalituses ka edasi läinud - seinal olid kirjad, et enne vereloovutust tuleb juua külma ja pärast sooja jooki. varem oli teade, et juua tuleb. ja joogid olid kõik masinate sisse pistetud. no et vajutad sobivat nuppu ja tassitäis voolab välja. ennevanasti oli tädi, kes kannuga morssi tegi ja kohvi keetis, klaase-tasse pesi. issand, kõlab nagu nõuka-ajal, aga see oli aastal 2006 . no igatahes sai valida vee ja erinevate Rõngu mahlade vahel ning kohviautomaadist tuli 6 erinevat kohvi + 2 kakaod ja teed olid vist kah. kui ma kakaoni jõudsin, enam edasi ei lugenud :D tassitädi oli alles :)

nii et kes kõhkleb või pole viitsinud, minge ikka, sest kunagi ei või teada, millal endal abi vaja läheb.

seikluspargis ronimas

tarzanid liuglemisvalmis

kunagi suvel juhtus sünnipäev, Herr Abikaasa sünnipäev. kinkisin talle Valgeranna Seikluspargi külastuse. olin tähele pannud, et alati, kui me sealkandis ringi luusisime, vaatas ta üsna kadeda pilguga noid radu mändide ladvus. sünnipäeva päeval oli aga mega tuul ning +30 varjus. kõrgusekartusele vihjates jäi tooma minemata. nüüd siis kasutasime ära vananaistesuve imeilusat ilma ja kõlkusime väheke puude otsas :)

exremu rada puuladvus

Herr Abikaasa oli rahul, eriti meeldisid talle muidugi need laskumised iga raja lõpus. esiti arvas ta, et radade läbimine saab füüsiliselt väga raske olema (sõbra juttu uskudes), aga hiljem rääkis, et ainult viimane 5. rada pakkus väljakutseid, teised olid läbi-jalutatavad, lihtsalt tasakaalu pidi hoidma. mina teda eriti tegutsemas ei näinud, olin laste turvaja.

laste osas oli nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi: Karina läbis 2 rada (maast 1m ja 3m kõrgustel) lenneldes, nautis igat hetke ja tundis suurt uhkust, kui kellegi abi ei vajanud. karabiinid ja rullikud pani ise kõik külge. mina vahel tuletasin lihtsalt meelde, et kogu aeg peab vähemalt 1 karabiin trossi küljes kinni olema. no ja korra ulatasin üht köit ka, kuna ta käed lihtsalt ei ulatunud selleni :) ta oli ülitubli! pärast rääkis vanavanematele ja lasteaiakaaslastele, et käis puu otsas kelgutamas :D keegi ei uskunud! aga päriselt ka - käiski, sest seal on üks rajaosa, kus tuleb puukelgule istuda/seista ja end siis trossi pidi teise puuni vinnata :)

Karita 2. rajalõigul
enesega võitlust pidamas

Karina sõiduveel

Karita, kes on meil muidu hull akrobaat, alati kribinal-krabinal igal pool esimesena turnimas, tuli välja, et kardab kõrgust... päris hullust vist kohe, sest 3m kõrgusele rajale sööstes (pärast esimese madala raja kiiret läbimist), tardus keset esimest rajajuppi ja hakkas haledalt nutma. rada nimelt kõikus ja tema vaatas alla ja ei suutnud enam  midagi teha. tagasi ka ei tulnud, sest õde oli juba eest läinud ja tema ei saanud ju ometi kehvem olla. läbi pisarate ta ponnistas end järgimise puu juurde. uurisime, kas tahab maha või edasi või tagasi. miski ei sobinud. proovis veel ühe lõigu ja siis võtsin ta ikkagi alla. värises täitsa ja muudkui seletas, et jube kõrge oli. see kõrgusekartus on meil suguvõsa viga osadel. nii ei jäänudkui muud üle, kui madalamat rada 10 x läbida, vahepeal issit vaatamas käia ja Valgeranna soojal liival hundirattaid visata ning varbaga vett katsumas käia. 

tegelikult olime kõik väga rahul, Karita lubas järgmisel aastal kindlasti 2. raja läbi teha ja Karina piisavalt pikaks kasvada, et 3.-le rajale ulatuda :) mina lubadusi ei anna ;) aga seda ütlen küll, et 5€ eest on lapsele seal terveks päevaks tegevust küll ja veel. 

lahe päev oli!

otsustatud

K-d katsetasid uusi tantsu-ja võimlemiskoole. ütlesin neile kohe, et ise otsustavad, kus käima hakata soovivad. nüüd on meil värsked rühmvõimlejad Võimlemiskoolis Rüht! :) :)

oi, nad on rahul! ja meie Herr Abikaasaga ka, sest saime jälgida esimest trenni ja see oli just see, millest ma eelmistel aastatel unistanud olen! kord, struktuur, palju erinevaid harjutusi ja huvitav tunni ülesehitus. trenn on 2 x nädalas à 60 min., mille jooksul tehakse nii üldfüüsist, akrobaatikat kui balletti, sest iluvõimlemine on ju kõik need kokku. 

miks siis selline valik? K-d otsustasid kindlasti roosade trikoode ja ilusa tantsu järgi, mis esimesel kogunemisel väikesed võimlejad esitasid. ja loomulikult hundirataste ja muude trikkide pärast, mida tunnis tehakse. Karita, arvan ma, selle järgi, et jutt käib võistlusrühmast. see on tema jaoks nii oluline, et võistelda saaks. Tantsupeol ütles mulle kohe, et seda tantsu tahab tema suurena tantsida ja võimlemiskooli avamisel esitasid neiud just Must ja Valge mustatiivulise linnu tantsu - imeline! Karinale lihtsalt tohutult meeldib akrobaatika ja ballett.

Tallinnas ja Tartus tõenäoliselt neid võistlusrühma poleks võetud, kuna painduvus ei ole kõikse parem (eks nad ole oma isa lapsed, mina isiklikult võin kummardades sirgete jalgadega käed maha panna ja istun põhiliselt rätsepistes, mida "kont kõhus" inimesed eriti ei armasta :P ). aga õpetaja arvas, et kui aasta ära käidud saab, siis näeb, kas lähevad rohkem "lahti" ja kui ka mitte, siis rühmvõimlemine ongi rohkem tantsuline ning tema jõuga läbi valu kedagi painutama ei hakka. ja see on mulle väga oluline, et midagi ei käi läbi valu, vaid ikka suure õhina ja rõõmuga.

teine variant - Laine Mägi Tansukool - oleks ka hea valik olnud, sest seal valiti nad koolieelikute esinemisrühma, kus on ka 7-8-aastaseid lapsi. tunnid on tempokad, teise tunni lõpuks tegi juba terve rühm tantsu läbi ja tuli päris ok välja. ma arvan, et tüdrukud ei valinud seda kooli seetõttu, et lapsi on jube palju ning koridorides käib hull sagimine õpilaste ja vanematega. kui üheaegselt laseb klassi otsides majas ringi ~50 õpilast, siis on nagu sipelgapesas. koolile tuleb siiski au anda, sest eelnevatega võrreldes tundus see vägagi hea. aga otsus oli võimlemine. kui nii, siis nii. 

eks kooliaastatel saavad daamid otsustada, millega nad püsivamalt tegelema soovivad hakata. minu poolt on antud neile võimalus erinevaid trenne kogeda :) 

orav rattas

väike ülevaade käesolevast nädalast:

E: LA-töö-LA-kodu kell 5 õhtul. puhkasin nädalavahetusest ehk siis panin 2 masinatäit pesu pessu, koristasin ja toimetasin aias.

T: LA-töö-LA-laste tantsutrenn uues kohas-sõbrantsi sünnipäev-kodu kell 9 õhtul. selleks hetkeks ei teadnud ma enam, kus või kes ma olen...

K: LA-töö-LA-lastel uue trenni katsed (sest proovime mitut ja siis valime)-kodu kella 8-paiku. proovitud teha pliidi alla tuld, mis ei õnnestunud. ainult terve maja oli paksu suitsu täis, mis tuulevaikuse tõttu ühestki avast välja ei nõustunud minema (kuigi KÕIK uksed-aknad olid pärani!)

N: LA-töö-LA-laste tantsutrenn(hull rahvamass, kisa, segadus)-sõbrantsi lapse sünnipäev kurdistavas mängutoas-kodu kell 21-paiku. ei saanud jälle aru, kes või kus ma olen. seejärel õhtusöögi valmistamine Herr Abikaasale, kes mingi aeg öösel jõudis. tavaolukorras ma öösel süüa tegema ei hakkaks, aga ta tuli metsalaagrist ja mul tõesti polnud südant talle teatada, et tee endale võileibu. proovisin magama minna kesköö paiku, aga väsimus oli vist nii suur ja udu nii tihe, et ei tulnud und. ju muretsesin kaasa kojusõidutee turvalisuse pärast või ketrasin päevasündmusi läbi. ei mäleta mitte, ainult seda tean, et kui ta saabus, kustusin hetkega :D

R: LA - vallavalitsus - (majapaberite ajamine, mis kohe hommikuks juhtme kokku ajas. õnneks ka sealsel spetsialistil!)- töö - kokkusaamine sõbrantsiga-kodu :) täna loodan varem õhtule saada ja absoluutselt mittemidagi teha!! no kui, siis ühe õunakoogi ainult :D

L: 11:00 lastel rühmakaaslase sünnipäev mängutoas (müra), aiatööd, kokkamine, mittemidagitegemine.

P: sõbrantsi lapse sünnipäev, aiatööd, kodutööd, söögitegemised ja veel tuhat asja.

ja siis ma lähen esmaspäeval tööle puhkama! 

selline "vahva" nädal siis. ei no ongi vahva, lihtsalt liiga palju asju ühekorraga. lapsed on äraütlemata tublid tegelikult olnud, ju suvist energiat veel jagub. järgmisel nädalal saab vast ära otsustatud, kumb trenn jääb ja siis tuleb 2 x nädalas linna vahet käia. ma olen tegelikult nii elevil - väga huvitav on vaadata, kuidas 5-aastased oma peas kaaluvad +/- , mille kasuks valida. aga sellest kõigest juba pärast esmaspäeva, sest siis on teise kooli katsed!

hää meel vol viimane

1. Eesti on vaba ja meil kõigil on võimalus oma elu nii elada, nagu ise oskame/tahame, mitte teiste taktikepi järgi. vaadeldes hetkesündmusi maailmas (või oma piiril), tekib kahtlus, kui kauaks veel? kuid ega midagi teha pole, tuleb mis tuleb, peaasi on anda enda parim hullema vältimiseks. tahan siinkohal lihtsalt veel kord öelda, et vabadus ei ole iseenesest mõistetav ja see on tõesti väga habras. elades sellises kohas, kus me elame, on paratamatu, et meie kaldaid ja kuldseid liivasid endale tahetakse... hoidku meid kõik kõrgemad väed, et eelmise sajandi õudused niipea ei korduks!!

2. mul on hea meel, et meil on ilus soe kodu ja mul on tore pere! ükskõik, millised jamad mujal ette tulevad, on mul alati olemas Inimene, kelle juurde oma murega minna ja vastupidi ka. lihtsalt nii hea, et me oleme üksteisel olemas. tingimusteta, alati!

3. sügis on lõpuks käes kõigi oma imeliste lõhnade ja värvidega!! minu lemmik :) see on hetk, kus ma saan rahulikult jaki selga panna, luku kurguauguni kinni tõmmata ja lehtedesse sahistama minna. ei mingit palavust, higistamist ega midagi. ei, suvi meeldib mulle ka, aga sügises on midagi, midagi erilist! teate seda lõhna, kui külm esimest korda on üle hoovi hiilinud? vaikelu algus. kui veel ei taha taimi peenardelt ära koristada ja ootad veel selle viimase astri õienupu avanemise ära, aga samas sa ju tead, et see aeg on käes. Kuldrenett muutub klaasjaks, esimesed linnuparved sõuavad laisalt lõuna poole, seened on metsas, kass hakkab rasva koguma ja lehed muutuvad päev-päevalt kollakamaks. ilus, rahulik, vaikne.

tänud kõigile, kes viimaste päevade jooksul minu elu hetki lugesid! annaks selle toreda võimaluse oma päevade toredaid momente kirjeldada edasi Klarile, Kristinale ja Triinule. Julgemad võiksid seda siis FBs teha, või siis teised oma virtuaalkodus :) 

hää meel vol 6

1. 08.09.õhtul oli nii meeldivalt soe, et õues võrkkiigus raamatut lugedes hakkas lausa palav :)

2. suutsin prl. Jonnipunniga õhtul nii suhelda, et sai ilma häält tõstmata hakkama. oi kui raske see oli! tema ju lasi ikka oma rada pidi, mina lihtsalt ei vastanud samaga. laps oli väga segaduses ja täna hommikul saime imekombel sõbralikult toimetatud. ju ta ikka mõistis, et selline käitumine ei sobi mitte, et head ööd-soovides pandi oma käekesed mulle ümber kaela ja sosistati: emme ma armastan sind niiväga!

3. sel nädalal näen ma oma sõpru lausa kahel korral - tore, et on sünnipäevad!

hää meel vol 5

eile oli nii kiire, kirjutan täna tagantjärele:

nagu näha, saab kahest ämbrist puravikest puhastades kausikese seeni.
kaseriisikad õnneks jäävad kohevamad

1. saime kah hunniku seeni. algul lonkisime tunnikese oma salapaigas, kust lootsin saada tõmmuriisikaid, aga saime hoopis 2 ämbrit kaseseeni ja puravikke. siis kõndisime veel isa aia taga meie paari hektari maa peal, kuhu aastatega on heinamaale kenake mets tekkinud ja eelmisel talvel seal ringi jalutades tulin mõttele, et sügisel tuleb siia korviga lonkima tulla. nagu välja tuli, oligi väärt mõte ja ka sealt sai ämber puravikke koju veetud. lisaks saime šampinjone ja nägime rebaste urgusid...

2. õunakook tuli vist liiga hea, sest enne kui me Herr Abikaasaga jaole saime, oli pool plaati tühjaks söödud. kusjuures noored daamid olid enne koogimaratoni pistnud naha vahele suure taldrikutäie seenekastet :)

3. meie juures käisid külas 2 politseinikku, jummala kenad daamid olid. käisid uurimas, kuidas Herr Abikaasal relvakapp paigutatud on. ta sai kiita tubli töö eest ja mina ka! nimelt ütles üks proua väljudes, et meil on ilus kodu. oh kui hea on selliseid meelitusi kuulda! ma ise olen ju ka meie koduga niiiiiii rahul :)