suurpäev on käes! teate ikka jah? mõned meil ei lähe täna üldse tööle, mul kahjuks seda luksust pole ja oma kohust tuleb ikkagi kahjuks täita. no pole hullu veel, asjad on õnneks pakitud enam-vähem.
ma räägin oma saabaste-saagast ka. õigupoolest küll nende garderoobiga sobitamisest. see on raske töö ma ütlen. õhtul oli peanupp täitsa märg kohe suurest sahmimisest. loodan, et eelpool viidatud isik teeb siis minust ka mõne vähem kompromiteeriva pildi mu suurepäraste uute saabastega.
ok, viimased tääpingutused ;)

päike

päikesega on sel aastal kuidagi imelikud suhted mul. esialgu ei kohtunud me üldse, siis vältisin mina teda ja loomulikult sellise käitumise peale ta solvus ning ei tervitanud mind enam hommikutel, kus ma oleks leidnud aega tal end silitada lasta.
mõtlesin siis, et see viga tuleks parandada, eriti kui kaaskondlasi vaadates tundub, et nende suhe päikesega on suurepärane. rand ei ole ju kaugel, ei, üldse mitte. võtad aga rannakoti ja hakkad astuma, 15 min pärast oled kohal - pikk valge liivariba, kajakad ja mõni üksik inimene. Raeküla rand ikkagi, mitte mõni beach. tore, eksju! mulle meeldib.
laupäeval päike veel mu eemalviibimist nii kergelt ei andestanud, 2 h praadimist ei andnud pea mingeid tulemusi. meelitasin siis eile veel veidike. nüüd ta sai minu peale kurjaks vist - selg puha põlend :( veider, kas pole, olin seal ainult mingi tunnikese, sest tuul kippus liiga tegema.
aga põhieesmärk sai täidetud, sest täna hommikul naeratas päike mulle kavalasti ja ma palusin teda ilusti, et ta mu lilletaimi päris ära ei kõrvetaks. lubas vaadata mis teha annab :)
ja veel, ma ei ole enam sinakas-hall, juhhuu!!!

mõtlen siin praegu, kas pesta kardinaid või mitte. alles ma muidu neid talvel pesin, kui tube ümber kolisime, samas, kui aknad puhtad, siis võik kardinad ka läbi lasta jälle. jube tüütu!
ja kui keegi on vihma näinud, siis saatke ta siia! mul muru kuivab, täitsa hale kohe. eile istusin maas ja kuiv muru torkis. muru peaks ikka mõnus pehme ja värske olema, praegu aga on teine kollane ja krõbisev.

veidi teistel teemadel ka. saapad on käes, sellised ilusad läikivad :) nad on ikka suht kanged, ei teagi kohe, kuidas Rabsrockil vastu pean. ikka on vaja vist plätud ka kaasa võtta, sest kuumuse käes võib saabastega ikka väga raske hakata. valmistaja-mehed ütlesid, et kanna neid enne paar nädalat sisse ja õlita päevalilleõliga, siis muutuvad vettpidavaks ja pehmemaks. no kuhu ma nendega paar nädalat lähen? tööle või? vaevalt, kuigi võiks. õli pole ka veel ostnud, aga plaan on. huvitav, miks mingi teine õli ei sobi? raps või oliiv näiteks? äkki haiseb? no igal juhul olen ma väga rahul. mees ka ütles, et jummala prod saapad. tema käis sellistega kogu ajateenistuse aja ja polnud häda midagi. rebis kildu ka, et tal pidasid need aasta vastu, küll mul ka peavad. halloo! ma kannan neid mõned päevad aastas, selle arvestuse kohaselt peaks ikka mitu aastakümmet pidama :)
reede-reede tule juba (13 ja reede seekord!)

pole halba ilma heata

kui poleks Venemaad ja NLiitu, siis poleks neid asju ka, millest Epp kirjutas. tema sissekandes on absoluutselt kõik ilusamad laulud ja värgid kirja pandud. kuulake, lapsed, kuulake!

mitte et ma ei tahaks olla praegu meie ühiskondliku korraldusega sealmaal, kus näiteks Rootsi või Norra, aga ajalugu ei muuda. meie ise võime praeguse hetke tuleviku jaoks paremaks elada.

hakkab saama

kuna ma sattusin laupäeva õhtul peale Rabarocki esimesele saatele, siis mu soov juba seal olla kahe- või ei, kolmekordistus vuhinal. nüüd tahaks, et see juba käes on või noh et sel nädalalõpul juba oleks. mul on suur hirm, et ükskord peavad need ilusad kuumad Rabarocki-ilmad lõppema ja algab pori ajastu. ehk see ei ole veel sel aastal. aga miks ka mitte, mu saapad on valmis ja hiljemalt reedeks mul kodus :))) siis võib ju ka vihmas ringi hüpata. kuidas see nüüd oligi - jalad soojas, pea külmas. nii vist ikka ei sobi - jalad soojas, pea soe ;) eks näis, kuidas kujuneb.
aga muss tuleb hea, Helloween tuleb ju ja Danko Jones! teate, ma tahan seda HU! tüdrukut ka näha, auhindade kättejagamisel ta ei laulnud, plaadilt tuli lugu, aga äkki ta on laivis hea? loodame, sest need lood, mis singlina väljas on, on sellised veidralt mõnusad.

nagu vennad

kas teile ei tundu, et Saatpalu muusika ja Kivirähu raamatud käivad oma stiililt kuidagi kokku? mulle tundub, isegi väga. sattusin lugema parasjagu Kivirähu "Jutud" kui plaadimängija vahetas plaadi Saatpalu loomingu peale. minu meelest on nad mõlemad kuidagi väljaspool seda reaalsust loomise hetkel ja see sürreaalsus muutub sinna sisenedes nii lihtsaks ja loomulikuks.
aga päriselt ka, kes kujutaks oma mõttes ette, et hundid lüpsavad või et üks normaalne meesterahvas imepeenikest häält tehes on ikka sama mehelik. nende puhul on see normaalne, eksole. Saatpalu on mind oma tekstidega ja viisidega lummanud juba õrnast teismeeast alates. ja Kivirähk, no tema on juba klassika. ootan põnevusega aegu, millal oma lastele saab tema lasteraamatuid lugema hakata ;)
siinkohal tänud Tõnisele laulukoorist, kes mind Kivirähu lummavasse maailma juhatas. õigupoolest oli ta juhtoinaks tervele koorile, kui loksudes kuskil Poola-Saksamaa vahel, luges öösiti bussi mikrofoni Ivan Orava mälestusi. olid ajad, ah!?

peab vist tempot maha võtma. päriselt ka. tekkimas on unehäired selle lõputu sagimise peale. või on need midagi muud? ei tea, otsustage ise. olen täheldanud, et ööd on kas unetud segatud koledate unenägudega (üksöö otsis karu ümber maja kohta, kust sisse pääseda ja mind nahka panna) või sügavunelised sinnamaani, kus kell tiriseb ja ma ärkan mõttega, et üldse pole magada saanud, appi! käed on "surnud." tegelikult olen maganud mingi 8 tundi sellistel öödel samas asendis.

loogiliselt võttes on see terve talve logelemise tulemus, sest keha ikka väsib rohkem, kui nüüd natuke liigutada. samas ei ole hea äkitselt tempot peale kruvida, õige? paljud inimesed ju elavadki nii, et 7-8 hommikul minema ja 9-10 õhtul koju. nagu peatusteta rong, onju. mulle see ei sobi. võibolla siis, kui tegevused on väga rahuldust pakkuvad ja toredad, aga kui tööl on tamp peal ja kodutööde juurde asumise vahe napid 30 min, siis ikka võtab üsna läbi.

väike näide eilsest: töö 8 h (üsna kiire päev oli), kohe sugulaste juurde tapeetima (mis on tore tegevus), pool 9 koju, siis muruniitmine ja lillede istutus ning peenarde rohimine. tuppa 10-st, pool tundi "Suurt venda" ja kotile. hommikul ärkasin samast asendist, milles õhtul uinusin.

hale hakkab endast vahel ikka, ärge pange tähele.
täna proovin korralik tüdruk olla ja end veidi hellitada - juuksur, näomask, pediküür :)

vihm :z

huvitav, mida kurja ma olen teinud, et vahel haruharva, kui ma korraldan grillpidu, on taevas tinahall ja lausvihm? mitte ei saa aru.ega ma alla ka ei andnud muide, panin söe hõõgumisrežiimile ja liha küpsema, vahepeal jooksin toast külge keerama. said valmis küll, isegi oluliselt ära ei põlenud.
grill jäi traditsioonilises mõttes küll ära, aga sõbrantsid käisid külas ikka :D ülivahva oli. liha ja salat sai tuppa kaetud, mis ajas piknikukohana asja üihästi ära.
rahvas on nii muutunud viimasel ajal - selles mõttes et nii mõnigi jalutab ringi kõhuga. lahe! kade! suvel ja sügisel saab katsikule. lapsed on hea põhjus kokku ka saada.
eile tuli välja tõsiasi, et ma olen ülihalb võõrustaja, mis külaliste kutsumisse puutub. tüdrukud hakkasid mainima, et ilus tuba sul ja teises toas on midagi teistmoodi. ei jaganud algul väljagi, et nad pole siin käinud niiiii ammu. minu jaoks on elutuba valmis juba terve igaviku, koridori tapeedivahetus on nagu uuem lugu, aga tuli välja, et nad pole näinudki. siit moraal, peab suu tihedamini lahti tegema, küll siis ükskord paistab päike ka meie õuel ja lihameister on kodus ;)

peatusi jääb väheks

nagu mu viimase aja sissekannete sageduse hõredusest järeldada võib, on saabunud kevad (loe: aiatööde aeg). päevi ja õhtuid on täidetud õues, aga ka lae all. nimelt on hetkel 2 projekti, kus ma hoogsalt kaasa löön: vanemate kasvuhoone ehitus ja sugulaste II korruse tapeetimine. viimane on poole peal, sest üks kahest toast on valmis ja varsti võib seal õndsalt uinuda (isegi voodi ja kummut on juba olemas). tuba sai ilus, isegi väga. teises toas, millest osa tuleb köök, on alles seinad pahteldamisel, nii et sellega läheb veidi aega. kuna aga tähtaeg 10. juuni läheneb jõudsalt, siis peab pingutama. siis tuleb üks sugulane usast, kes I korrusel peatuda tahab.
kasvuhoone tuleb võimas. ei, mitte selles mõttes, et suur, vaid pigem igavene. mu isa juba on kord selline põhjalik mees. kõik, mis andis metallist teha, on metallist ja ülejäänu klaasist või kivist. nii et mädanemist niipea (lähima 20 a jooksul) oodata pole :) kui kilemajad tahavad igal aastal uut kihti ja puit putitamist, siis sellel hakkab olema ainult taimede ostmise vaev. täna on veel viimane pingutus - seinte klaasimine - siis saab turule minna ja tomatitaimi valida :) teate kui head on oma tomatid? osa kindlasti teavad. ja veel kodustehtud ketshup - maailma parim :P

muide, ma olen erakordselt tubli olnud, sest aknad on kõik puhtad. ma võtan iga kord meeletult hoogu, et see Riia mnt-lt tuleb sopp maha pesta, aga kogu selle sahmimise vahel võtsin üks õhtu kätte ja pesin ära. kohe imelik oli olla toas, kõik paistis läbi ja oli liigagi selge. mõnes mõttes ei ole see suure maantee ääres hea, aga ikkagi ilus puhas oli.

keerulised on need ajad praegu ka, sest meie boiler ütles üles. lihtsalt lõi ennast lõhki veidike, eksole. see parandati lõpuks ära (töömehel juhtus õnnetus ja ta on hetkel haavatud). ja siis samal päeval lõpetas koostöö ka köögi boiler ja kogu põrand oli meri... see oli väga nõme üllatus :( hetkel olen köögis veeta, sest mees lihtsalt ei jõudnud uut üles panna. nüüd siis 3 n kuival, sest enne juunit ta ei tule. aga pole hullu, dushi all saab ju käia.

niisugune elu siis. aga varsti tuleb rabarock. ja siis on elu lihtsalt lill :D

väike bromo

olen nüüd umbes kuu aega kasutanud LUMENE Blueberry Curl Mascarat ja tulemused on imelised. mitte selles mõttes, et silmi plaksutades tuleb nuku tunne, vaid et mustikaekstrakt on ripsmed muutnud tugevateks ja tihdamateks mu meelest. varem võis ikka täheldada, et silmameigi eemaldamisel tuleb ära ka ripsmekarvu, aga praegu nagu ei tule, mõni üksik vahel harva.
aga tulemus jääb ka ilus, selline loomulik, samas koolutav ja tihendav. pikendavaid ripsmedushe ei saa ma ju osta, vastasel juhul tunduks kogu aeg, et miski torgib kulme või siis autosõidul on ripsmed prilliklaaside vastus kortsus... mitte et ma kurdaks, et mul pikad ripsmed on, ei üldse, väga rahul olen hoopis.

eile poes oli üks tibi, kes oli "kõikide lisadega" - blondeeritud sirgendatud juuksed, kunstripsmed (mis jätsid temast mulje, kui käsiharjast), kunstrinnad (raudselt olid, pluus oli selline liibu ja läbipaistev ja büst meeletu), kunstküüned, lakknahkne kott (punane loomulikult) ja 10 cm kontsad (ka lakknahast). ma poleks tähele ehk pannudki, kui poisid selja taha poleks kihistanud ja üks teisele öelnud "su bemm pole ka nii hästi tuunitud." samas oli ilus tüdruk ja ilma nende lisadeta oleks lausa tore tüdruk olnud. rõhutan, tüdruk, sest seda naiselikkust oli tema jaoks kohati ehk liigagi palju.

ühesõnaga proovige Lumenet!

TEGIJA!

tahan tänada kõiki, kes Eestimaa puhtamaks tegid!
soovida mõistust kõigile, kelle pärast aktsioon Teeme ära! teoks pidi saama.
ja selgitada kõikidele pessimistidele, et koristamise eesmärk ei ole mitte ainult prahi loodusest äraviimine, vaid järgmise põlvkonna keskkonnateadlikuks kasvatamine. kui me 10 a iga kevad kogu rahvaga koristame, siis tänased lapsed ei vii prügi 20 a pärast metsa. nii on. nähes 5-10 aastaseis lapsi koristamas, sai kõigile selgeks nende kommentaatre kuuldes, et nad ise ei hakka kunagi midagi sellist tegema. kui ka vanemad ei ole aktiivsed keskkonnasõbrad, siis eakaaslaste poolt on surve tugev ja praht jääb maha viskamata.

pildid kunagi hiljem, sest mu arvuti keeldub kodus netti sisenemast

alateadvus teeb trikke

nägin und. selget, detailset, kuid veidrat: sõitsin mina unes autoga tallinn-pärnu mnt-l suunaga pärnu poole. tunne oli selline, et umbes Kernust võisin läbi olla ja mõlemal pool teed oli veidi kolletunud heinapõld. sõidan-sõidan-sõidan ja järsku vaatan, et vasakul pool mingi hurtsik püsti, kus puudub paar siilu katuseplekki. ei olnudki väike hurtsik, suht selline kõrgem. no ma ei oska hästi seletada, mingi 2-3 kordse maja kõrgune, aga lihtne - laudadega löödud ja katus muidu peal. sama koha pealt, kus katus puudu oli, oli lauad ka ära võetud ja mida ma näen, kaelkirjak! 2 tükki!!mulle hullupööda meeldivad kaelkirjakud, päriselt ka :)
olin vist mehega koos autos, selgitasin siis kiirelt, et nüüd tuleb küll kinni pidada, sest mina tahan näha, kuidas nad sinna pakitud on. pidasime ja selleks ajaks kui autost välja sain, kõrgus juba ühe kirjaku pea seal, kust katus oli ära võetud, taeva poole :) jõudsin just hämmingust tuigerdades kraavi kukkuda, kui ilmus ka teine pea ja veidi lühem kael - esimese poeg :) nad olid niiiiiiiiii imearmasad!
ise veel mõtlesin, et nojah, miks mitte pidada kaelkirjakut, ruumi neil ju palju vaja pole, peaasi, et kaela välja saavad sirutada. seda imestasin ka, et jalad on neil selle kere ja kaela kohta kuidagi peenikesed, ei saagi aru, kuidas nad püsti suudavad seista.

mees mul eile rääkis, kui talle unenägu seletasin, et kui keegi tahaks Eestis kirjakuid pidada, siis talvel läheb jamaks - hullud küttekulud tulevad, nad ju lõunamaa loomad.

kust selline unenägu välja kargas, ei saa üldse aru. viimasel ajal ei ole loodusfilme vaadanud ega loomaaias käinud. mingi kuu aega tagasi vaatasin isa LAV-i reisi pilte, kus olid kirjakud, aga see juba nii ammu.

igatahes ma võtaks ühe või needsamad, kes seal pärast Kernut elutsevad ;)

rabakoll

teate, eilne õhtupoolik oli lihtsalt tore - käisime rabas. õigupoolest küll Rannametsa vaatetornis ja siis rabas. kui Pärnust Riia poole sõita, siis ta seal Võiste ja Häädemeeste vahel laiub. millegipärast tornist binokliga vaadates tundus, et rabast jookseb läbi raudtee, võibolla tõesti. tundus selline kõrgem kruusaseljaks olevat. ega mina seda üles leidnudki, kogenud kõrberebane, nagu mu mees on, kissitas korraks silmi ja ütles kohe, et seal nagu midagi on. see selleks. torni otsas olime merepinnast üle 50 m kõrgusel, torn ise ainult 15 m, arvutage siis ise, kuivõrd meeldiv tõus sinna mäe otsa oli :P
aga raba on vaimustav, igal aastaajal muide. ma lapsena käisin kogu aeg seal kolamas. täitsa ime kohe, et ära ei eksinud või laukasse ei kukkunud. samas, lapsed on osavad ja suure maantee müha kuuldus ka metsa sisse alati ära, nii et "rappa" minna ei saanud.
kevadine raba oli see kord tühi, punakas-pruun ja tavapäraselt kidur. ka loomad-linnud olid selle paiga millegipärast hüljanud. kas oli tegemist kevadkuumuse roidumusega, mis nad kõik kuhugi varju ajas või võõrastega nende soos, kuid peale rabajärve madalikul pooleldi vees peesitava konna me kedagi ei kohanud. see-eest on kidur, kuid samas nii vastupidav ja elujõuline mänd juba selline vaatepilt, et muud polegi vaja. kevade tõttu samblale astuda kahjuks ei saanud, siis oleks jalad kohe märjad olnud. laudtee aga on kvaliteetne, vabalt võib kõndima minna. paljudes kohtades jookseb lihtsalt 2 lauda üksteise kõrval ja siis peab 4-5 km vaatama oma nina ette, et mööda ei astuks. Rannametsas aga on 50-60 cm laiune teega ristiasetsevad lauad, mida mööda lausa lust liikuda.
loodus kutsub, ei muud :)

C.

P.S. tulbid, nartsissid ja muud sibul-lillelised õitsevad, kas teil ka? peenardel toimub värvide mäng lööb pahviks, silme eest puhuti kirjuks

süda lausa hüppab heameelest sees, et koristamisaktsiooni nii tõsiselt võetakse :)
panin just tähele, kui blogimaastiku radadel ringi uitasin, et pea igas blogis on mingi märge või viit või teadaanne kohta.
see on oluline, tulge kaasa! või kui mitte, siis oma kodu ikka võiks kasida. ma ei väsi kordamast: on ainult loomulik, et prügi prügikasti käib!

aga, on üks aga, inimest, kes ei taha oma kodu koristada, ei tasu sundida. see teeb asja ainult hullemaks. ta peab ise arusaamisele jõudma, et on aeg midagi muuta. muu juhul on see sundus ja vastumeelne. ma ei ütle, et abi pakkuda ei või, aga peale lennata ja öelda, et nüüd teeme ära! sellest pole tolku. juhtub muideks nii, et varsti ahastate sama koha peal, mida alles kasisite, et kõik on jälle räämas...

mälutus või miski muu?

Igal pool võib pidevalt kuulda inimesi kaeblevat, et mälu pole ja kõik ununeb pidevalt. üks selline just praegu kirjutab teile ;) mõtlesin, et mis see siis ikkagi on, miks asjad meelest lähevad ja kuidas seda nähtust tegelikult nimetama peaks.

milliseid termineid siis iga päeva kasutatakse, et teada anda millegi unustamisest:
- mälu pole
- läks meelest ära, mis ma sulle just öelda tahtsin
- pea on täitsa laiali otsas
- unustasin
- pea on jalgade nuhtlus
- kuidagi ei tule meelde
- jne

milles aga tegelikult asi on? pakun enamusel juhtudest välja liigse kiirustamise ja tegevuste paljususe - inimene ei keskendu, teeb mitut asja korraga ning ei fikseeri enda jaoks olulisi asju. või polegi need nii olulised? võibolla tõesti. mina püüan end rahustada alati mõttega, et kõike ei jõua meelde jätta. hiljuti rääkisime sõbrannaga ühiselt külastatud kontserdist, mina ei mäletanud, et me koos käisime, tean et käisin, aga kellega, ei mäleta. tema küll teadis, et koos käisime ja et laulja komistas laval. pika meenutamise järgselt tuli ka mulle meelde, et tõesti komistas. samas on see täiesti ebaoluline fakt, aga kellega kus käidud, võiks ju ikka teada.
küllap iga inimene ongi erinev - ühele jäävad laulusõnad ja luuletused hoobilt pähe, teine võib "vageid roose" 100 korda laulda, ikka pole sõnad meeles. üks võib üles lugeda terve nädala menüü iga toidukorra kohta eraldi, teine mitte.

tähelepanu on seega kindlasti üks oluline faktor, miks asjad hiljem ei meenu. tõsisem on asi sel juhul, kui inimene enam ei tea, mida või miks ta teeb või mida ta kellelegi rääkinud on. see juhtub tavaliselt küll eakamate puhul, kui tajun tendentsi probleemi ülekandumisele järjest nooremate poole.
üks hea lahendus on üles kirjutamine. mina näiteks ei üritagi meeles pidada, mis päeval või kellaajal kuhugi minema pean või mida poest vaja oli. niigi on palju asju, mida tarvis peast teada. on veider, kui klientidega suheldes nad ütlevad, et "mul jääb meelde." imestan iga kord. tavaliselt kinnitub mu kahtlus, et ei jäänud, ikka helistavad tagasi ja küsivad üle (millegipärast valdab mind pea iga kord selline parastamise tunne, et haa! ei ole teil midagi parem mälu, kui mul)
olen veel täheldanud, et pinged ja probleemid takistavad meenutamist. mul on küll nii, et hiljem on pingelisel perioodil toimunu täiesti hägune. õnneks olulisi kohtumisi pole unustanud. küll aga olen väga patune nii mõnegi sõbra suhtes, kelle olulised elusündumised olen unustanud. siinkohal tahaksin vabandada. seda lubada, et rohkem nii ei juhtu, paraku ei saa :(

minu nipid: ütle endale mõttes, et jäta see meelde või tee mingi liigutus (a la sõlm rätikusse), mille järgi hiljem meenutada saab. hästi toimib veel uuesti teekonna läbi mõtlemine, kui poole sammu pealt on peast kadunud edastatav sõnum.

aga tegelikult on inimesed ikkagi erinevad, palju on treenitav ja arendatav, aga kõik ei suuda ikka poolelijäänud lauset 15 min pärast sama koha pealt jätkata, kui teda millegi muuga häiritud on.