tõde

kui üks ütlus on nii minu, siis saagu see siia kirja :

Ma oskan ise ennast hulluks ajada. Mul pole selleks teiste abi vaja.

millegipärast ma arvan, et sellele võivad enamus inimesi alla kirjutada. oma peas ju mõeldakse need kõikse hullemad asjad kokku...

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 

ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 

praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 

igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D

samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!

tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 

eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.

nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)

ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.

eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 

võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.

teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)

selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 

miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.

aga nii mõnus oli :)

siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

kui juba siis juba

viimasel ajal olen kuidagi tantsu-võimlemise lainel olnud, jätkame ;)

Jõuluvana, tore mees, tõi meile ka sel aastal balletipiletid. ju ta siis teadis, et eelmisel aastal Estonias nähtud "Pähklipureja" jättis meile kõigile kustumatu mulje ja on vaja lisa. seekord siis käisime vaatamas "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". mulle meeldis eelmise aasta tükk rohkem, sest seal on palju rohkem erinevaid balletitantse näha. lastele ja Herr Abikaasale meeldis enam selle aasta etendus, sest see oli naljakam ja lugu oli parem. no heaküll, vahva oli ta küll. lihtsalt balleti mõttes on see Pähklipureja ikka super esimeseks kogemuseks balletimaailmas.

minu enda esimene nähtud ballett oli 6. klassis, kui klassijuhataja organiseeris terve klassitäie teismelisi Tallinnas Estoniasse "Luikede Järve" vaatama. see oli juba midagi! Kaie Kõrb tantsis. mina olin lummatud, isegi poisid vaatasid huviga. no kui esimesed sukkpükste-naljad välja jätta...

ja nüüd hiljaaegu nägin kuulutust, et Pärnusse on balletigalaga tulemas Peterburi teater. ega pikalt ei mõelnud, valisin välja head kohad neljale. ma olin täiesti kindel, et lastele pakub see huvi. ja tõesti-tõesti, eile oli see päev, kus sai nautida suurepäraseid etteasteid ja imelisi kleite! tõdesin imestusega, et minu lemmik on hoopiski kaasaegne ballett. Herr Abikaasa oli samal arvamusel kusjuures. on ikka hea vaadata küll, kui esinevad inimesed, kelle jaoks on balletti elu - tase oli võrratu! galal juhtus olema ka tüdrukute võimlemistreener ja oh kus neil oli siis pärast muljetamist :)

imelik oli aga see, et saal ei olnud päris täis. nojah, fono pealt tulev muusika pole päris see, aga tantsijad on ju ikkagi super! publikuks oli valdavalt vanemad daamid, mõne erandiga. näiteks olid paar isikut arvanud, et 2-3-aastasega on jummala normaalne tulla balletti vaatama... aru ma ei või. ütleme nii, et kontserdimaja töötajatel oli tükk tegemist, et teiseks pooleks need kodanikud koju saata. loomulikult on oluline last kultuuriliselt harida, aga seda siis lasteetendustel ja päevasel ajal. või ei?

all-in-all, ballett on imeline.

järgmiseks eesmärgiks ooper (Herr Abikaasa soovil. millegipärast ma arvan, et tal pole õrna aimu ka, mida ta soovib. seda pole ikka teps mitte lihtne kuulata-vaadata). kogemuse mõttes kindlasti huvitav.

koduõpe

kooli teemal jätkates jõudsin ma nädal-paar olude sunnil järeldusele, et koduõpe oleks lastele ikka oluliselt lihtsam ja stressivabam variant. seda on paraku aga maru keeruline korraldada, kui ise tööl pead käima.

nimelt oli üks tüdrukutest siin tiba tõbine ja me olime temaga mõned päevad kodus. hoolimata palavikust tahtis ta koolitükid ära teha. ütleme nii, et e-kool on selles mõttes üks imeline keskkond, sest seal on kõik tund-tunni haaval näha, mida õpitakse ja milliseid ülesandeid sinna juurde lahendatakse. 

kui nüüd kaksikute neid päevi võrrelda, siis üks lahkus kodust kell 7:45 ja oli koolis kella 13-ni, teine magas une täis, asusime koolitööde kallale nii 11 paiku ja lõpetasime tunnikese hiljem. vahepeal tegime pause ka, et aju kokkujooksmist vältida. ehk siis ühe päevast kulus koolile 5h, teisel 1 h. 

ega ma ei arvagi, et lapsed peaksid koduõppel olema, sest suhelda ja huviringitada tahavad kooliealised lapsed juba väga, aga lihtsalt see on näide, kui kiirelt käiks 1. klassis programmi omandamine, kui see 1:1 ära teha. saaks ju vabalt nii, et kuu-paar tegeled aastas koolitööga, ülejäänud aja peesitad kuskil soojas kliimas ja nö kordad õpitut ;)

see koduõpe muidugi eeldab, et sa ise oled valmis ja suuteline õppetööd läbi viima. ega ma teagi, kas üldse nii võib ilma pedagoogitunnistust omandamata. lihtsalt mõte ;) ma ise arvan,e t 1.-2. klassi saaks vast ema-isa abil kodus läbi vedada vabalt, edasi juba paremaid õpetajaid vaja.

kooli- ja trennikorraldus

imelikul kombel pole sel aastal kuidagi reele saanud. kirjutamise mõttes, ma mõtlen. aga nüüd proovin midagi siia kribada, ehk saan otsa peale ;)

vahepeal on jaanuaris toimunud mitmeid uuendusi seoses lastega, sellest nüüd siis lähemalt või üldisemalt, kuidas soovite.

nimelt on trenne hulganisti juurde pandud. varem oli 3 x nädalas 2 h korraga. kuna aasta lõpus pärast hooaja esimest võistlust kohe medalit ei tulnud, hakkasid ärevamad emad treenerile rääkima, et trenni on vaja rohkem teha. seda, et meie omad võistlevad 10-aastaste vastu, nagu ei panda tähele. grupis on 7-8-aastased tüdrukud. treenerile see jutt loomulikult meeldib, tema teeb oma asja südamega ja tahab ka tulemusi. mina emana aga näen, et praegu rõõmsalt ja õhinaga trenni minevad lapsed muutuvad tusasemaks ja väsivad, kui neilt liiga palju nõuda. tehti koosolek ja puha, kus me Herr Abikaasa ja mõne veel laste huve (loe: toredat lapsepõlve) kaitsva lapsevanemaga omi seisukohti tutvustasime. meie peamised argumendid olid:

• trennirõõm
• teised huviringid 
• väsimusest tulenev võimalik loobumine
• rühma üldised eesmärgid tulevikuks (A või B võistlusklass)

kahjuks kurtidele kõrvadele. nüüd ongi nii, et 4 x nädalas 2,5h + võistlused 1-2 x kuus laupäeval/pühapäeval. jube mu meelest! see ikka päris õige asi pole. trennist ei taha K-sid ju ära ka võtta, sest neile väga meeldib ja on mu meelest ühed tublimad. nii siis ongi, et reedene lisatrenn on nö vabatahtlik ja mina enda lapsi sinna ei vii, sest puhata on ka vaja. ja ausaltöeldes (tundun nüüd ülbena, aga omast arust trenne vaadates suht objektiivsena), on minu tüdrukud ühed tublimad ja ma ei näe vajadust reedeseks trenniks enne, kui teised makaronijalgsed piigad ka varbad lõpuks sirgeks saavad.

olen neid asju vaaginud nii- ja naapidi, aga ikka jõuan paratamatult järeldusele, et laps on täiskasvanu jaoks nagu mingi täitumata unistuste elluviija. koosolekul emad tunnistasid ka, et ise on kunagi võimlemise pooleli jätnud, sest liiga palju oli trenne/võistlusi/pinget või et trenn on hea lapsehoidja, ei pea kodus kuulama, kuidas laps toimetab (kuigi ma ei kujuta ette, mida 7-8-aastane nii hullu korraldab, et segab). pean tunnistama, et mina viin ka oma laste peal oma täitumata unistusi ellu - olla normaalkaalus ja treenitud. aga see on ka mu ainus ja mu meelest väga eluterve soov oma lastele. muus osas saavad ikka ise valida, millised huviringid tõmbavad. kostus ka arusaam, et kui laps ei jõua trenni tulla, võib ju puududa. mina jällegi arvan, et kui kohustus on võetud, siis tuleb seda täita. võistkonnaalal ei saa ju nii, et mingi seltskond pidevalt puudub. 

vaatame, mis nüüd kevadhooajal saama hakkab, sest kevadväsimus teeb oma ja lihtsalt ei ole võimalik 1.-2. klassi tüdrukuid päris pooleks ka tõmmata. õnneks tuli selle hooaja 1. kuldmedal!! kava tuli välja kenasti ja mingit hullu lisatrenni selleks veel keegi teinud ei ole.

teine teema, mis meeli köidab on tänapäeva kooli korraldus. mõned märksõnad aastal 2017 (kuigi lugedes tundub ~1997):

• Pärnu suurim ja kõige viimati remonditud kool, mille garderoobid on sellised, kus märjad jalatsid ripuvad päevad läbi vastu riideid. ehk siis garderoobi laps ei pääse vaid tädike ulatab talle riided/jalatsid. kaasaegset kapisüsteemi pole ega tule (sest linnal pole raha)
• osad lapsed õpivad mingis teises hoones, kooli kirja pannes sellest ei räägita (see, et kooli ise valida ei saa, on juba kahjuks igapäev)
• seal väikeses majas tundub viimati uuendusi tehtud aastal 1997 - suur auk seinas, ei mingeid liiste, koridorid koledad, nagid ja pingid nõukaaegsed. enne kooli lastevanemate koosolekul mõtlesin, et ei pööra tähelepanu, kooli alguseks nagunii tehakse korda. aga kõik on nii tänaseni... (sest koolil pole raha või tahet asjaga tegeleda)
• digiõpe ehk e-õppe päev kodus (et õpetajatele koolitust teha. mis on hea, aga kuuldavasti polnud õpetajad asjade korraldusega üldse rahul)

kui kõik eelmised punktid on selline paratamatu igapäev, millega ei taha võidelda, et mitte oma laste peade kohale süsi koguda (võiks ju pidevalt torkida ja pakkuda, et aitan ise kaasa, aga hetkel tunnen, et tulemust selles koolis poleks, seega pole ka torkinud), siis see viimane on küll asi, mille kohta tahan sõna võtta.

tänapäeval on muidugi vaja, et inimene oleks digitark. samas on jube paljud lapsed nutiseadmetes kaugelt liiga palju. mina emana sellist lapsepõlve oma lastele ei soovi ja ei soodusta seda nutimaailma. nüüd aga korraldati koolipäeval/tööpäeval ülelinnaline e-õppe päev. kodus. ehk siis anti haridusasutuse poolt mõista, et arvutis olla on õige ja hää... 

1. klassi laps pidi ise avama arvuti (kui see tal kodus on), sisestama pika keeruka aadressi ja teostama jada (lihtsaid) ülesandeid. algselt ei pakutudki võimalust kooli arvutiklassis neid teha. vanemate küsimise peale ikka soostuti. meie oma õpetaja ütles, et tema on lapsi igakülgselt juhendanud ja vanemate abiga peaks sinna keskkonda sisse küll saama. jah, koos tõesti saime. kui lapsed oleks pidanud üksi tegema, siis ma arvan, et õige kohani nad jõudnud polekski. kõik need ülesanded oleks kenasti saanud paberil ka teha. nagu 1. klassile kohane.

mulle tõesti sobiks paremini, kui 1. klassi õpilane on koolipäeval KOOLIS ja õpiks seda digitarkust KOOLITUNNIS. kui aga on kodused ülesanded, siis neid peab saama teha VABAL päeval koos juhendajaga, mitte laps ei pea elu eest pusima asja kallal, mida ta ei oska ja abilist pole tööpäeva ajal kuskilt võtta (lapsevanemad juhtumisi käivad tööl). meie näiteks tegimegi nii, et lapsevanem tuli arvutiga koju (meil nt. pole päeval kodus arvutit), aitas sisse logida ja juhtis tähelepanu erinevatele probleemkohtadele. saigi tehtud. osad tuttavad rääkisid, kuidas nende erivanuses lapsed pidevalt appi hõikusid, et kas ja kuidas. too ema ütles, et pea käis lõpuks juba ringi. see muidugi näitab, et digiõpet on vaja, aga kas just terve vaba päeva kujul, tahaksin jääda eriarvamusele. teised (kodused) emad jällegi ütlesid, et iga kuu võiks selliseid päevi olla, lapsel oleks vaba päev ja ei peaks tassima neid kuhugi. igatahes vajab selline asi paremat läbimõtlemist, eriti algklasside osas. minu meelest piisab pranglimisest küll ja veel 1. klassile.

sellised mõtted siis aasta algusesse, küll tuleb midagi positiivsemat ka.

Teretulemast 2017!

Head uut aastat!!

Soovin, et 2017 oleks rahumeelsem ja vähema tormlemisega ning et mina leiaks ka koha elus!

Õnne sai valatud - loomad, maad ja rahvad

Loomad said tuppa varjule toodud. Loodan, et meie perre lisandub mõni pikk- või lontkõrv

Ja et suu ikka magusaks saaks ;)

Kauneid jõule!

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 

esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 

kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 

Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 

rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00

samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!

kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 

nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)

ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.

suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

dilemma (või kas ikka on)

sellest ajas, kui meile Bella õue peale veeres (natuke üle kuu vist) olen ma mõlgutanud mõtet, et ehk peaks endale ka ühe väikese UUE auto ostma. Bella aka Yeti on meie auto, kuigi sellega sõidab rohkem Herr Abikaasa (viimasel ajal küll mina, aga sellest pärastpoole). kuna temaga on niivõrd mõnus kulgeda ja oma autosse on ikka veider tagasi istuda, siis isutab uue masina järele, eksole. jube veider ikka, kuidas heade asjadega nii kiiresti ära harjub!

ah et millest ma räägin, aga palun:

• tulen automaadi roolis manuaali rooli ja mõtlen omaette, miks valgusfoori all auto liikuma ei hakka, kuigi ma võtsin jala pidurilt ära. ei saagi hakata, käik pole sees! käigu sissepanemiseks peab sidurit ka vajutama... rivi selja taga tuututab juba. vastupidi mul polegi olnud, et siduri asemel pidurit vajutaks. see osa toimib ajus paremini.
• hommikul on iste kuidagi jube jäine. ei jää muud üle, kui mantel allapoole sikutada. istmesoojendus on teises autos
• pika tee peal kisub jalg krampi. tahaks jalga kõverdada, aga siis ju hoog raugeb. püsikiirushoidik on ka teises autos.
• jne.

mitte et Mummuke halb auto oleks. väga hea on ja superilusat värvi! lihtsalt ta on 11 a vana ja tal on mingid vead, mille pärast ta just remondis käis, kus selgus, et mingi 500€ vidin vajab vahetust. nõme!! ma tegelikult tean, et läbi on temperatuuri andur ja termostaat ja nüüd ka auto aju, aga enamusele vist ei ütle need asjad nagunii midagi. pole vist mõtet rohkem lahata. kuna need asjad on läbi, siis viskab mootor errorit ja kiirendus ei tööta. kui termostaat töötaks ja mootor saavutaks töötemperatuuri, siis ei liiguks auto üldse. päriselt ka, nii et tänu sellele katkisele termostaadile ma siiski saan praegu sõita, mitte ei vantsi jala või Maaliga. siis tulevadki mõtted, et tahaks uut autot, mis on ilus ja hea kiirendusega. aga ok, eks ma kiirendan siis nädalavahetustel Bellaga ;)

uut autot ma praegu ostma ei hakka. või kui, siis kuni 10000€ ja automaatkastiga. aga selliseid pole, nii et dilemmat ka pole.

komöödiahommik (või tragöödia)

lähen mina hommikul Statoili autot pesema, sest tööpäeva alguseni on K-de kooli algusest kõva 45 mintsa. hommikuti pole seal saba, sellepärast selline valik. no ja auto ei kannata ammu juba mingit kriitikat.

pargin masina kenasti pesula ukse ette, sammun poodi, valan endale ühe latte ja sammun kassiiri juurde. hakkan just suud lahti tegema, kui sisse tuiskab hullult ärritunud mees, selline nina teibiga rulli keeratud, ja pistab räuskama, et tema tahab oma limusiini pesta, aga keegi on oma opelipunni ukse ette parkinud, kedagi sees ka pole. ma siis köhatasin hääle ta selja taga puhtaks, et see on juhtumisi minu punn ja ma just valin siin pesupaketti. müüja naeratab mulle, dressides vend ei ütle rohkem midagi, kuulen kuidas tal peas tuul ulub ;) läheb oma limusiini juurde tagasi. müüja kommenteerib mulle veel, et see oli nüüd küll väga hea, kuidas ma ta paika panin.

võtan siin oma latte ja pesulapileti ja sammun auto juurde. ei seisa seal mingi limusiin, mingi bemmi-pann hoopiski ja rullnoka kõrval istub midagi Vändra-Aveli sarnast :p võtan rahulikult antenni küljest, panen koti kojamehe otsa, sätin mantli sirgu ja sõidan autoga pesulasse sisse. kuna omandasin kõige pikema paketi, mis seal saada oli (nii 3 kuud pesemata auto tarvis), siis väljudes on bemmivend kadunud. küllap ei jõudnud ära kiruda, kuipalju raha ühel opeli-punni omanikul on, et niiiii pikk pesuprogramm võtta :D

tragöödia osa oli aga selles, et tööle jõudes ei saanud kontorisse sisse, sest ukselukk oli oma maise elu lõpetanud. tuli kohale kutsuda lukuabi, leida linna pealt uus lukk ja see ise ette kruvida. yin-yang... tööle sain asuda kella lõuna paiku :/

kuidas me kuusepuud otsisime

jõulud on kohe-kohe käes. me oleme igal aastal kuuse tuppa toonud. oleme seda otsinud maalt enda metsast, koduümbruse RMK metsast, üksaasta isegi vist Selveri eest ühelt müüjalt (tervislikel põhjustel). eelmisel nädalavahetusel arutasime, mida oma päevaga ette võtta (sest imelikul kombel oli täiesti plaanivaba laupäev!) ja jõudsime järeldusele, et ühtegi vaba nädalavahetuse päeva enne jõululaupäeva enam ei tule, kus kuusepuud otsida saaks. 

mõeldud-mõeldud. kuna ilm oli oivaline, siis poolt päeva autos istuda mitte ei tahtnud, et maale kuuse järele sõita. uurisime RMK kuuseäpist, kust sel aasta puud võtta võib ja leidsime, et mingi kilomeeter kodust on täitsa olemas :) ega's midagi, tõmbasime vammused selga ja talvine jalutuskäik kahutanud metsa võis alata - nii tore! mul oligi hommikul selline matka-tunne. 

matk sai aus, sest kuigi esimene raiesmik algas tõesti 1 km kodust, siis esimesed normaalse tihedusega kuused jäid silma mingi 2-3 km kõmpimise järgselt. õnneks kõik olid värskest õhust vaimustuses ja mööda lanke siia-sinna tuuseldamine sobis kõigile. eriti rõõmsaks tegi asjaolu, et leidsime läbi aegade kõike tihedama kuuse, mis meil olnud on :) nüüd jäi see vaid üle koju lohistada. peitsime oma varanduse puude varju, jalutasime need 2-3 km tagasi koju ja ajasime autole hääled sisse - kuusk sai toreda kojusõidu. nüüd istub teine kuuris veeämbris ja ootab tuppasaamist. reedel vast saab ka. 

ehted tegime sama päeva õhtul valmis, eelnevatel aastatel lastega valmistatud kaunistustega sobivad päris kenasti, ma loodan. 

uus rest

oi teate! mul on nüüd kodus üks vahva pesurest. ja-jaa, lugesite õigesti, ma praegu vaimustun siin pesurestist :p

mis selles riistapuus siin nii ägedat olla saab, et eraldi postitust kohe väärib? aga nimelt seoses selle varutoa kadumisega polnud mul enam mingit (varjulisemat) kohta, kus talviti pesu kuivatada. ja mulle sugugi ei meeldi, kui elutoa nurgas see traadist kaadervärk seisab...  seisab, on veel hästi öeldud, sest meie oma on oma 100 aastat vana ja ei seisa ka enam hästi. kohe täitsa köönakas on.

no ja siis mõned kuud tagasi nägin ma K-Rautas üht teistsugust pesukuivatusresti. see mitte ei aja oma jalgu harki, vaid kõrgub taeva poole, kus siis nö riiulid pesuga kuivavad. keeruline seletada, vaadake parem pilti :)

ei, ma ei pese heledat ja tumedat
pesu koos, need tumedad on
eelmisest masinatäiesti, mis veel
kuivanud polnud

mulle hakkas see kohe meeldima ja isegi mõõdud sobisid meie endise dušširuumi duššinurka seina ja pesukasti vahele. kuna seal ruumis on ka WC, siis isegi sinna mahub ladusalt ligi, ei pea end läbi pressima. ainuke suur miinus oli hind. aga üleeile ma tõmbasid hõlmad koomale ja tõin ta ära! oi, see oli hea otsus!! mahtuski täpselt oma "pessa" ja riided kuivasid kenasti ühe ööpäevaga ära (kui dušširuumi üks ööseks lahti jätta), kuigi ma ladusin restid ikka tuugalt täis. "riiulite" asetust saab muuta ka - no et kui on mingid pikemad asjad, siis saab tõsta. super!

mis dušširuumist saab? ega me seda enam pärast vannitoa valmimist sihtotstarbeliselt ei kasuta. see on nüüd pigem selline majapidamisruum, kus on pesumasin, kodukeemia ja tulevikus ka ehk pesukuivati. aga seniks teenib see rest oma hinda tagasi. eelmine pidas kõva 10 a vastu, sellele ma lühemat iga eriti ennustada ei tahaks.

see jube Klassikokkutulek

vaatasin eile õhtu Klassikokkutuleku ära. miks? no telekast tasuta tuli. kinno ma seda vaatama ei julgenud minna, kartsin, et liiga labane. no ja tõesti, kui see taies oli poole peal, mõtlesin küll, et miks ma seda ikka veel vahin.

juhtusin nägema ka selle filmi eel intervjuusid näitlejatega. neil nagu polnud häbi, et nad selles kaasa tegid. kuigi peaks! eriti veider oli lõik, kus Ago Anderson rääkis, kuidas esilinastusel oli ka ta  8-aastane tütar, kes täitsa naeris, kuigi kõigest aru ei saanud veel. 

andke andeks, aga mis maailmas me elame? filmi alguses on selgelt kirjas, et see ei sobi alaealistele. terve linateos on ainult üks k*pp ja tagumiku välgutamine ja see on 8-aastasele tüdrukule tore meelelahutus. whaaat??? ma ei tahtnud, et minu lapsed sellest silmatäitki näeksid, sest igas stseenis oli mingi rõvedus ja mõtet polnud nagu üldse sees. tavalises eesti filmis on ikka nii, et mõtled veel mitu päeva, mis alltekst(e) film sisaldas ja siis tuled mitu aega hiljem mõtte peale, et oi, seda vist mõeldi ka veel. käesolev ogarus oli aga täiesti mõttevaba :/

oligi täpselt nii halb, kui ma arvasin. jah, eks ikka on naljakas, kui prillideta hästi ei näe või midagi lavalaudade vahele kinni jääb, aga kõik see muu - uhh! 

mis mind veel hämmastab - et nii mitmed head näitlejad on olnud nõus seal kaasa tegema. miks? eks ma tean vastust: nii väike riik, ikka mängid, kui kutsutakse, vahet pole, et ajuvaba. ma saan aru, et sellist filmi on homeeriliselt naljakas teha, aga lõpptulemus võiks natukenegi parem olla.

no ja minu peamine point, nagu alati - kui pidevalt räägitakse, et suhted purunevad ja monogaamsus on iganenud nähtus, siis hakkavadki kõik seda normaalseks pidama ja oma suhte hoidmisega ei tegele enam keegi. sest, noh, nagunii suhted ju purunevad. haigemaja!! äkki tuleks siis paremini valida ja enne natuke tausta uurida, kui kellegagi oma elu jagama hakkad? ah? eks? klassikokkutulek ja firma suvepäevad ongi koht, kus korra elus/aastas oma kaasat petta - jälle mingi uus norm vist. not! 

et siin mulle ei meeldinud see film, vaataks 10 x enne Seenelkäiku või Ristumist peateega :)
EDIT ~1 h hiljem: ikkagi paneb see film mõtlema :) jõudsin järeldusele, et kui enamusele see film meeldib, aga mulle mitte, siis ma lihtsalt olen liiga noor :D