meie jaanid

meil siin vahepeal oli Jaanipäev :) mingi 2 nädalat tagasi juba, püha jumal, kus ma vahepeal olnud olen? eee... ah jaa - tööl :( ütleme siis nii, et on paras aeg pühadest kirjutada.

me olime minu ema-isa juures. ämm ja äi tulid ka ja oli selline mõnus kodune olemine. neil on seal ilus ja mõnus vaikne. isa pole suuremat sorti seltskonnainimene, aga tore, et kutsuti. tavaliselt oleme me rohkem meil. seekord siis sedamoodi. 

 

mängiti pilli, söögi oma suitsuahjus vastvalminud ahvenaid, grilliti ohjeldamatult liha (oi mul tuli seekord jälle nii hea marinaad!), seeni ja baklažaani ning loomulikult ka vahukomme. kes tahtis limpsis Läti õlut, kes ei, see mekkis hääd veini. 

tõmbasime peo alguses ikka päris lipu ka vimpli asemel masti.

tuli sai suht varakult süüdatud, sest mingi ööolengut kellelgi plaanis polnud. lubas ju nädalavahetuseks head rannailma.

rannas sai tõesti too laupäev käidud, mõnuletud tublisti, isegi veidi liiga kaua. mul on väga kahju, et seda rannailma ainult igas kuus korra on, võiks ikka tuba rohkem. eelmine laupäev näiteks oli juulikuu rannailm vist ära. loodan väga, et ehk tuleb veel. toopäev oli küll maru mõnus Valgerannas logeleda, tahaks veel!

enne Jaani sai suve avamise üritustel ka käidud. suvest oli asi väga kaugel tol õhtul. ma pole ammu niimoodi külmetanud. ehk järgmisel aastal on mõnusam.

üks pilt Hansapäevadest ka - käisime tüdrukutega kaarikusõidul. ikka nagu päris printsessid või nii. väga tore oli tegelikult, kogu see üritus. soovitame!

nüüd tuleb tükike puhkust, ehk saab lausa väljamaale või midagi ;) kui ei saa, siis ehk randa ikka saab. aga kui seda ka ei saa, siis mõne ilusa klõpsu :)

hääd suve!!

Simeonsi 3. ring

aeg on sealmaal, et panen kirja dr. Simeonsi dieedi 3. ringi.

tänasega võin öelda, et minust on ~10 kuuga lahkunud 30 kg!! oleks 2. ringi säilitamisega tublim olnud, oleks rohkemgi. samas olen rahul, sest see on juba selline number, et natuke on nagu näha ka, et midagi on läinud ;)

selline mina juunis 2016

seekordne ring tuli 33 päeva, sest Jaanipäevaks väga ei taha ainult kapsa ja kanarinna peal olla. selle ajaga -11 kg. kaal alanes väga hästi, sest statistiliselt oli sel korral 33. päevaks lahkunud kõige rohkem eelmiste ringidega võrreldes. dieet ise läks ka lihtsalt, ilma suurema külmetamise või näljatundeta. ju keha teab, mida teha tuleb. kuna kevad oli hästi kiire, siis ei olnud sellele aega mõelda ja nii ta vaikselt langes. 

olen eelmistest ringidest kirjutanud siin ja siin. seal on emotsioone rohkem ;) võrdluspildid siis ka. enne-pilt eelmise aasta juulis, pärast-pilt nüüd juunis.

PÄRAST

ENNE

nüüd ootab ees 3 nädalat stabiliseerimist, kus tuleb ei öelda vaid jahutoodetele ja suhkrule. ehk siis juust, mu arm, meeldiv uuesti kohtuda! no ja mida siis suvel rohkem vaja on, kui toorsalatit, juustu ja grillvardaid, olgu varda otsa aetud siis liha või seened-suvikõrvits-paprika. väikese veini võib ka teha vahel harva. nii et minu plaanidega sobib :)

aga kes mu tervise pärast muret tunneb, siis pole vaja - tehtud on jällegi kõik proovid ja kõik on ok! 30 kg kergem olen ka kõigele lisaks. arst oli rahul, mina ka. 

ma veelkord kahtlejatele räägin, et see lühike dieeditamine mõned korrad aastas on tunduvamalt lihtne, kui päevast-päeva ja aastast-aastasse kaloreid või gramme lugeda. see ajab katuse mingi aja pärast sõitma. samuti ei pea selle dieedi puhul trennis käima. need kriteeriumid mulle väga sobivad, nii et pärast nõutud pausi teen sügisel veel ühe ringi. siis ehk olen juba päris inimese nägu.

ja veel, Eesti inimene on ikka imelik. mulle on öeldud, et oih, ma ei tundnud sind ära, sest ma ei teadnudki, et sul on nii pikad juuksed! või et kas see oled sina või, ei oleks arvanudki, et sa seelikut kannad... no miks ei või lihtsalt öelda, et sa oled nii palju alla võtnud või et väga kena näed välja. oh well, ju jääb.  

ma hakkan nüüd suve nautima :)

passi-asjad, ilu-asjad

mul saavad varsti kõik dokumendid läbi. abieluinimese rõõmud. lugesin, et uusi antakse välja mingi kuu aega (aga mul on enne seda vaja reisile minna), seega broneerisin teenindusse endale aja (jah, ei pea järjekorras seisma, saab arvutis endale aja panna ning seejärel nagu valge inimene kohale minna. ausaltöeldes oli segaduses vanainimestest jummala kahju, kes ei saanud aru, miks mina enne sain). avaldus ja riigilõiv ja idikas kaasa, maniküür korda ja minek. maniküür on väga oluline ;) passi tarvis võetakse ka sõrmejäljed! esiti ma mõtlesin, et pärast on näpud tahmased vms., siis sain ise ka aru kuivõrd naeruväärne selline mõte on :D me elame ometigi ju digiriigis!

aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. hoopiski sellest, et kui nüüd üdini aus olla, siis laenasin veidi vähem must-valge pildi tarvis huulepulga oma tütrelt... piba piinlik on, aga mis teha. 

ma ei salli huulepulkasid. need lihtsalt ei ole osake minust. kaitsev talvine mokamääre on väga mõnus, aga värviline huulepulk - tänan ei! parim, milleks ma valmis olen, on toonitud JOIK'i huulepalsam. huulepulgad jätavad mu meelest nahale sellise tunde, nagu kõik poorid oleks kinni. 

mis nii viga elada, kui huulepulk on tütre käest võtta ;) 7-aastase käest, kusjuures... ei-ei, ma pole mitte selline sõbranna-tüüpi ema, meil on rollid ilusti paigas. aga häda ajab härja kaevu, eksole. 

õnneks olime me just eile käinud kaubanduses ja noored daamid olid endale valinud elu esimesed päris huulepulgad (oma raha eest loomulikult). kui ma neid tiba suunanud poleks, siis oleks koju toodud kärtslilla ja tumepunane... :/ nii hullusti õnneks ei läinud, gootiplikadeni on ehk veel veidi aega (mitte et mul midagi sellise look'i vastu oleks). seega oli mul kena Manhattani soft coral tooni huulepult varnast võtta ja pilt sai tehtud :)

kui juba laste peale jutt läks, siis kätte on jõudnud aeg, kus enesekaunistamine on primaarne. neil on konstantselt kleebitavaid kõrvarõngaid korraga küljes oma kolm paari, käevõrusid tehakse kõigest mõeldavast (ja mõeldamatust) ning üks moedemm käib teise otsa. meil ei jää muud üle, kui pidevalt ahhetada ja kostüümivalikut kiita ;)

päevakorda on tulnud ka päris kõrvaaugud. ma ei keela, tehku! samas olen ma realist ja tean, kuivõrd valus see on ja milline ehmatus selle püstoliklõpsuga kaasneb (omal ajal tegin ühte kõrva 4 auku ise ja kui ema seda enam vaadata ei suutnud, viis mu kosmeetiku juurde teise kõrva ka auku tegema. see oli miljon korda rohkem valus, kui omatehtud!!). nii ma arvangi, et kui  lastel 1 auk on tehtud, siis teine jääb tegemata ja pisaraid on rohkem kui küll. olen K-dele ära rääkinud, et see on valus ja pärast on veel mitu nädalat keeruline magada ja pesta ja kõik need muud jutud. arvati, et ootavad siis veel natuke :) teema muutis aktuaalseks naabripliks, kes just augud sai. paraku ei julge ta tunnistada, et see oli sigavalus :D

nii et jah, kasvavad mu tüdrukud, kasvavad!

töö ja vile

kas teil on ka nii, et reedel mõtled, et terve nädalavahetus on nüüd ees ja küll on mõnus ning pühapäeva õhtul tunned, et sai justkui maratoni joostud? ma kohe seletan lähemalt oma tundeid ;)

reedel tuled töölt, isegi mehe töötelefon jääb mingi hetk vait ja siis lihtsalt oled, naudud olukorda, et järgmisel hommikul ei ole vaja kella peale tõusta. teed aias ringi - vaatad, kuidas tomatitaimed on kasvuhoones jälle võssa kasvanud ja poole pikemaks veninud, näed, et maasikad on valmis ja vaarikates ei sumisegi enam mesilased, vaid okstele on õite asemel ilmunud ilmatu palju vaarikabeebisid, murust on saanud pehme-pehme ristikheinavaip ja laste onn on päris valmis saanud, küülikupoeg on jälle vaksake pikem. siis teed midagi süüa, midagi head, reede ju ikkagi ja siis lihtsalt oled.

laupäeval magad ja oled ja käid kuskil ja ongi päev pärastlõunas, siis vaatad kodus, et jälle vaja süüa teha (või esimest maasikamoosi teha nii 10 kg!! tegemata ju ka ei jäta, kui niisama koju kätte tuuakse). siis ongi päev läbi või tuleb veel kuhugi seltskondlikule kokkusaamisele minna (näiteks kuldpulmapidustustele!)

ja siis tuleb pühapäev. taipad, et kodus on kõik tegemata. ei oska kuskilt otsast pihtagi hakata. korjad ennast siis kokku ja hakkad toimetama. tiir saab peale tehtud nii köögile, tubadele kui vannitubadele, samuti aiale ja kasvuhoonele, õhtune toit tulele pandud ja ongi äkitselt juba öö. siis tabadki ennast mõttelt, et justkui jooksuvõistlusel oleks käinud :)  ja nii iga pühapäev. 

aru ma ei saa, miks ma laupäeval kõike seda ära ei võiks teha ja siis pühapäeval puhata, ah!? aga nii ta on. puhkuse ajal on ka samamoodi - esimesed nädalad puhkan ja viimase toimetan. siis tööle naastes on tunne, nagu polekski puhanud...

EM 2016

ma ei olegi veel jalgpalli EM-ist kirjutanud, vist. suve suursündmus on juba pea nädala kestnud ja mina vaikin, hmm... aga noh, elu on praegu ju lill, sest mida sa hing ikka veel tahad, kui iga õhtu pakutakse mitu mängu, mida soovi korral jälgida saab! kui nüüd üdini aus olla, siis tahaks ise tribüünil olla ja seda emotsiooni endasse ahmida, aga ei ole nii rikas paraku. eks oleks ju saanud ka, sest odavamad piletid on ~100€ ja lend oleks olnud mingid sajad veel. aga jah, võibolla kunagi siis, kui rahaga midagi teha pole ;)

jube põnevad mängud on olnud siiani, peaaegu kõik, ma ütleks. vahva on vaadata, kuidas favoriidid oma koorma all ägavad ja väikesed diimid väärtuslikke punkte koguvad. eilne Portugal-Island 1:1 viik oli ehe näide. ja see, kuidas päras Ronaldo, va edev eesel, sarjas, et vastased mängisid ainult kaitsest lähtuvalt, siis andke andeks, niipalju kui mina tean, siis eelkõige tulebki jalgpallis taga 0-i hoida ja siis võimalusel ise rünnata. või ei?

Basti ist die beste!! 

nüüd siis põhilise juurde - Saksamaa mu arm!! nende avamäng oli lihtsalt imeline. eriti imeliseks muutus see muidugi siis, kui lõpuminutil vahetati sisse minu suurim lemmik Basti!! ja et ta sealt veel tuli-nägi-võitis-värava lõi!!! see oli hetk, kus ma olin sekundi murdosaga diivanilt lamasklevast asendist püsti teleka ees ja karjusin õnnest :D vaene hing on terve hooaja olnud manu-s ja vigastustega maadelnud. ja nüüd tulla nii ja lüüa selline värav koondise avamängus - oivaline, lihtsalt oivaline!!

ma siinkohal mainin aususe mõttes selle ka ära, et kunagi aastal 1992, kui ma jalkat vaatama hakkasin, olin ma tulihingeline Itaalia fänn, (sest kõik mehed olid seal sõnuseletamatult ilusad, eksole) ja ei kannatanud sealt edasi veel kümmekond aastat silmaotsaski Saksamaad, kes mängis oma nõmedalt igavat söödumängu ega lasknud teistel midagi teha. siis vahepeal meeldis mulle Prantsusmaa, kes ehitas mängu tõesti suurepäraselt ja mehed olid ka ilusad ;) nüüdseks on asjad muutunud, meeste asemel on põhjalikum huvi tekkinud mängu enda vastu ja kui enda suur lemmik on veel edukas ka, siis win-win!

nii et minul on kõik õhtud 10.juulini sisustatud. no ok-ok, külla võib ikka tulla ja kõiki mänge ma nagunii ei jaksa vaadata ;) 

Deutschland-Deutschland über alles!!!

sel aastal

aiapidajal ei lõpe töö kunagi otsa. talvel mõtled, et millal see kevad ükskord tuleb. siis on see käes ja nii kiireks läheb, et kõik jääb nagunii hilja peale. suvel vaatad imetlusega, kuidas kõik vohab või kahjurite poolt nahka pannakse ja sügisel on jälle sama kiirus peal mis kevadelgi - nagunii jääd kõigela hiljaks ja külmad tulevad enne peale, kui kõik tehtud saab. mitte et mul suur aiapidamine on, aga ikkagi, iga aasta sama jama :)

eriti närvi ajab siis, kui avastad, et su tehtud tööst tahavad osa saada ka need, kellega ma oma aiasaadusi teps mitte jagada ei taha - igasugu putukad, toed, mardikad ja muud elukad. ei jäägi muud üle, kui terve hooaja nendega võitlust pidada. seeaasta alustasin nüüd, sest mulle piisas, et lehetäid noore pirni ainukese õiekobara nahka panid ja ploomidel jälle aplalt noori kasve järama asusuid. roosidest ma üldse ei räägi. need kaunitarid juba õitsevad, aga lehed kõrval augulised. segasin gemüse kokku ja lasin pritsiga kõik üle. loodan, et taltuvad, muidu tuleb nõges uuesti kurjaks ajada...

eelmine aasta oli mul kasvuhoones kurkidega täielik ikaldus - mingi nähtamatu pahalane tuli ja muutis järk-järgult kõik kurgi lehed kollaseks ja need otsekui kuivasid varre külge ära. see oli eelmisel hooajal laialdane probleem ja sellele on rohi olemas, aga ma kuulsin sellest liiga hilja. õnneks ema-isa said jaole ja nemad varustasid sügisepoole meid värske kurgiga. pean sel aastal hoolega silma peal. 

nüüd kevadel ostsin esiti 3 kurgi taime. olid teised ilusad. 2 läksid kasvama, üks kuivas lihtsalt ära. kui mullast välja võtsin, polnud ühtki juurt alles (ja alguses need ometigi olid) :/ tegin selle ringi 2 x läbi ja ikka sama seis. nüüd on see koht tühi, sest ma ei julge sinna midagi panna... teise ringi ülejäänud taimed on ilusad. kõikvõimalikke pahalasi mullast ei leidnud. ei teagi, kas olid sipelgad või mis. kurkidega seoses tundus mulle üldse, et muld sai liigrammus. Herr Abikaasa kastis siis tuhaveega üle ja asi läks kohe paremaks. vaatasin just eile, et peaks vist kordama.  ma alati panen kurke mulda järk-järgult, et korraga 100 kg kurke ei tuleks vaid saaks mõnusasti võtta ja sisse teha. 

tomatitaimed on õnneks lihavad ja vohavad. tomatid ilusti küljes. neile rammus ja soe ju meeldib. öökülmadest päästsin nad kevadepoole katteloori ja põleva küünlaga ka ära :) nüüd aga on üks madalam isend endal mõned lehed rulli keeranud. mis see veel on, jälle ei tea ja pean uurima. küllap üle-või alakastmine või kaaliumipuudus. aga mine võta kinni, eksole.

aiale ringi peale tehes nägin, et tulemas on õunu, endiselt 0 ploomi (ok-ok, need pididki ~5. aastal kandma hakkama), tikreid ja sõstraid saab, vaarikasaak tuleb MEELETU!!! (nii juhtub, kui küüliku allapanu vaarikatele järjepanu vedada :P ) sibulapealsed on sel aastal ilusad (eelmine aasta lihtsalt ei kasvanud mul sibul), küüslauk vohab nagu tavaliselt ja suvikõrvits ajab esimest õit lahti :) esimese maasika said lapsed ka eile. herned ei ole veel üles tulnud, nendega jäin lootusetult hiljaks. aga kes ütles, et augustus herneid ei võiks oma peenralt süüa, ah!? rabarberikooku ja -kiselli olen juba ohjeldamatult teinud (ise sellest osa saamata) ja nüüdseks on terve põõsatäis sügavkülma hakitud :) talvel nii hea võtta. 

kui ma nüüd lillepeenrad uuesti üle rohida viitsiks, võiks võrkkiigus natuke mõnuleda küll.

P.S. eile sain Maximast 2 amplit ka 3,5€ eest! vat see oli saak!!

maikuune Saaremaa

kuna meile eelmise aasta perereis saartele väga meeldis, siis nagu võimalus uuesti sülle sadas laste esinemise näol Saaremaal, võtsime sellest kohe kinni.

maikuu oli küll hullult tihe ja see ei olnud võistlus (osad näiteks viilisid just seetõttu, et see on lihtsalt esinemine), aga me siiski läksime (14.05.) ja see osutus nii ilusaks reisiks, et ise ka ei usu!

pakkusin kohe Herr Abikaasale välja, et jääme ööseks. otsisin meile toreda Pargimaja appartmendi ilusa olemisega. jäime super rahule ja soovitame soojalt. isegi minu kõrged standardid ei leidnud ühtki viga. see on saavutus, ma ütlen ;) hind oli ka hea. see oli juba puhtalt minu viga, et udupeent ahju tööle panna ei osanud, et hommikuöögiks soe ciabatta oleks olnud. tegime siis pannil. no ja kõigil oli oma tuba! täielik luksus, ma ütlen, sest tavahotellides on lastel selle raha eest heal juhul madrats või nari. meil oli magamistuba, elutuba köök ja vannitoas lõvijalgadel vann kah veel!

meie magamistuba Pargi appartmendis

romantiline köök udupeene pliidiga

pean muidugi ära märkima, et saarlased on nii isamaalised. programmi lõpus olid vist kõigil silmad vees, sest kui su ees võimleb ikka 100 noort ja lõpuks moodustub sini-mus-valge imelise muusika saatel, siis see läheb hinge! ja muidu ka oli nii vahva jälgida, kuidas saare isetegevuslased igaüks omal tasemel kogu hingest esinesid ja pärast külaliste (ehk meie ja veel mõne etteaste) esinemist nautisid. 

sellega oli meeleolu loodud ja võis Kuressaare peale minna. eks päev oli juba pikk olnud, seega suuri plaani ei teinud. mis sa tiba vihmase laupäeva õhtuga ikka teed, kui  kõigil on nälg? ikka sööma. tänu headele uutele sõpradele maandusime itaalia restos La Perla ja ütleme nii, et see oli parim söök, mida ma Saaremaal eales maitsnud olen (või kui aus olla, siis ka Pärnus või Tallinnas või kus iganes Eestis). oh miks, oh miks pole Pärnus itaalia restot? ah, keegi, palun!?! mõnusalt hubane oli seal ka. vein maitses hästi ja lastele leiti kohe tegevust. 

mida mina sõin? võtsime eelroaks mozarella lõigud balsamoco ja tomati ja oliivõliga, siis väikese krevetise kreemsupi ja mereandide pasta. maja vein sobis kõigega ideaalselt. magustoite ei maitsnud. Herr Abikaasa võttis tummise lambasupi ja pasta carbonara. mida lapsed sõid, ma ei mäleta, aga mängus olid kohapeal kanafileest valmistatud nagitsad. need olid head. mis kõrval oli, ei tule üldse praegu meelde. ju tühi pea + tühi kõht + hea vein mängivad siin oma rolli...

meie lapsed on üldse sellised, kelle jaoks on ilus oluline. näitkes hotelli puhul uurisid nad pikalt, et milline see ikka on ja kas on ilus. kui kohale jõudsime, siis silusid nad kardinaid ja ohkasid õndsalt diivanil, et nii ilus on. emasse ;)

Eurovisiooni ootamas :) :)

õhtu lõpetuseks vaatasime oma appartmendis veel Eurosiviooni. sõbrad telefonis kommenteerimas :) me ikka jõudsime lõpuni vaadata, lapsed, kes need kõikse kangemad vaatajad esiti olid, magasid juba 3. loo ajal :D

mina hoidsin Hollandile pöialt. Ukraina üldse ei meeldinud. aga show oli äge, kordame!

emme, võtame, nii ägedad!!!

ta sõi just mu kõrvarõnga ära...

järgmisel päeval ajasime end jalule ja hakkasime tagasi kulgema. plaanivabalt. või noh, plaanis oli tee peal nurmenukke korjata (see oli Karina kindel soov) ja Muhus jaanalinde ja kängurusid vaadata. need elukad seal on ikka pullid loomad! iga kord on vahva. 2 pikka roosat sulge tulid ka meiega kaasa... no ja siis saime viimase autona ilma ooteajata otse praamile. aaa, Liivalt sai pagarite käest jube hääd sooja Muhu leiba ka. praamil siis nosisime seda koos ürdivõiga (mine metsa, läheks praegu selle leiva ja või järele kohe sinna tagasi! nii hea oli!! ärge siis Liivalt teinekord leivata mööda sõitke, eks!)
kokkuvõttes väga mõnus ja vajalik pingelanguse nädalalõpp.

no mis vahid? ja kuhu mu õllepudel jäi, ah?
on ju sellise näoga isakänguru :P

tited kotis, missest et enam hästi ei mahu :) :)

roosa hiiglase puu, missest et sombune ilm

Pärnumaa laste laulupäev

sõit pilvelaeval

21.05. toimus Kilingi-Nõmme laululaval Pärnumaa laste laulupidu "Sõit pilvelaeval". Liisi Koikson oli puha kohal ja esitas lastega oma lapsepõlvehitti :)

rongkäigus

issi on niiiiii kallis!!

meie lapsed käisid koos lasteaiaga. kuna rühmas liiga paljud viisi ei pea, siis kohale tuli alla 10 lapse. sellest hoolimata oli väga tore päev, imeilus ilm ja vahva esimene laulupeo kogemus K-dele lauljatena. loodan väga, et 1.klassi lapsi võetakse sügisel ka mudilaskoori, millega koolinoorte laulupeole minnakse!

toimus ikka rongkäik ja puha. vantsisime lastega rongkäigu kaasa ja ütleme nii, et üks väike linnake võib ikka maru pikk olla ... ;) 

lauludevalik oli väga vahva, kõigile meeldis ja pealtvaatajad/kuulajad said mõnuga kaasa lõõritada. vat see oli üks vahva pidu!!

rahvuslik perepilt
(mul ausõna on rahvariideseelik seljas!)

I lõpetamine seljataga

K-d õpetajate Anneli, Birgiti ning Jaanikaga

meie peres on nüüdseks koolieelikud, ei ole enam lasteaialapsi!!

kuna vahepeal on olnud kõike liiga intensiivselt, siis panen nüüd kirja mõningaid mõtteid olnust.

lasteaia lõpupidu toimus 26.05.2016

pidu oli ilus. õpetajad olid pingutanud ja mõelnud päris palju eeskava peale (imestasin kohe). ilm oli kole -

külm ja tuuline. et just see 1 päev pidi selline olema, sellest on väga kahju, aga oli nagu oli. tort tuli massiivne, räägitakse, et olevat hää olnud. mõned endised kasvatajad olid kohal ja üks käis paar päeva enne lastele head kooliteed soovimas koos suuuuure kringliga.

oodati seda õhtupoolikut väga-väga! kui kõik kodused mängukaaslased on koolilapsed, siis on väga oluline olla enam mitte lasteaialaps vaid koolieelik. nüüd on see aeg käes :) :) 

Karita oli lõpupeol rõõmus ja särav, Karina seevastu tõsisem ja mõtlikum. eks silmist ole mõlemal näha, et tähtis päev.

uhke ja rõõmus Karita

mõtlik Karina

meie seltskond vesistas saalis sünkroonselt nutta, vahepeal pidin veel kõne ka pidama. kuidagiviisi läbi uduloori sain hakkama...

K-d harjutasin tordi ees juba koolilaste käehoiakut :D

tänapäeval vist ei ole kombeks lasteaia lõpu puhul lastele pidu korraldada. mäletan, et kui mina laps olin, siis oli küll pidu ja tort ja külalised. ma enda lastele ei tahtnud midagi vähemat. see on ju nende elu kõige tähtsam päev siiani, ikkagi. niisiis olidki mõned vahvad külalised ja suur õhkbatuut, millelt siis kogu õhtu  hüpati ja ennastunustavalt alla lasti. järgmine päev veel takkapihta :D ilus spetstellimusel valmistatud sefiiritort ei kaalunud kuidagi batuuti üles ;) pidu oli igati aus ja võime päeva õnnestunuks ning lasteaia lõpetatuks lugeda.

üks väike pildike sellest ka, mida meie rühm lasteaiale kinkis: 

trips-traps-trulli mängimise laud õues kasutamiseks. ütleme nii, et kogu orgunn ja teostus oli meie pere poolt, sest kellelgi polnud aega aidata (kuigi ma ikka mitmeid nädalaid varem uurisin elu). õnneks üks ema otsis kivikesed ja värvis need lõbusateks putukateks. puupaku valimine-saagimine-vedamine ja puidule pildi ja mängualuse põletamine oli kõik minu töö. 3 õhtut nikerdasin mitu-mitu tundi. vahepeal küll arvasin, et ega sest asja saa, sest ma lihtsalt ei jõua, aga valmis tegin! ise olen rahul :) Herr Abikaasa arvas, et tema poleks saanud valmis, sest selline peennikerdamine pole tema teema. mulle seevastu meeldib.

all-in-all oli meeldejääv päev.

ootame kooli!!

kummalised lood

nüüd ma ei saa enam vait olla ja pean kirjutama. ikka meie esijobust, sellest kikilipsuga vanamehest.

miks see mulle niiväga korda läheb? aga sellepärast, et ta ei ole suvaline ära pööranud rikas vanamees, vaid peaks nagu meie riigi nägu ja esindaja olema. ei, mul ole midagi selle vastu, kui inimesed on õnnelikud ja saavad lapsi. see on väga tore! mul on iga lapse üle hea meel. riigipea on aga tiba teises seisuses ja peab arvestama (eriti kui ta kandideerib teiseks ametiajaks ja teab, et kodus pole asjad korras), et selline palagan pole teps mitte sobilik.

ei, eelmine proua mulle ei meeldi, missest et ta mulle nimekaim on. tema väljaütlemised ja tegutsemine pole minu teetass, aga olgem ausad, sellise mehe kõrval sai ta suht hästi hakkama. katsu sa elada arrogantse tipsutajaga... juba toona, kui see terrassi-piinlikkus toimus, ütlesin ma, et see on reaktsioon millelegi väga koledale, mis vanamees talle korraldanud on. ja nüüd tuleb välja, et see toimus umbes sel ajal, kui Ieval eelmine laps sündis... ja siis nad vatravad, et meie kikilips pole selle lapse isa - jee rait! ma ikka alati ütlen:  julged teha, julge tunnistada! nii on kõigil lihtsam, ausalt!

kui nüüd siit edasi minna minu ennustustega, siis nagu see lahutuse jutt tuli, oli selge, et siin on teine naine ja toonane komeedi katuse juhus oli reaktsioon. ja kui uue pruudiga kiirpulmad tulid, siis tegelikult pidi kõigile selge olema, et titt on tulemas. ega vanastigi ju pulmadega muidu nii kiirustatud, ainult siis, kui järelkasv tulemas :D tavaliselt küll olid osapoolteks siis verinoored, aga praegu... oh jah...

piinlik, lihtsalt väga piinlik. 

loodan, et uueks presidendiks valitakse kedagi rohkem LennartMerilikku. Kallas ja Kaljurand ei sobi teps mitte, Repsi peale hakkasin lihtsalt suure häälega naerma (kuigi ta on tubli pereema. no eks asjaosalised teavad, et see on komejant ja ninanips savipätsile). ehk kerkib keegi normaalne esile. järgmist tola pole meile vaja. niigi on seal valitsuses üks nolkide armee... :/ vähemalt riigipeaks võiks valida inimese, kes ei nuhtle aastapäevakõnes põlisrahvast neegrite ja rätipeade vastasuse tõttu ega peaks välismaal kõnesid tema isiklikust vaatevinklist vaid meie rahva huve silmas pidades.

roosipeenar

eelmisel hooajal rajatud rosaarium ehk väike roosipeenrake elas kõleda külma talve kenasti üle. praegu võib juba seda öelda küll, sest kõik kaetud oksad olid rohelised ja nüüdseks juba lehtinud. ükski ei näe kibuvitsa moodi välja ka :)
arutasime ja vaatasime Herr Abikaasaga neid heldinult ja tekkis olukord, kus sordid hakkasid juba sassi ja meelest minema. pean ikka kirja panema, mis meil peenras uhkeldamas on.

kõrged pargi-/põõsasroosid tagareas:

Hansaland
suur ja tugev põõsas, lõputu õitseja suurte külmadeni

Rosa Alba
ehk Mardi-Hansu taluroos. ämma-äia aiast, seal ta iga aasta uhkeldab oma valgete vanikutega, lõhnab ka! 

Chinadown
nagu päike - õisi igat värvi erkkollasest beežikate toonideni vanas eas

Madalad ees:

Sexy Rexy
kingitus mehe vanemate naabrinaiselt eelmiseks pulmaaastapäevaks. proua on elukutseline roosikasvataja. minu teadmiste allikas ;) väga ilus roos, õrna, kuid veetleva lõhnaga. suurepärane valik!

Bessy
tore värvimuutja ja hea õitseja

Black Lady
teda veel pole, aga koht on broneeritud. just oma mustjate äärte tõttu

siin vahel on veel üks kollane, väikseõieline pinnakatteroos, aga nimi ei tule üldse meelde... tubli õitseja ja hea tihe põõsas.
Edit: ahhaa, vaatasin roosi küljest järele - Loredo!

Loredo
palju väikesi kollaseid õisi, ei lõhna, aga põõsas läheb kiiresti laiaks puhmaks

Arthur Bell - imeliselt lõhnav suure õiega roos!

Postillion

eraldi uhkeldab Postillion - kõrge põõsas/pargiroos, ilus tugev, hästilõhnav ja vananedes oranžikamaid varjundeid võttev. õitseb pikalt, külmadeni välja. väga ilus! tegelikult ei pidanud tema meiega koju tulema, aga kollase vaimustus oli nii suur, et maha teda jätta ka ei saanud .

tegelikult sai kõik alguse Pärnu linna parkides kolamisest. lonkisime ühel kesksuve õhtul ringi ja järsku jõudis sooja tuulega ninna imeline aroom. see oli Arhtur Bell, kes täisõites oma ilu näitas. klõpsisime pilte ja küsisin kirja teel linnaaednikult sordi nime. ja muu, nagu öeldakse, on juba ajalugu :) 

poes

käisin ükspäev poes, riidepoes, ja oh imet - riided läksid selga! ei pidanud vaatama pluss-size sektsioonist!! rõõm oli suur, valisin ikka hea mitu toppi-kleiti-seelikut ja proovisin, mõne vahetasin väiksema vastu ka ja proovisin uuesti. siis hakkasin hinnasilte vaatama -  suur viga! 

ma viimati käisin tavapoodidest riideid ostmas ikka hea mitu aastat tagasi. eks oleks võinud vahepeal ka käia, aga mul oli ettekujutus, et nagunii midagi selga ei lähe. ega vist oleks läinud ka. pluss-suuruse osakonnas mulle midagi ei istu, sest ma ei armasta retuuse ja telkmantleid nende peale. kust küll on tulnud see arvamine, et paks inimene peab käima retuusides (sic!) ja mingi lehviva hõlstiga, mis ta veel paksemaks teeb?

kehaimidžiga on imelikud lood - ükskõik mis suuruses oled, ikka tundub nii kohutavalt suur... ma täitsa saan aru, kuidas need anorektikud tekivad. sest et 20+ kg edasi ma tundusin endale jube suur, aga ma ei mõelnud sellele ja elasin rahus. nüüd 20+ kg vähem on sama tunne... kui kaal allapoole kukkus, siis algul vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et hakkab looma. nüüd on silm ära harjunud, vana keha meelest läinud ja jälle on tunne, et õudne :D nii ruttu tuhmub mälust eelmine pilt :D tuleb uuele ringile minna ;)

aga riiete teemale tagasi minnes veel niipalju, et kui hinnasilte lähemalt uurima hakkasin, siis kassasse viisin ainult 2 pluusi... ma olen kole kitsi, mis teha. kleidid jäid poodi, käsi kuidagi ei tõuse 80€ kleidi eest välja käima. kuigi jah, väga ilus oli... eks ma paar nädalat mõtlen, siis lähen uuesti, sest lõpupeod ja muud sellised toredused on ees ootamas. nüüd ma saan aru küll, kuhu see raha inimestel kaob, kes tihedamini poes käivad, sest iga hilp on keskmiselt 30-40€ ja toekamad tükid 100€ ringis. jube!
kui nüüd hindade teemal edasi mõelda, siis tundub tiba hirmutav kaotada veel 10 kg, sest siis saavad kapist kõik seni väikesed olnud riided otsa ja ma PEAN poest uusi ostma hakkama. seda kulutust ma aga teha ei soovi (saaks, aga lihtsalt ei soovi, teised prioriteedid).

aga tore on küll poes riideid proovida, mitte kuskilt tellida ja loota, et sobib :)
ja ei, ma ei ole kõhnaks saanud, lihtsalt vähe vähem paks :p

eurovišiuun

läks nagu läks, hea et niigi läks, eksole... Jüri poiss, oli muidu tubli, aga millegipärast tuli kohe ette kunagine 17-aastane Ines oma suurte hirvesilmadega samamoodi ülipüüdlikult oma laulu esitamas... Eesti Laulul oli ta palju vabam, kaameraga flirtis mõnusalt ja üldse... ma ikka mõtlen, et mõni kogenud artist võiks ikka meid esindada, kes teaks, mis tähendab laval olla ja rahvaga suhelda ning on oma elus mõned(sajad) kontserdid enne andnud ka ;)
töökaaslastega arutasime nüüd hommikul, et tegelikult peaks Tanel Padar uuesti tulema ja minema, sest temas on see miski, mida enamuses Eesti nooremates artistides puudub ja noh, olgem ausad, hääl on tal ju imeline!
õhtu ise oli see-eest väga tore, külas olid mõned armsad inimesed ja vein maitses hästi :) kordame!
mulle meeldisid kõige rohkem Hollandi ja Austria laulud, Venemaa show oli äge, eks näis, mis laupäeval saab, sest neljapäevast poolfinaali ma ilmselgelt ei viitsi jälgida :p

emadepäev

ma võin käsi südamele pannes öelda, et tänavune emadepäev oli imeilus! juba ilm oli imeilus - päike säras ja lipp lehvis laisalt soojas tuules, bacopa avas oma valgeid õisi ja noor kirsipuu lükkas ka vähehaaval õienuppe lahti :)

minu jaoks on oluline, et kuhugi pole kiiret - saab rahulikult ärgata ja olukorda nautida. sel aastal oli lausa nii, et kui muu kallid tütred mind üles laulsid (ja mina heldimuspisarad laiali olin nühkinud), sõime Herr Abikaasa ja tütarde poolt valmistatud päris biskviitpõhjal maasikatorti (mis oli ikka väga hea!) ning vedelesime niisama kord võrk-, kord pesakiiges :) pesakiik on mu viimase aja leid ja ma olen sellega niiiiii rahul! tütred olid imetoredad, enamuse ajast, kui mina toimetasin, värvisid nad ennastunustavalt neid peeneid värviraamatuid, mis praegu nii popid on. Karina võttis suisa ette minu vanad Loomade Elu köited, otsis sealt Lindude Elust koolibride pildid ja värvis raamatu järgi paar tükki ära. see olevat väsitav ja täpne töö, nagu ta ise väitis, sest kalade jaoks auru enam ei jagunud. tegu oma tööst pildi ära ja lippas õue. vanaemadele meisterdasime tuulelaternad, need on nii vahvad! lihtne teha, aga vahvalt efektsed.
ahjaa - mulle tehti ikka soeng ka tähtpäeva puhuks või nii :)
õhtupoolikul tulid külla ka (vana)emad, katsin neile rahulikus tempos ilusa laua, isegi küünlad oli aega põlema panna ja pitslinik lauale :) võileivatort ja magus amps ka kõrvale ja pidusöök missugune :) 

enne jõudsin veel päevitada ka, sest ilm oli nii ilus, et seda ei saanud raisku lasta. avastasime K-dega, et batuut on väga hea koht päikese võtmiseks - tuul ei käi peale ja mõnusalt keha järgi on :P pruuniks veel ei saanud, aga ütleme nii, et kui tiba kauemaks vedelema oleks jäänud, oleks põletus garanteeritud olnud.
lastele oli päeva kirsiks tordil Endel Kellapi võit Sepo saates. ma ei teagi, kuidas nii juhtus, et seda saadet vaatama hakkasime, aga too Andersoni mängitud Kellap on ikka äge kuju küll! ma kahtlustan, et temast saab näitlejale samasugune satelliit nagu Margus Lepale Jorh Adiel Kiir :D

hõbe Kalevi lahtistelt

avastasin, et hõbedased võistlused olen sootuks unustanud kirja panna. ütleme nii, et see medal head emotsiooni ei toonud, sest kõik läks jummala nässu ja kui treener kuulis, et hõbe, siis me kõik olime koos temaga täiesti hämmingus. küllap mängib punktisummades kaasa asjaolu, et meie 6-7-aastatel on keerukamad elemendid, kui eakaaslastel. kuigi neid ei sooritata alati puhtalt, on võimalik siiski rohkem punte teenida väikeste mahaarvamiste eest, kui puhta, aga tühja kavaga.

eks ma olen selle 10 lk. pikkuse võistlusmääruse ka mõned korrad läbi lugenud ;) nii et üht-teist juba jääb meelde.

too päev oli üldse raske, sest just keerati kella, võistlus oli pühapäeval ja tõusta tuli põhimõtteliselt kell 6. sellele järgneb alati piinarikas soengu tegemine, mis koosneb peenest prantsuse patsist tukaosale ja palmikutega krunni moodustamisest taha pea peale... ütleme nii, et see juuksenõelte sisselükkamine nii, et need meeletut kogust juukseid koos hoiaksid kogu sõidu ja võistluste aja, on suht karm. 

aga kohale me Tartusse jõudsime (kuigi ühe lapsega tuli mitu peatust teha, et ta väga paha ei hakkaks sõitmisest) ja soojendus sai ka tehtud. kõik olid väga väsinud olekuga. lapsevanemad kaasa arvatud. üks huvitav seik kah - ülikooli spordihoones on väike kohvik. päev algas kell 9, nemad avasid kell 11... enne õiget aega oli järjekord ukse taga, aga nemad ei teenindanud, sest ülemust polnud ja nemad enne õiget aega ei tööta. uurisime, et kas kohvimasinat ei saaks tööle panna - ei, enne õiget aega ei saa. ok. kell sai siis 11 ja kohvilootus tekkis taas. aga oh häda, piima pole! jällegi, ülemus pole piimaga tulnud. millal tuleb, keegi ei tea. normaalne orgunn. lõpuks sai asjast asja nii, et kavalamad küsisid endale musta kohvi peale lusikatäie jäätist. mina nende kavalpeale hulka ei kuulunud ja lonkisin kurvalt tribüünile tagasi. smuutisid ei saanud ka piima puudumisel valmistada, kuigi see on üks nende kohviku põhihitte...

võistlusnumber ise läks jummala metsa - kõik tegid vigu, hea et püsti jäädi (isegi K-d puterdasid, tavaliselt nemad teevad ikka puhtalt)... aga ütleme nii, et 7 võistkonna seas II tulla on sellise suure ürituse puhul ikka super (miniklassis on tavaliselt kuni 5 võistkonda)! ega lastel ka head tunnet polnud, oli näha, et igaüks mõtles oma vigade üle. seetõttu on seda parem tunne, et Elva lahtistel end kõik kokku võtsid ja maksimumi tegid :)

pärast veetsime mõnusasti aega uisujääl liueldes, nii et koju mineku ajaks olid kõik täiesti väsinud ja rahulolevad.