head uut aastat!!

ma pole kunagi olnud suurem asi aasta kokkuvõtja või uute lubaduste andja. mul on küll eesmärgid ja ideed. kui need realiseeruvad, on tore, kui mitte, põen ja tegutsen edasi nii, et mõeldu ikka teoks saaks. eks ma unistan ebareaalselt suurelt ka (rahaliselt ei ole ju reaalne teha suvel remont kolmes toas ja osta uus elutoamööbel - diivan, laud, tv-alus ja uus telekas). aga vähemalt kuskilt otsast hakkan minema ;)

võtan siis 2015.a. kuidagi kokku (kuigi mu mälukesega on ikka väga-väga pahasti ja tõenäoliselt unustan ma pooled asjad siin lihtsalt ära.

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?

sushit, võtsin küüliku, käisin Egiptuses, vaatasin, kuidas tehakse kõrsikuid ja jäätist

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

ei anna lubadusi, nagu ülal kirjutasin, pean plaane ja unistan. aga lootsin, et suudan end väheke kokku võtta ja kaaluga midagi ette võtta. võin öelda, et natuke nagu õnnestus :)  selles osas üritan jätkata ja veel tiba kergemaks saada. 

lubasin endale, et vannituba saab valmis - sai

vingun vähem -  kahjuks ei õnnestunud

uued lubadused:

meie magamistoa soojustamine ja remont

lastetubade tapeedi vahetus ja kooliks ettevalmistus

10. pulmaastapäeva reis kuhugi kaunisse kohta või samasse kohta, kus 10 a tagasi käisime ;)

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

päris lähiringist mitte, aga kursaõde küll. päris beebid panevad heldima, kui nad armsasti magavad. sel aastal on aga küll L&K beebit oodata ja see on niiiiii tore!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

õnneks mitte

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2016, mis puudus aastal 2015?

rahu südames.

ja siis uut voodit ja diivanit ;)

6. Mis riike külastasid?

Läti, Egiptus; Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa 

7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?

ei mäleta kuupäevi

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

vannitoa valmimine

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

paigalseis

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

mina olin suht terve vist. käöha kimbutab aeg-ajalt, aga see on "nohu". Karital oli peapõrutus, see ehmatas küll natuke ära. Herr Abikaasal põlveoperatsioon, mis pani tükiks ajaks meie liikumistele ja pitseri peale.

11. Möödunud aasta parim ost.

vann :D

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Herr Abikaasa

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

president ja peaminister oma pagulaste soosimisega (kuigi ma saan aru, et kõik meie toetused ja abid sõltuvad sellest, kuivõrd paindlikud me ise oleme)

14. Kuhu läks enamik su raha?

vannituppa ja lennukipiletitele

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

minu Emmeliineke :)

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

ei ole sellist ühte lugu

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? sama

ii. kõhnem või paksem? väheke kõhnem

iii. vaesem või rikkam? rikkam

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

liikunud, õppinud, kogenud

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

vingunud

20. Kas sa armusid aastal 2015?

eeeee... ei või kui, siis ikka oma Abikaasasse, kui ta midagi ekstra ilusat tegi

21. Kui palju üheöösuhteid?

null, loomulikult

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Grey anatoomia ja Su nägu kõlab tuttavalt

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

ei

24. Parim raamat, mida lugesid?

Mart Laar "Pööre"

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

pean kahetsusega nentima, et ma ei kuula endiselt muusikat. ehk uus aasta on selles osas edukam

26. Mida sa tahtsid ja said?

küüliku ja vannitoa

27. Mis oli selle aasta parim film?

Pahupidi oli üks hästi lahe lastekas, Vehkleja meeldis ka hästi

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

toitsin külalisi, sain 35. järgmine aasta tahaks midagi muud teha ;)

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

kui maailm ei oleks hulluks läinud ja ei oleks pidanud seda hullu maailma kartma

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

nagu iga eelmist

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Herr Abikaasa

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

ei ole ühtki lemmikut. Eesti inimestest meeldis, et Kersna ütles välja mõned õiged mõtted Ilvese kohta. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

ikka see õnnetu pagulaskriis ja ISIS

34. Keda igatsesid?

vanaisa rahu ja arukust, H-d USA-st koju

35. Kes oli parim uus tutvus?

Annika :)

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas

ülemuretsemine pole kunagi midagi head toonud. oma sisetunnet on vaja usaldada.

Egiptimaale päikesele külla

vürtsi- ja teepood

et kõik algusest ilusti ära rääkida, siis alates Türgi reisist 3 a tagasi, oleme mõlgutanud mõtet minna täies koosseisus päikest püüdma. nüüd tundusid lapsed piisavalt suured ja kuna koolilastega on juba keerukam sobivat reisiaega leida, siis tahtsime minna sel aastal. ootasime väga, meie kõik :) 

bookisime reisi mitu kuud ette, kõik näis kena. meie ootust varjutas aga selle õnnetu Vene lennuki allakukkumine... hirm puges südamesse, kaalusime ka reisist loobumist. ei taha ju olla loll turist. kui tulid teated Hurgada lennujaama kontrollist ja heakskiitmisest ning tagasiside turistidelt, et hea rahulik, venelasi pole, inglasi vähe, siis ikka otsustasime minna. 

vaade hotelli sisehoovile (ja merele taamal)

lendasime Egiptusesse, Hurgadasse, pesapaik oli Titanic Palace 5* hotell. liikusime ka linna peale ja Luxorisse kultuuriväärtusi vaatama. hotell oli Egiptuse kohta vist ok. on teine nö sõsarhotell Titanic Beach-iga, ööklubid, restod, veepark ühine. ses mõttes oli valikut rohkem ja rahulik territoorium suurem. viiest tärnist võib muidugi und näha, aga väga hullu polnud, kui toapoisile $ jätta, sai põrand ka pestud ja käterätist luik voodile :) iga õhtu oli lastele ka minidisco ja pärast seda kohe "kultuuriprogramm", kus hotelli meelelahutusdiim esitas erinevaid tantse, a la Aafrika tantsud, kõhutants, rahvusvahelised tantsud jne. mõnel õhtul oli täitsa huvitav. lastedisco oli muidugi K-dele nagu kirss tordi peale :)

meil võiks ka selline katuseaken olla

lapsed lustisid enamus aega päevast veepargis, meie mõnulesime päikese käes. veepargis külastasime mõnd suuremat atraktsiooni ka, aga pärast Herr Abikaasa koledaid grimasse ma teda enam kiirtorusse parvetama ei kutsunud. lastel polnud probleemi, kõik sobis!

merre ei saanudki, sest meie lahesopis oli pidevalt mõõn ja õhtul pimedas mitte ei julge kaheksajalgade ja merisiilide vahele ujuma minna, värvilistest kaladest rääkimata. kuna ilmad olid suht tuulised, siis paadiretkele me ei läinud, küll jõuab siis, kui lapsed ise snorgeldajad on.
enne minekut suhtlesin kohaliku eestlase Merikesega, kes korraldab soovijatele igasugu ekskursioone-tuure. mõtlesin, et on hea omada üht eestlasest kontakti, kes tunneb kohalikke olusid ja oskab soovitada, teab eemale hoida, kui miski ohtlik tundub. külastamiseks valisime seega Hurgada koos lähiümbrusega (El Gouna Veneetsia-laadse rikkurite linnakesega) ja Luxori kultuurimälestised.

kala otse merest

Hurgada moššee minaretid

lasti sisse küll

Hurgadas liikusime koos kohaliku Hussama'ga, kes on väljaõppinud turismitöötaja. seda oli täitsa tunda, et inimene ei ole isehakanud soss-sepp, igal pool ikka väga seletas ja juhendas ja vajadusel turvas. nägime suurt moššeed, saime sees käia, jalutasime läbi kalaturu, mis on otse sadamasse püsti pandud ja kala muudkui tuuakse paatidest juurde. külastasime Punase Mere akvaariumit, kus enamus värvilisi kalu ja haid lähedalt näha olid.

El Gounas päikeseloojangut nautimas

El Gounas nägime imelist päikeseloojangut, jalutasime puhta(!) linna peal ja külastasime ristiusu kirikut. õhtu lõpetuseks käisime Hurgada suurel toiduturul, kus lisaks aedviljadele, majapidamiskaupadele oli saadaval tuvid, küülikud, kanad ja muud elusad pudulojused. need siis toiduks,  mitte lemmikloomadeks... mis teha, soojal maal püsib toit turul ainult nii värske. tegelikult oli turul üsna kõhe, sest oli pime, tänavad olid täis end päeva jooksul pilve kimunud kohalikke mehi, kes jälgisid sind ikka väga imeliku pilguga. väljamaalasi ma seal liikumas ei näinud. õnneks oli meil Hussama, kes maasikad, tee ja halvaa meile ära ostis ja siis hotelli tagasi viis :)
Luxoris külastasime Kuningate Orgu, Hatšepsuti templit ja Karnaki templit. See oli väga pikk päev. Meie saatjaks ja autojuhiks oli kohalik advokaat Said, kes vedas meid läbi lõpututest relvastatud kontrollpunktidest, viis õhtul tagasiteel meid ka oma koju, pakkus kohalike tavade kombel õhtusööki, tutvustas oma suurt pere ja näitas loomi. sõit oli pikk, kuid mõnus, sest liikusime eraautos, mitte suure reisibussiga. saime vajadusel peatuda, koibi sirutada ja ümbrust vaadata.

Hatšepsuti tempel - privaatkülastuse päev, ainult meile

minule jättis kõige sügavama mulje just kuninganna Hatšepsuti tempel. rahvast oli minimaalselt, mäeseinas asub palee imeline ja õhkkond suurepärane!

sellesse aega ja paika võib end elama kujutada küll 

Herr Abikaasale meeldis oma hiiglaslikkuses aga Karnaki. jah tõesti, kui hakata mõtlema, kuidas tol ajal sellised ehitised ja kunstiteosed püsti pandi, siis see on täiesti hoomamatu.

Karnaki templis

Karnaki templist ulatusid sfinksid Niiluseni ja sinna oli ikka hea jupp maad...

Kuningate Oru elamuse rikkusid ära kohalikud rahakerjajad, kes igal sammul sulle hauakambris midagi "tutvustada" soovisid ja siis koheselt raha küsisid. igavesti vastikud tegelased! maalingud ja värvid on muidugi muljetavaldavad, seal tahaks rahulikult ringi kolada, ilma "saatjaskonnata".

pliksid sfinksi seljas El Gounas

all-in-all: lastega reisida on raske, kuigi nad olid supertublid! vastutus on ikka kogu aeg kuklas tiksumas, end lõdvaks lasta ei saa. 7 päeva on vähe, 10 oleks ok, siis jõuaks vahepeal selle lennukis passimise jubeda osa ära unustada. lastel olid lausa kohanemisraskused ja koduigatsus, aga esimese pika reisi puhul on see vast ok. kui minna soojale maale, siis peaks ikka nende mõistes sügist sihtima, mitte talve. soe olgu ikka väga soe. see +25 jäi meile väheseks. oleme väga rahul, et ei võtnud säästureisi ehk siis lastega minnes on väga hea, kui on olemas kõik toidud-joogid-näksid ja normaalne hotell.
kas ma Egiptusesse tagasi tahaks? praegu kindlasti mitte. võibolla kunagi kauges tulevikus, aga siis Kairosse püramiidide manu ja muuseumidesse. 

Häid jõule!!

Urg nr. 2

Ah ma niisama kaevasin laupäeva hommikul endale väikese uru, ütles Emma ja kadus sügavustesse :) :)

Kaalusime looma ära, tuli 5,6 kg ehk siis ideaalkaalust 400g rohkem. Nüüd meil jõulupuhkus 2 nädalat, saab iga päev kaevamas käia, küllap siis pole enam praeküülik vaid jälle jooksujänes ;)

milleks jõulude ajal kingitused?

minu jaoks on see kingiralli nii veider. ok, ma saan aru, et lastele. see on nii armas ja tore, kui väiksed inimesed mitu kuud mõtlevad ja plaanivad, siis kirjutavad Jõuluvanale kirja ja ootavad. kui siis 24.12. saabki selle kauaoodatud aarde, siis need kilked ja särasilmad on super!!

täiskasvanutega on aga teine teema. oma mees on kallis, ta niigi teeb minu heaks kõik, toob lilli, peab tähtpäevi meeles jne. mina temale millegipärast ei tee alati kinke, minu kink on pidulaud. seetõttu jõulu ajal tahan kindlasti talle ilusat kinki teha (uut telekat siiski mitte, eksole).

aga emad-isad-lähisugulased. see on selline teistmoodi teema. iga aasta muudkui mõtle ja nuputa, pärast on veel pragamine, et mulle pole midagi vaja. ja nii iga aasta. mulle meeldiks hoopis rohkem, kui tuldaks kokku, kellelgi ei ole KIIRE ja toodaks kaasa erinevaid hõrgutisi (see tähendab, et ma ei pea terve päeva üksi kokkama), siis saaks lihtsalt olla, ajada juttu ja olla.

tavaliselt olen ma 24.12. õhtuks jummala küpse, ma olen 100 x end eelnevatel päevadel lolliks vihastanud mingite suguvõsa suhtedraamade peale ja pärast mõelnud, et mis see minu asi on. aga on ju! kuidas siis ei ole, kui võlts naeratusega(ta) istutakse pärast ümber laua...

ise ma kinke väga ei armasta. vist seetõttu, et keegi peale mu oma mehe ei tunne mind piisavalt, et üllatada mind just sellega, mida südamesopis loodan. ninni-nänni võib olla, aga kuna ma tarbimisühiskonda ei poolda, siis pigem jäägu olemata. samas sünnipäevaks saadud vannisool oli super kink ja ma naudin seda iga nädal (tänks Kriss.!) selles mõttes on looduspoe kinkekaart või selline trikiga kinkekaart alati hea mõte, nii enda kui teiste peale mõeldes. tavalised kaubamajade kaardid on tavaline värk. mulle ikka meeldib miskit põnevat välja mõelda ;)

sõpradele tahaks kinke teha. samas kõigile ei jõua. siis mõtlen, et tahaks lihtsalt kohvitama minna, et kuulata, mis elu inimesed elavad või millest nad unistavad. ehk õnnestub. 

ma nii südamest loodan, et sel aastal ei tee ma ühtki asist kingitust (ainult emotsioone) ja näen ainult sooje armastavaid inimesi enda ümber!

seniks-kuniks kaamos asendub lume ja jõulutundega, paneme vähekeseks varbad sooja vette ja laseme päikesel tedretähnid peidust välja tuua ;)

sushi-õpipäev

uramaki ja nigiri

ükspäev oli tore sushi-laupäev. kogunes kolmik, kes ikka igasugu värki koos teeb - on lõbus, turvaliselt tuttav ja lihtsalt hea :) kõigil oli selle rulli keeramise esimene kogemus. ütlen kohe ära, et me oleme igavesti osavad!

valmis rullid,
eemalt paistsid nagu verivorstid :D

niisiis, sushi, maitsev ja lihtne. moetoit vist praegu. mina väga palju seda söönud pole. korra kaasa ostnud ja korra lõunasöögiks võtnud. esimene kogemus polnud suurem asi, aga Kaubamajaka SushiSilk lõunapakkumine tahtis küll keele alla viia. sinna lähen teinekordki kindlasti.

kuna tähistasime L.-i sünnipäeva, siis võtsime ikka südamega. mõtlesime, et teeme kohe palju, no see kõigile kirssidega teema ;) tegimegi, kohe 20 rulli, mille siis omakorda kõik 8-ks lõikasime. arvutage ise :P sõime kõik end oimetuks (isegi mu lapsed sõid!), pakkisin kõigile koju kaasa ja sain ise veel järgmisel päeval lastega maiustada ja ämmale-äialegi pakkuda. viimane mainis, et sünnib süüa küll :D

toorained

retsepte ma siin tooma ei hakka, meie toimetasime selle õpetuse järgi. ütlen kohe, et riisile tuleb ikka 2 x rohkem riisiäädikat ja soola panna - riisil polnud mingit maitset. muidu ma olen suur riisisõber, aga mage riis ei ole maitsev. täidisteks oli meil kalalistest suitsu- ja soolalõhe, lumekrabi ja krevetid; aedviljadest kurk, avokaado, paprika, frillice salat. kuna Herr Abikaasa kala ei söö, siis talle tegin mõned munasushid ja see olevat hea olnud :D tulevikus peaks katsetama muna-vütsikilu varianti, see sünnib ka kindlasti süüa. minu lemmikuks sai suitsulõhe-avokaado ja aedvilja-sushi rohke wasabiga. sojakastmesse pidi ka kindlasti kastma.

rullimiseks valmis

valmis ribad

kuidas see protsess siis kulges? no esiti keetsime riisi multikeetjas peaaegu pehmeks - jäi selline mitte plödi, aga samas kleepuv. ütleks, et suht hea tulemus. siis maitsestasime (ja oleks tulnud rohkem maitsestada), seejärel hakkasime tikkima-hakkima ehk rulle täitma ja keerama. kuna kolm tarka ostsid ühe mati, siis võttis see rohkesti aega. samas oli väga lõbus ja sai palju pilte ka teha. meil kõigil tulid suht kenad rullid, mõni oli veidi nagu kana allaneelanud madu, aga enamus olid ühtlased ja isegi otsamakid jäid täis, mitte pooltühjad. ju sai riis õigesti laotatud. vihjena ütlen, et veekauss näppude kastmiseks on hea abiline. katsetasime ka paari uramakiga. see on see riis väljaspool rull. esiti arvasin, et see on raketiteadus, aga polnud hullu, sest riis teatavasti kleebib :P need maitsesid eriti hästi :D
all-in-all, tahaks veel teha. kordame!

asume maitsma (hea küll-hea küll, eks me enne ka degusteerisime)

meie lauake (ilupiltide tegemiseks polnud aega,
kõigil oli kõht nii tühi)

minu esimene sushirull!

urg

kirjutasin mõnda aega tahasi, kuidas meil küülik plehku pani. õnneks seda tänaseni rohkem juhtunud pole, kuid igakord, kui puuri uks on lahti, näen ma tema silmis sedasama kavatsuse helki :D

ilmad on nüüd märjad ja pimedad, ma ei saa teda tööpäevadel kuidagi pimedasse vihma jalutama viia. niisiis mõtlesime, kuidas preili Emma liikumisvajadust rahuldada. söögiisu on tal hea, võiks isegi öelda, et liialt hea. seega liikuda on vaja.

ega sa mind ära ei vii?? allääres
näha uru uks ;)

meil on kasvuhoone, nii umbes 5 m2. praegu see jummala tühi või noh, õigupoolest on sinna talveks varjule kolitud aiamööbel, grill ja mõned kastekannud-ämbrid. ruumi on sellegipoolest küll. ja nii Emspik hopsama pääses. oi talle meeldis, niiväga meeldis!! avastasime, et teda saab edukalt mullakaevajana kasutada. endal üks töö kevadel vähem ;) 

urg

nimelt ta kaevas endale uru, mis ulatub julgelt vundamendi alla ehk oma poole meetri sügavuse auguga sai ta hakkama. pool kasvuhoonet on lihtsalt segi kaevatud, aga see üks urg on nagu koobas :D viisime talle heinu ja vett ka sinna, et eluke ikka mõnus oleks. heinad võeti kasutusse - veeti urgu ja trambiti niisama maha, aga vesi aeti loomulikult ümber. see käib tal nii kärmelt, et ei saa arugi - hammastega kausi äärest kinni ja kummuli, endal hea meel. ainult siis, kui paar väga külma ööd on olnud, hakkab kausist ahnelt vett limpsima. muul ajal on tal tilaga veepudel puuri küljes rippumas, aga kui see ära külmub, siis tuleb kausiga vesi ette viia.

mina pakkusin välja, et ta võib seal kasvuhoones kasvõi talvituda, aga Herr Abikaasa polnud sama meelt. Ämm mulle eile seletas, et siis hiljem ei tahagi puuris enam olla, muutub väga pahuraks ja hakkab puuri lõhkuma. kui ma nüüd järele mõtlen, siis selles jutus on loogika. kes siis ikka 5 m2 maja 1 m2 puuri vastu vahetada tahab. seega me tegime otsuse, et ta saab seal mõnulemas käia päevasel ajal, aga pimedaks tuleb nö tuppa tulla. 

väike Karita ja suuuur Emma

kui Emmal on mõnus ja hea olla, siis ta lösutab ja laseb end silida ja sügada, kui aga pahur (või pahuraks aetud. ja olgem ausad, ajab ikka vihale küll, kui oled endale palee valmis kaevanud, lased just mõnusasti silma looja ja siis tullakse sind ära viima), siis ei saa teda mingi väe võimuga kätte. eriti huvitav on pahura küüliku püüdmine suurest ruumist ja võrreldes puuriga on kasvuhoone üpriski suur... asjaolu teeb veel keerulisemaks aiamööbel, mille taha on nii hea peitu pugeda. no igatahes mõtlesime me koos mehega teda püüdma minna, aga reaalsus oli selline, et mina väänlesin naerukrampides ukse juures, sest küülikult tulutult püüdev Abikaasa oli lihtsalt nii koomiline :D kätte me ta lõpuks siiski saime ja puhtaks kloppisime. ei-ei, see ei käinud nii, et küülik rippus kõrvupidi peos. ikka oli ilusti süles. heldene aeg, kui palju mulda ühe eluka kasukas võib olla! eks kasukas on ilus tihe ka :P lõpptulemus oli selline, et meie mehega olime üleni mullased, küülik tiba puhtam. nii ta puuri tagasi läks.

järgmisel hommikul oli nina aga kohe jälle ukse vahelt välja susimas, et uuesti urgu kaevama saaks minna. ja ta läks. tundub, et need on ilusad päevad tal, sest õhtuti tuleb eriti magus uni ja keegi ei kuule teda puuriust rapsimas :)

1. sandijooks

K-d on vanusega sealmaal, kus käiakse santi jooksmas ehk siis eile liikusid meie näol hääde sugulaste peredes kaks kaunist kadrisanti ja üks kadrimemm :D ütleme nii, et minu sandijooksmise ajad olid ikka väga ammu. õnneks kombestik enam-vähem sama, saime hakkama küll! 

lootus, et mu lapsed valge lina üll tõmbavad ja põsed punaseks värvivad, suri üsna kohe, kui garderoobi valima asusime. Karita meil ju väga moeteadlik ja midagi kokkusobimatut ta selga ometigi ei pane. niisiis, tema oli oma peas välja mõelnud, et kõik peab valge olema (lasteaias öeldi nii ja kes olen mina oma argumentidega, eksole) ja nägu peavad katma imeilusad maalingud. eks ma andsin enda parima (kaardus ripsmed, rosetid põskedel ja laubal jne.). lasteaias olid valged kadrid kõik koos. nagu tavaliselt, tundus mulle, et me olime kõige rohkem pingutanud (või isegi üle pingutanud).

õhtune päris sandijooks oli aga ilma meelevallas ja seal ainult valge sitsiseelikuga lehvida ei saanud. no mina oma rahvariideseeliku ja suurrätiga olin igatahes piisavalt jube :D 

eeskavas olid traditsioonilised kadrilaulud, üks kepsakam tants, mõned mõistatused  ja õnne soovimine. 

panen teile ka mõned mõistatused ;) vastused paluks kommentaaridesse:

Ise klaasist, aga inimese nägu peas.

Taat toas, habe õues.

Tüdruk keldris, pats tänaval.

Miks kadrid kellukest tilistavad?

paun oli meil ikka ka kaasas. selle saime pilgeni täis. ütleme nii, et kõik pered pingutasid ikka tõsiselt üle selle magusa värgiga. nüüd on komme jälle aasta jagu kodus. vanasti pandi ikka koduõunu ja porgandeid ja mõni kalevi komm, need ajad on vist möödas. kõige erilisem saak oli piparkoogimaja detailid!! saate aru jah? ikka seinad ja katus ja korsten ka :) super!! Suur tänu tädi K.!!

santisime lausa kahes järgus - enne ja pärast trenni. koju jõudes käisid pliksid veel kodu ümbruses ilma minuta oma eeskava esitamas. olla igati edukas olnud ja mõistatusi ei olevat keegi ära arvanud ilma vihjeteta. 

järgmine aasta jälle :)

mul endal on santimisest kaks mälestust: 

1. kord, kui suured tüdrukud meid punti võtsid ja end väga võrgutavateks võrksukkades kadrideks olid ehtinud (lihtsalt see lumm on meeles, kui ilus ja helge ja kena kõik oli). poisid küll kimbutasid meid ja tahtsid saaki näpata, kuid saime tervelt tulema.

2. mardipere, kes meile ootamatult oma suurearvulise seltskonnaga sisse sadas, lood-laulud ära laulis ja minema tormas. olid teised ikka kõvasti värvitud ja määrdunud. alles lahkudes sain ma aru, et need ju kaugeltnurga sugulased (kes väga harva tol ajal maalt linna sattusid ja mitte hoopiski nii sutsukeseks ajaks, vaid ikka pikemaks, kui juba tuldud oli). ja ma ei mõistnud üldse, et miks nad tagasi ei tule, vammusi maha ei võta ja me mängima ei saa hakata... olin siis vast kümnene. pärast räägiti, et nad olid kõik linna sugulased läbi käinud ja kõik olid sõnatud! nii äge, kui selliseid peresid jagub!

vannituba sõnas ja pildis

minu kätetöö

vannituba on nüüd põhimõtteliselt valmis. pudi-padi on veel puudu, sest neid ei ole Pärnus selliseid saada, nagu ma tahan. isegi aliexpressi või ebay lehelt ei leidnud sobivaid, mis miljon ei maksaks... otsingud jätkuvad paarile nagile, kapile ja peeglilambile.

lambist ma tahakski alustada, sest selle ümber vannitoakujundus tekkiski. nimelt nägin ühe taaskasutuspoe netilehel toda lampi ja noh, muu on ajalugu. Herr Abikaasa tõi selle veel töölt koju tulles ära ja ma lihtsalt istusin ja silitas seda, kui ta mul juba käes oli :) ühesõnaga selline veidi romantic, samas rustic, country stiil, aga heledas võtmes kujundus, eksole. no ja Singeri jalad olid mul juba olemas ja vannituppa mõeldud, nii et teema hakkas argnema.

seinaplaatidega oli selline lugu, et ma käisin mõned aastad tagasi poodides plaate uudistamas ja need jäid mulle kohe silma. nüüd, suvel, kui ehitus reaalseks ähvardas muutuda, tegin uue tiiru ja need meeldisid mulle endiselt väga. loomulikult oleks võinud katalooge tuulata ja midagi eksklusiivset valida, aga päris hulluks ei tahtnud me eelarvega ka minna, seetõttu jäi esimene lemmik. mees ütles ainult, et peaasi, et roosa ei ole ja välja silma ei karju. talle ka meeldis see plaat ja nii jäi. kirsiõied on meie mõlema lemmikud ka :) 

üldvaade ukselt

põrandaplaadiga oli teine lugu. algselt olin ma kindel, et seinaplaadil on sama seeria põrand ka olemas, aga ei. või noh, oli, aga kole väike ilmetu plaat. mina tahtsin aga midagi, mis ruumile natuke salapära, särtsu annaks. otsingud algasid. Pärnust ei leidnud ma üldse mitte midagi. Tallinnas tuuseldasime ikka päris pikalt ringi. ja kui igasugune lootus oli juba kadunud, siis leidsin Baumaxis kohe. plaadid olid üliodavad, samas superägedad ja need olid laos olemas. kätte me need saime ja koju tassisime! ma ikka kahtlesin ka natuke. isegi siis, kui plaat põrandal oli, kahtlesin. aga nüüd, kui kõik on valmis ja koos on, sobib imeliselt (täpselt nagu ma algul kujutlesin). mõjub natuke idamaiselt. 

vann on meil tavavahelik, aga mullikat me ei tahtnudki. oleks selle väikese 4,75 m2 ruumi ära söönud. vann pärineb ka Baumaxist. me toppisime selle koos vanni ümbrise ja põrandaplaatidega oma väikesesse Opel Merivassa sisse!! kujutate ette või? ei kujuta, aga palun: kõikvõimalikud istmed on maha lastud, vann on sees, aga vanniümbris on vahtpolüsteroolist, seega pehme ja õrn ja tagaluuk ei lähe kinni... vihma sajab, meie keksime ümber auto, mees kirub, et väiksema autoga Tallinna tulime. lõpuks on kõik paigas ja tagaluuk ka kuidagi lõdvalt kinni lastud, siis algab operatsioon autosse ronimine. see oli lõbus :P mingi ime läbi ma end juhi tagaistmele pressisin. kuidas, ei saa isegi aru. poolel teel tuli igatahes auto kinni pidada, et saaks koibi sirutada. lapsed, kes enne Pärnut pidid autosse tulema, et vanavanemate juures koju tulla, pidid veel üheks ööks jääma, sest noh, nad lihtsalt ei mahtunud peale... :D aga ära me ta tõime. teinekord, siiski, kui on vaja poolt tuba autosse paigutada, võtaks tiba suurema masina... vann on osutunud hästi mõnusaks, tänu sellele vahtpolüsteroolist ümbrisele hoiab vee kaua sooja ja paigaldamine oli ka lihtne. kuju tõttu ei lähe sinna palju vett, nii et win-win. 

lagi ja osa seintest on puit. see oli mul kohe silme ees, et kõike plaatida ei taha. see oleks jäänud nagu haigla vms. seega puit. tahtsin valget ja mõnusat. selline eestiaegne sokkel on hästi ilus ja hubane. nii ka sai. võibolla on värv tiba liiga valge, aga ma arvan, et ajapikku hakkab puit värvist rohkem läbi kumama ja toon pehmeneb. kui mitte, saab alati paari pintslitõmbega asja muuta. liistude leidmine oli omaette teema. no et saaks just nii, nagu mina tahan ja et istuks ikka ilusti. Pärnu väiksuse tõttu kõike head-paremat siin saada pole, nii et ehitusmees pidi omaloomingut kasutama. õnneks tuli kena välja. 

jätsin suurima peavalu viimaseks - seinapealne WC-pott. kuidagi ei tahtnud põrandale kinnituvat WC-potti. kuigi see oli nii ette nähtud ja äravoolu toru oli ka nii sätitud. sai natuke (tegelt natuke rohkem) mõeldud ja ehitati ikka nii, nagu mulle meeldis. sobiliku seinaraami ja poti valimine oli täielik ooper, sest akna ja seina vahelised cm-rid andsid väga täpselt ette, mida sinna paigutada saab. kes pole kursis, võtke teadmiseks, et enamus raame on 45-55 cm laiad, meil oli maksimum 40 cm. teine variant oleks olnud madal raam, aga ainult raami hind algas 300€-st. see ei sobinud mitte, sest pott ja muud vidinad oleks samapalju juurde veel läinud. tavakõrguses raame oli sooduspakkumises ainult laiasid ja inetute kipakate pottidega. mingi ime läbi puht-juhuslikult (kraanide otsingul) jäi silma üks raam, mille ridikülist väljailmunud rätseplint heaks kiitis :) oh seda õnne, kui raam osutus parajaks, pott oli tiba kandilise kujuga ning kaan vaikselt sulguv! lapsed on niigi suve veetnud ehituspoodides WC-poti kaani kolksutades, et olla kindel, et me ikka vaikselt sulguva variandi valiksime :D 

ja nüüd on kõik valmis. peeglilamp on muidugi puudu, aga ma keeldun ostmast lampi, mis ei sobi laelambiga kokku ega ole elegantne. meil siin selliseid ei müüda... otsingud jätkuvad. 

sombusel sügisõhtul on ülimalt mõnus küünlad läita, end sooja vanni libistada ja nina vahutorbikutesse pista.

isolatsioon

tunnen end viimasel ajal totaalses isolatsioonis. olen end ise nurka mänginud. need on olnud mu oma valikud ja pean tunnistama, et need olid valed. 

asi nimelt on selles, et mul ei ole kellegagi reaalselt suhelda. päris inimestega, silmast-silma, kohvitassi taga või lõunalauas. olen hunt, kes ulub üksinda, aga see ei sobi mulle. vahin siin päevast-päeva hallist aknast halli telliskiviseina. totaalne isolatsioon. jah, töö juures on mõni inimene vahel, aga nendega pole mul millestki rääkida. ei taha kiruda maailma või inimesi, mingit muud teemat tahaks. kodus on peamiselt lapsed, aga mina tunnen, et tahaks oma mehega kahekesi lihtsalt jalutada mööda novembriseid tänavaid, sest mulle meeldib novembriilm. või siis omada punti inimesi, kellega saaks kokku tihedamini kui 2 x aastas. et lihtsalt küsiks, et lähme lõunale ja vastus on alati "jah!" 

jah, FB on suhtlemiseks küll olemas, aga see pole see. ma ihalen päris emotsioone ja päris inimesi, kellele silma vaadata ja koos naera (või nutta). aga mul neid pole. olen end isoleerinud. oh mind lolli! ise ehitan endale seinad ümber ja nüüd halan. nii on. ja tunne on selline, et elu on ootel. ma ei tea, mida ma ootan, aga ometigi ma ootan...

kui varsti mingi selgushetk mind ei taba, mida oma eluga peale hakata, siis ma ei teagi...

soodataignast jõuluehted

kuigi ma jõule üldse veel ei oota, tegin lastega natuke jõuluehteid. minu meelest ei ole paslik novembris jõule oodata. kadripäev veel olemata, aga poes puha kuused-karrad müügil. nii ei ole ilus, rikub jõulutunde täitsa ära :( samas on hea, et on võimalus ettevalmistustega varakult peale hakata, siis on lõpus toda jõulustressi vähem. 

kasutasin sooda-, mitte soolatainast. see jääb lihtsalt säravam ja valgem. ahju ei pistnud neid ka just seetõttu, et lähevad pruunikaks, niisama õhu käes kuivades läheb küll rohkem aega, kuid tulemus saab ilusam. retsept  ja tegutsemisõpetus siit. 

kui ained potis podisesid, arvasin küll, et ega sest midagi välja tule, sest segu muutus üha tükilisemaks hoolimata pidevast segamisest. õnneks põhja ei kõrbenud :P mingi 5 minutit "keetsin" seda massi, siis oli ta juba üsna paks ja ühes tükis. ja ime-ime, sõtkuma asudes muutus taigen ilusaks siledaks, ühtlaseks. rullida oli küll raske (sest pätsike ei tahtnud üldse laiemaks venida). aitasime kätega kaasa ja sai õhuke küll. praegu vaatan, et oleks võinud täitsa 0,5cm-sed jääda. õhu käes kuivavad veel õhemaks mu meelest.

mulle pärmitaignaga ei meeldi üldse mässata, eriti just sellepärast, et kõik hakkab igale poole kinni. soodataignaga seda muret pole ja kui vormid vajutatud, siis ülejäänud taigna saab lihtsalt ühes tükid kujundite vahet üles tõmmata :)

et ehted kaunimad jääksid, andsime elupuuokste ja pitsiga neile pisut vunki juurde. päris tugevalt rullides jäi muster sisse küll. kui nüüd näiteks üle värvida, siis jääb kindlasti paista. mulle endale meeldis oksa-muster rohkem, lastele vist pits. valge pealt ei paista muster niipalju välja. lapsed pakkusid, et võiks hõbedast sädelust kasutada. ma arvan, et see on päris hea mõte, sest sädelus toob struktuurse pinna paremini esile.

no ja augud saab kõrrega suurepäraselt sisse. algul pelgasin, et kuidas jääb, aga hea lihtne oli ja ilusad augud tulid.

hommikuks olid ehted peaaegu kuivad. õhtul võib kaunistama asuda. 

motoriseeritud reha ja muud loomad

panen siia enda jaoks kirja järgmise aasta tarvis, et kogumiskotiga isevedav muruniiduk on parim lehtede riisuja, mida ma ever näinud olen :D töö kiire ja korralik, hoov jummala puhas! meil oli selline mõnus koostöö Herr Abikaasaga - mina tõmbasin suure tiheda rehaga lehed põõsaste alt ja aia äärest välja, tema sõitis muudkui muruniidukiga ringi, mis lehed kõik kogujasse sõi. 

eks ma riisusin enne ka väheke, kui ta tagasi jõudis, mõned hunnikud, aga need läksid kiirelt kilele ja komposti (kilele sellepärast, et nii saab hästi kähku suure kuhja lehti ära vedada. käruga oleks pool ilma nagunii täis ja 100 korda peaks käima ka. lapsed seisid kile otstes ja mina riisusin kuhja lihtsalt teise koha ehk kile peale :) kuna lehtede riisumine oli lapsepõlves minu töö ja meil ikka oli, mida riisuda, siis ma mõtlesin kõikvõimalikke variante välja, et kiiremini läheks. see kiletrikk on mul sealt ajast :) oleks toona nii head rehad ka olnud, mis siis viga.

igatahes õu on puhas :) kõikide puude kohta ei saa seda veel öelda. sel aasta on kõik väga veider - tamm on tühi, kastan mitte. äädikapuud vist ei viskagi lehti maha... aga rohkem me lehtedele ei mõtle, sest kevadel on esimese niitmisega nagunii kogumiskott niiduki küljes ja see korjab need mõned talvitujad kenasti kokku.

aga kas te olete näinud, milliseks muutub kärme küülik, kui ta kasvuhoones on saanud mõned tunnid auke kaevata? ei ole? pilti mul pole, aga kui me ta sealt lõpuks kätte saime (vabadus on magus), siis oli tal kasukas nii mulda täis, et ma pidin teda väheke kloppima :P hea küll, hea küll, mitte päriselt, eksole, aga Herr Abikaasa hoidis Empsikut süles (jeebus, kui suureks ta kasvanud on!) ja mina sahmisin kasukas. lapsed hoidsid kaugemale, et mitte ise mullaseks saada :D küülik oli suht stoilise näoga ja tundus protsessi nautivat. selja sügamine on ta lemmikprotseduur. hommikuks oli ta igatahes puhas ja ilus, ainult väga agaralt hakati nina puuri ukse vahelt välja pistma, et noh, kas täna ka mullavanne saab :D