TEGIJA!

tahan tänada kõiki, kes Eestimaa puhtamaks tegid!
soovida mõistust kõigile, kelle pärast aktsioon Teeme ära! teoks pidi saama.
ja selgitada kõikidele pessimistidele, et koristamise eesmärk ei ole mitte ainult prahi loodusest äraviimine, vaid järgmise põlvkonna keskkonnateadlikuks kasvatamine. kui me 10 a iga kevad kogu rahvaga koristame, siis tänased lapsed ei vii prügi 20 a pärast metsa. nii on. nähes 5-10 aastaseis lapsi koristamas, sai kõigile selgeks nende kommentaatre kuuldes, et nad ise ei hakka kunagi midagi sellist tegema. kui ka vanemad ei ole aktiivsed keskkonnasõbrad, siis eakaaslaste poolt on surve tugev ja praht jääb maha viskamata.

pildid kunagi hiljem, sest mu arvuti keeldub kodus netti sisenemast

alateadvus teeb trikke

nägin und. selget, detailset, kuid veidrat: sõitsin mina unes autoga tallinn-pärnu mnt-l suunaga pärnu poole. tunne oli selline, et umbes Kernust võisin läbi olla ja mõlemal pool teed oli veidi kolletunud heinapõld. sõidan-sõidan-sõidan ja järsku vaatan, et vasakul pool mingi hurtsik püsti, kus puudub paar siilu katuseplekki. ei olnudki väike hurtsik, suht selline kõrgem. no ma ei oska hästi seletada, mingi 2-3 kordse maja kõrgune, aga lihtne - laudadega löödud ja katus muidu peal. sama koha pealt, kus katus puudu oli, oli lauad ka ära võetud ja mida ma näen, kaelkirjak! 2 tükki!!mulle hullupööda meeldivad kaelkirjakud, päriselt ka :)
olin vist mehega koos autos, selgitasin siis kiirelt, et nüüd tuleb küll kinni pidada, sest mina tahan näha, kuidas nad sinna pakitud on. pidasime ja selleks ajaks kui autost välja sain, kõrgus juba ühe kirjaku pea seal, kust katus oli ära võetud, taeva poole :) jõudsin just hämmingust tuigerdades kraavi kukkuda, kui ilmus ka teine pea ja veidi lühem kael - esimese poeg :) nad olid niiiiiiiiii imearmasad!
ise veel mõtlesin, et nojah, miks mitte pidada kaelkirjakut, ruumi neil ju palju vaja pole, peaasi, et kaela välja saavad sirutada. seda imestasin ka, et jalad on neil selle kere ja kaela kohta kuidagi peenikesed, ei saagi aru, kuidas nad püsti suudavad seista.

mees mul eile rääkis, kui talle unenägu seletasin, et kui keegi tahaks Eestis kirjakuid pidada, siis talvel läheb jamaks - hullud küttekulud tulevad, nad ju lõunamaa loomad.

kust selline unenägu välja kargas, ei saa üldse aru. viimasel ajal ei ole loodusfilme vaadanud ega loomaaias käinud. mingi kuu aega tagasi vaatasin isa LAV-i reisi pilte, kus olid kirjakud, aga see juba nii ammu.

igatahes ma võtaks ühe või needsamad, kes seal pärast Kernut elutsevad ;)

rabakoll

teate, eilne õhtupoolik oli lihtsalt tore - käisime rabas. õigupoolest küll Rannametsa vaatetornis ja siis rabas. kui Pärnust Riia poole sõita, siis ta seal Võiste ja Häädemeeste vahel laiub. millegipärast tornist binokliga vaadates tundus, et rabast jookseb läbi raudtee, võibolla tõesti. tundus selline kõrgem kruusaseljaks olevat. ega mina seda üles leidnudki, kogenud kõrberebane, nagu mu mees on, kissitas korraks silmi ja ütles kohe, et seal nagu midagi on. see selleks. torni otsas olime merepinnast üle 50 m kõrgusel, torn ise ainult 15 m, arvutage siis ise, kuivõrd meeldiv tõus sinna mäe otsa oli :P
aga raba on vaimustav, igal aastaajal muide. ma lapsena käisin kogu aeg seal kolamas. täitsa ime kohe, et ära ei eksinud või laukasse ei kukkunud. samas, lapsed on osavad ja suure maantee müha kuuldus ka metsa sisse alati ära, nii et "rappa" minna ei saanud.
kevadine raba oli see kord tühi, punakas-pruun ja tavapäraselt kidur. ka loomad-linnud olid selle paiga millegipärast hüljanud. kas oli tegemist kevadkuumuse roidumusega, mis nad kõik kuhugi varju ajas või võõrastega nende soos, kuid peale rabajärve madalikul pooleldi vees peesitava konna me kedagi ei kohanud. see-eest on kidur, kuid samas nii vastupidav ja elujõuline mänd juba selline vaatepilt, et muud polegi vaja. kevade tõttu samblale astuda kahjuks ei saanud, siis oleks jalad kohe märjad olnud. laudtee aga on kvaliteetne, vabalt võib kõndima minna. paljudes kohtades jookseb lihtsalt 2 lauda üksteise kõrval ja siis peab 4-5 km vaatama oma nina ette, et mööda ei astuks. Rannametsas aga on 50-60 cm laiune teega ristiasetsevad lauad, mida mööda lausa lust liikuda.
loodus kutsub, ei muud :)

C.

P.S. tulbid, nartsissid ja muud sibul-lillelised õitsevad, kas teil ka? peenardel toimub värvide mäng lööb pahviks, silme eest puhuti kirjuks

süda lausa hüppab heameelest sees, et koristamisaktsiooni nii tõsiselt võetakse :)
panin just tähele, kui blogimaastiku radadel ringi uitasin, et pea igas blogis on mingi märge või viit või teadaanne kohta.
see on oluline, tulge kaasa! või kui mitte, siis oma kodu ikka võiks kasida. ma ei väsi kordamast: on ainult loomulik, et prügi prügikasti käib!

aga, on üks aga, inimest, kes ei taha oma kodu koristada, ei tasu sundida. see teeb asja ainult hullemaks. ta peab ise arusaamisele jõudma, et on aeg midagi muuta. muu juhul on see sundus ja vastumeelne. ma ei ütle, et abi pakkuda ei või, aga peale lennata ja öelda, et nüüd teeme ära! sellest pole tolku. juhtub muideks nii, et varsti ahastate sama koha peal, mida alles kasisite, et kõik on jälle räämas...

mälutus või miski muu?

Igal pool võib pidevalt kuulda inimesi kaeblevat, et mälu pole ja kõik ununeb pidevalt. üks selline just praegu kirjutab teile ;) mõtlesin, et mis see siis ikkagi on, miks asjad meelest lähevad ja kuidas seda nähtust tegelikult nimetama peaks.

milliseid termineid siis iga päeva kasutatakse, et teada anda millegi unustamisest:
- mälu pole
- läks meelest ära, mis ma sulle just öelda tahtsin
- pea on täitsa laiali otsas
- unustasin
- pea on jalgade nuhtlus
- kuidagi ei tule meelde
- jne

milles aga tegelikult asi on? pakun enamusel juhtudest välja liigse kiirustamise ja tegevuste paljususe - inimene ei keskendu, teeb mitut asja korraga ning ei fikseeri enda jaoks olulisi asju. või polegi need nii olulised? võibolla tõesti. mina püüan end rahustada alati mõttega, et kõike ei jõua meelde jätta. hiljuti rääkisime sõbrannaga ühiselt külastatud kontserdist, mina ei mäletanud, et me koos käisime, tean et käisin, aga kellega, ei mäleta. tema küll teadis, et koos käisime ja et laulja komistas laval. pika meenutamise järgselt tuli ka mulle meelde, et tõesti komistas. samas on see täiesti ebaoluline fakt, aga kellega kus käidud, võiks ju ikka teada.
küllap iga inimene ongi erinev - ühele jäävad laulusõnad ja luuletused hoobilt pähe, teine võib "vageid roose" 100 korda laulda, ikka pole sõnad meeles. üks võib üles lugeda terve nädala menüü iga toidukorra kohta eraldi, teine mitte.

tähelepanu on seega kindlasti üks oluline faktor, miks asjad hiljem ei meenu. tõsisem on asi sel juhul, kui inimene enam ei tea, mida või miks ta teeb või mida ta kellelegi rääkinud on. see juhtub tavaliselt küll eakamate puhul, kui tajun tendentsi probleemi ülekandumisele järjest nooremate poole.
üks hea lahendus on üles kirjutamine. mina näiteks ei üritagi meeles pidada, mis päeval või kellaajal kuhugi minema pean või mida poest vaja oli. niigi on palju asju, mida tarvis peast teada. on veider, kui klientidega suheldes nad ütlevad, et "mul jääb meelde." imestan iga kord. tavaliselt kinnitub mu kahtlus, et ei jäänud, ikka helistavad tagasi ja küsivad üle (millegipärast valdab mind pea iga kord selline parastamise tunne, et haa! ei ole teil midagi parem mälu, kui mul)
olen veel täheldanud, et pinged ja probleemid takistavad meenutamist. mul on küll nii, et hiljem on pingelisel perioodil toimunu täiesti hägune. õnneks olulisi kohtumisi pole unustanud. küll aga olen väga patune nii mõnegi sõbra suhtes, kelle olulised elusündumised olen unustanud. siinkohal tahaksin vabandada. seda lubada, et rohkem nii ei juhtu, paraku ei saa :(

minu nipid: ütle endale mõttes, et jäta see meelde või tee mingi liigutus (a la sõlm rätikusse), mille järgi hiljem meenutada saab. hästi toimib veel uuesti teekonna läbi mõtlemine, kui poole sammu pealt on peast kadunud edastatav sõnum.

aga tegelikult on inimesed ikkagi erinevad, palju on treenitav ja arendatav, aga kõik ei suuda ikka poolelijäänud lauset 15 min pärast sama koha pealt jätkata, kui teda millegi muuga häiritud on.

kas pole mitte ilus? pilte loodufoto 2008 konkursilt

osalesin ka, pilt just ei võitnud, aga kommentaarid olid positiivsed, minu parim pilt siin

uus lemmik

viimase aja parim leid. tänud siinkohal Liisile ja Krisjanile! müstiliselt hea hinna/kvaliteedi suhe.
väike hoiatus: kui tavaliselt mõjub vein kas jalgadesse või pähe, siis see liigub võrdselt kiirelt nii alla- kui ülespidi ;)

tegu on Argentiina veiniga, praegu müüakse Eestis 2004.a. veini. pudelil on kirjas, et värskelt on hea, veel parem mõne aasta möödudes, pean tõdema, et nii ongi. tegemist on cabernet sauvignon'iga. tootja aastast 1915 - Tittarelli :p

vabandage väga, pean ülekande lõpetama, uus lonks liikus just pea piirkonda...

küll ma olen osav ;)

vaatasin eile saadet Margna versus kulturistid ehk siis Eesti versus Jõekalda. üks ülesanne kõikide nende fitness võistluste vahel oli kaardimaja ladumine. see tundus neil nii ülejõu käiv - käed värsisesed KOHUTAVALT. ma ei oleks uskunud, et Margnal närv sisse tuleb, aga siiski-siiski. siinkohal tahaksin mainida, et õigetpidi on ikka parem, siis kui jõekalda teeb ja margna kommenteerib.
igatahes mulle hakkas see asi lausa huvi pakkuma ja esimest korda oma teadliku elu jooksul proovisin ka kaardimaja laduda, sellist mis neil alguses plaanis oli. tuli välja küll :) ei olnud üldse raske ja täitsa ruttu läks :)

ma oloen osav, eks ;)

lapsena on meeles mingi katsetus kaardimajadest, aga üle ühe maja me Heikoga (onupoeg) püsti minu arust küll ei saanud. samas minu mälu on nagu ta on, ei mäleta oma lemmiklastesaateidki, mis siis kaartidest rääkida. pea ei ole ju prügikast ka samas.

aita mööda saata öö

mõni hetk tagasi rääkis Ivo Linna sellise loo: "aasta siis oli 1982, kui Rock Hotel lindistas ühe uue loo ja viis selle Vikerraadiosse ettemängimiseks väga populaarses saates soovid-soovid-soovid. lugu mängiti ette, mille järselt kutsuti saatejuht "kohvile." seal selgitati, et raadio on ikkagi propagandakanal ja seal sellist räiget pornot mängida ei ole soovitav." jutu lõppedes hakkas Linna laulma "sõlmi juustest lahti pael, heida põrandale see..."
ja kui keegi oli seal kontsertil, siis jah, mina olin see, kes ei suutnud naeru tagasi hoida :)

emotsioonid on ülevoolavalt head. loodan siiralt, et sellest kujuneb iga-aastane kontsertsari.
lisa mõni aeg (seeditud emotsioone) hiljem: eelmisel aastal kirjutasin selle kontserti kohta nii . Seekord tahaks öelda, et Ivo Linna hääl oli terveks saanud, mis tähendas seda vana head Iffi :) Kaire Vilgatsil aga on häälega mingi probleem hetkel, kahjuks. ei olnud seda powerit. Maarjaga on nii, et ta on alati hea. saate aru, nad laulsid Ivoga "Kaelakee häält"! Koit, teate Koit oli parem, tegi sellist natuke naljakat rinnahäält, sellist veidi kantrilikku, aga samas ikka koidulikku, kokku kõlas see päris hästi ;)aga kujutage ette Koitu laulmas "Tiigrikutsut," ah? üsna naljakas oli.
kestvad ovatsioonid ühesõnaga

teeme ära! tulge ka!

panin kirja oma naiskonna 3.maiks Eestimaa puhastamise kampaaniasse. kohe hea tunne on, võiks isegi öelda, et natuke uhke :) tervitan siinkohal Kadrit, Anu ja Mari-Liisi!
ei kujuta küll hästi ette, mis moodi see prügis sobramine käima hakkab, et kas antakse kaitseülikond ja kindad ning potikud või peab ise vastava varustuse kaasa võtma, kui end kogu metsa all vedeleva prügiga kokku määrida ei taha.
eks näis. mulle pidavat teade tulema enne Suurt Laupäeva, kuhu meid koristama oodatakse.
loodan väga, et see ei ole autokummide tassimine, seda ma ei jõua.

millest selline mõte üldse tuli. teate, looduslapsena tuleb vahel peale hoog minna metsa jalutama või seenele. ei ma parem ei räägi seenele minekust, juba tahaks, väga! no ja siis raeküla metsa vahele suundudes on alguses pilt nii nukker, et nutt tuleb peale. igal pool on olmejäätmed, isegi kasukat olen ma puu otsas rippumas näinud. tuvastatavad on nad muideks kõik, sest hüljatud ajakirjanduse peal on tavaliselt isiku nimi ja aadress. nii et teadke kõik, kuri pilk on teile peale pandud, kes sellise reostamisega tegelevad ja kõik need koristajad tulevad ja toovad teie prügi teie aeda tagasi! metsast välja püüan alati mõnd teist rada pidi tulla ja vahel isegi õnnestub "puhtalt pääseda." selle õuduse koristamise mõte on mul alati peas keerelnud ja nüüd, kui võimalust pakuti, tuli sellest ju ometi kinni võtta.

aga üleskutse kõigile, palun registreerige oma seltskond ja tulge loodusele appi!
www.teeme2008.ee

rand ja liiv

ma ei usu ise ka, et vaatan praegu viiendat korda Paradiisiranda ja see on ikka totralt hea film. kusjuures ma ei ole kunagi elanud läbi leonardo di caprio-faasi, ka õrnas nooruses mitte, lihtsalt film on hea. uskumatu, ma tean. nii korrektsuse mõttes pean mainima, et mul oli tugev david duchovny sõltuvus. sealt ka minu ulme-armastus ;) ainult veel sügavam sõltuvus on mul olnud tõnu trubetsky suhtes. see oli täiesti paratamatu, see hääl mõjub mulle siiamaani kuidagi teistmoodi, kui kõigi teiste meeste hääled kokku. on veel vaid üks madal naishääl, kes laulab prantsuse keeles aeglaselt ja suitsuselt. tema nime ma ei tea, aga vikeraadio ikka vahel laseb teda.

selline imelik jutt, aga paradiisirand on ka imelik.

mu kassil on pruut

aga ta vist ei tea, mida sellega peale hakata. tegelt, kui ma nad avastasin, siis ta oli selle valge daame seljas, kuigi veidi valetpidi ;)
kassirahvas on linnaeluga ikka täitsa sassi läinud. ma ei mõista, kuidas emane kass ei mõista, et meie isane on tegelt kesksoost!!!

lõbus on ikka, seegi hea :)

meditsiininalja

"süda on mul rütmist väljas, aga elu ikka sees" :)

ütlejaks vanadaam, kes enam ise ka aru ei saa, miks ta elus on, aga muidu ikka rõõmus :D

no ei ole igav, ei ole.

ennelõunat teatas üks türgi-ungari päritolu ukrainlane, et eesti ja läti naised on kui lehmad, naiseks nad ei kõlba... (mingi ukraina vanasõna) kuulajaskonnaks 5 eesti naist. anna abi! pärast tuli välja, et eesti naine on paha, sest tahab liiga tihti ja liiga pikalt, tema ei jõua. siit moraal, ära võta võõrast rahvusest naist, eriti veel 16 a nooremat!

ha-ha-haaa

mulle põhimõtteliselt meeldib see naljapäev. iga kord saab ikka mingi nalja teha ja mind ennast on ka nii mõnigi kord suht haledalt vahele veetud. näiteks üks aasta teatas sõbrants meili teel, et ma kirjutaks kiirelt talle soovituskirja, sest ta sai ministeeriumisse peene töö ja paari tunni pärast on vaja. ma muidugi kirjutasingi, ise jummala mures, et kuidas siis nüüd nii, et ma siia linna üksi jään. õnneks nii ei läinud :)
sel aastal oli suht tagasihoidlik, võiks isegi öelda, et naljavaene. mõned teemad tööl tundusid isegi liiga tõsised, nii et neid võis kohati naljaks pidama hakata.
mehele oli mul hea nali mõeldud, aga kuna ta helefoni ei võtnud, siis ei saanud kiireloomulise lennujaamasõiduga teda enam üllatada. mis kiire see ikka enam on, kui ta tund hiljem helistades ikka sõitma oleks pidanud. no kahju-kahju...
aga presidendipaari lapsesaamise uudis oli vahva ja Rolf Roosalu isaks saamine.

ma muidu lähen lillesibulaid istutama :)

nii raske

Palun keerame kella tagasi!