musta pori näkku

väike raamatukommentaar siis
Mihke Raud on Mihkel Raud. midagi taolist ma temalt ka ootasin pärast kõiki neid kordi populaarses talendisaates süütute laste peale karjumist. räige värk tegelt. eile just lõpetasin lugemise ja mul on siiralt hea meel, et ma seda teost endale ei ostnud. liiga paha maitse jäi suhu (mis pole ka ime, kuna raamatus oli naise suu ainult ühe asja jaoks välja mõeldud...).
muusikaringkonnad kindlasti arvavad sellest enesepaljastusest teistmoodi kui tavainimene, aga ikkagi tekkis mul küsimus - milleks see? võibolla tõesti on hea kõigile ära panna, sealjuures endale, aga lõpuks tõdeda, et teie olete joodikud edasi, aga mina, vaat mina! olen puhas. see muidugi ei tähenda, et Raud kokat või midagi taolist ei tee...
ja ikkagi oleks ma oodanud enne oma vanemate siitilmast lahkumise ära, kui sellist raamatut avaldama oleks hakanud. ausalt!
ja millest see raamat siis rääkis? tegelikult mitte millestki. see on järjekordne " tegime bändi-jõime end oragaks-saime suureks" raamat. arvan, et meile kõigile on taoline elu rohkemal või vähemal määral tuttav. vähemalt mina olen seda pealt näinud ja nooruses ka mingeid sarnaseid asju läbi elanud. mastaabid on ainult erinevad ja minu raamatus ei oleks nii palju tuntud nimedega eputada võimalik.
loodan siiralt, et Hardi ja Roald olid selle kirjatükiga päri. Kojamees kindlasti oli. Mõnes mõttes ma nüüd ootan, et need vennad ka miskit paberile panevad ja kaante vahele ajavad, saaks õigema pildi.
lugemiseks oli muidugi hea - tekst lippas kiiresti (kui plaadiümbrise inimeste kirjeldus välja jätta), lood olid vürtsikad ja paljastusi jätkus. nalja saab üksjagu. minu isiklik lemmik on tarretunud piiritus IRW!!!

mmmõnus

soovitus: ärge jooge 4 kuud kohvi ja siis võtke üks väike tassike HEAD kohvi. uskumatu, kui väikesest maitsenaudingust võib hea hakata ;) aga jah just umbes niikaua ei ole ma kohvi joonud. nüüd siis ei pidanud vastu, põhiliselt küll seetõttu, et rasedad ümberringi siin kõik joovad kohvi. ma ei lase sel harjumuseks saada, kindlasti mitte.

on veel üks maitsenauding, mida hetkel kahjuks nautida ei saa - valgehallitusjuust. no ja üldse igasugu hallitusjuustud. aga brie-st olin ma enne sõltuvuses, seda kohe pidi natuke saama iga mõne aja tagant. ükspäev vaatasin mingit juustu- ja veinisaadet ning pidin teleka lihtsalt välja lükkama, sest nii vastupandamatu isu tuli :(

jube jama tegelt, et neid toiduaineid nii palju on, mida tarbida ei või. varem oli ikka palju lihtsam, häid asju lihtsalt polnud saada ja seega ei saanud need sulle ka ohtlikud olla. kui maks välja arvata, siis kõik keelatud asjad on head.

elumere lainetel

väike hetkeseisu analüüs:

• rasedus on seal maal, kus ma ise väga tunnen pükste väikseks jäämise tunnet, aga kõrvalseisjad veel väga aru ei saa. peamiselt küll minu isikliku keha tõttu. kolleeg siin näiteks on juba ammu ametlikult kõigi silmis rase, kuigi tal on täpselt 1 kuu enne mind tähtaeg. aga kõhnuritega juba on kord nii, et midagi pikalt varjata ei saa ;) ei teagi, kumb variant parem on. mulle praegu meeldib.
• minust veerevad üle kõikvõimalikud tundmused ja tundekesed, millele ei oska nime anda ja raamatus ka ei täpsustata, kas ja mis ja miks. no näiteks mine võta kinni, kas torkimine kõhus on gaasid, laste liigutused või ohu märk. ilusad laulud ajavad nutma. asjad, millele võiks reageerida, jätavad külmaks. tööl käimine on segav faktor, mille lükkaks rahulikult kõrvale ja jalutaks näiteks pigem mere ääres.
• kolmiktesti vastust pole veel, mis on äärmiselt piinav, sest tahaks ju teada, et kõik on korras.
• tööl on veel käia (kui mitte enam tänast tööpäeva arvestatda) veel 5 nädalat ja 2 päeva sellest aastast ja 1 päev järgmisest :)
• shokolaadiisu on meeletu! võtan vastu selleteemalisi kingitusi ;)

värviline

niisiis saab USA endale värvilise presidendi - ohhoo! pean muidugi mainima, et mina olen rahul. midagi imelikku on juhtunud, sest kunagi varem ma pole eelistanud musta valgele inimesele. aga mis parata, valge on lihtsalt liiga vana juba. samas Obama ellujäämine oma valitsusajal saab olema kindlasti vägagi küsitav, aga siiski, mulle meeldib. ja teate miks? aga sellepärast, et sealne neegrite nutt ja hala nende halva elujärje pärast saab nüüd põhjaliku võimaluse muutumiseks, kui enda rassi esindaja pukis on. kahtlusi on ka muidugi, aga tegelt on suht ükskõik, kes hetkel võimule saab, sest seis on suht kehv üle maailma ja kõik noored poliitikud ei ole nii osavad ja otsustuskindlad kui Laar omalajal Eestit reformides.
tänan tähelepanu eest kallid kaaskodanikud ;)

erilisus ennekõike ;)

Me ootame kaksikuid!!!
kuna tegemist on kahe lõvi-tähtkujust vanemaga, siis ei saa me olla nö normaalsed ja lapsi ükshaaval saada, ikka peab eriline olema :) Õnn on valdav, hirm hakkab taanduma, kuna mõte kahest beebist korraga hakkab tasapisi reaalsemaks muutuma. Ah et millal siis? kõigi eelduste kohaselt aprillis, aga kuna kaksikutel tihti isu enne kõhus istumisest täis saab, kui üksikutel, siis võib ka varem võibolla.
reaktsioonidest:
- ultrahelis voolasid mul pisarad kontrollimatult, ehmatusest ma arvan, aga rohkem ikka sellepärast, et kõik tundub kena ja terve olevat topelt... ise ma küsisin selle arsti käest, kas neid on ikka üks.
- mees istus pool tundi metsas kännu peal, kui talle teatasin (ei ole sõjaväelasest isal lihtne arstil kaasas käia, isegi nii oluliste uudiste puhul), kuidagi ei saanud uuesti liikuma
- ema minestas peaaegu ja veel nädal hiljem ei suutnud ta uskuda, et tema tütar saab kaksikud
- mehe isa ütles, et nüüd ongi hea lihtne, ühed kaksikud nüüd ja teised veidi hiljem (ei teagi mis see nüüd oli, praegu küll rohkem kaugemale ei mõtle, kui just need kaksikud)
- meie kaksikute nõiduja muheles omaette rahulolevalt (algas ta selle jutuga 4-5 a tagasi juba!)
- mehe sõber oli natuke aega vait ja siis lausus: "oota, ütle korra veel!"
- üldsõnaliselt on olnud kallistajaid, kiljujaid, ahhetajaid, ohhetajaid, kadestajaid ja rõõmustajaid.

Enesetundest:
- alguses oli uni
- siis tuli iiveldus, mis kestis 2 kuud! ei soovita kellelegi, sest söök oli mu vaenlane, ka toidulõhn või parfüümid või külmkapi ukse avamine kindlustas spurdi vetsu poole
- järgnes hirm ja haigla, kuna arstid kardavad raseda iga "veidrat tunnet kõhus" kaksikraseduse puhul. haigla oli igav ja mõtetu, kuna ma ju tegelikult teadsin, et kõik on korras
- nüüd olen jälle väsinud ja igasugu naljakate isudega: viinamarjad, melon, porgand ja juust on suured sõbrad, liha-kala ja rammusad toidud endiselt out

mis edasi saab?
noh, kaks voodit ja kaks turvahälli ja kaks turvatooli ja kaks vanni ja kahekohaline käru ja neli jalga-kätt-silma-kõrva-kõhtu-selga ning kaks vääääga ähmis väsinud vanemat ;)

elu on lill, kas pole!?

Glaw-fin-ger! Glaw-fin-ger!

jah tõesti-tõesti, nad olid jälle siin :) ülihea kontsert, ausõna! ja need, kes ei hinda taolist mussi, saaksid kindlasti oma eelarvamusi muuta, kui just Zacki lavalist esinemist vaatama tuleksid.
kui me esimest korda Rabarockil kohtusime, oli rahvast mingi 10000 ja katuseks taevalagi, seekord siis ca 200-300 nägu ja Rock Cafe intiimsus. mulle väga sobis. seekord jäi lava ees käik vahele, aga laulja otsustas ise mingi hetk, et tuleb saali tahaossa minu tooli kõrvale laua peale laulma... ja lauliski, terve laulu lõpuni, laskis rahval end katsuda ja ronis lavale tagasi :)))
Eesti peab neile ikka tõesti meeldima, sest kiiduavaldused olid lõputud ja ovatsioonid vastastikused mu meelest. klahvkamees veel teatas, et Zack ei räägi millegipärast kunagi super-publiku juttu sakslastele.
igatahes mina olen rahul ja ootan kannatamatult meie järgmist kohtumist ;)

Lordi vol. 100

jah, see postitus tuleb mu kassist. mis teha, kui ta selline on, et mitte ei saa kirjutamata jätta. igatahes on temas toimumas talvised muudatused - kasukas tiheneb, toidukauss tühjeneb, uni paraneb ja tuju halveneb (see viimane peaks küll kevade sümbol olema, aga ega mul päris normaalne kass pole ka). igatahes ükspäev me läksime riidu - olin teisel kõhu kenasti täis söötnud ja ta end ahju kõrvale toolile kerra tõmmanud. see tool on meil strateegiliselt tähtsas kohas - ühes kõike käidavamas nimelt - ja Lordile meeldib just seal peesitada, sest sealt on hea möödakäijaid käpaga äsada. nii ka seekord, nagu mööda läksin, sain käpaga! tal ei ole õnneks kombeks küüsi välja ajada, tavaliselt kostitab ta liikujat sellise tömbi käpamatsuga ja siis vaene kannataja peab teda sügama ja küsima, et miks sa nii tegid? mille peale vend end laialt sirgu lööb ja eeldab, et teda paitatakse. seekord aga, vana põrsas, kargas ta mulle kätte kinni ja hammustas! käsi on täitsa kriim kohe :( ja ma ei saa siiamaani aru, miks? ise ta ju alustas!
vot selline loom.
ja mu vanemad on ameerika-maalt tagasi :) nii tore, ma hakkasin end juba täitsa üksi tundma...
kass muidugi mängis solvunut paar päeva, siis aga andis alla ja lasi end sügada, paitada ja nurrus sõbralikult stiilis, et lõpuks ometi te tulite, ma pidin pidevalt ilma pai saamata elama ;)

mul on vist kirjutamispaus

ei teagi miks, lihtsalt ei ole tahtmist ennast maailmaga jagada praegu. kui uuesti lainele saan, küll siis kuuleme jälle.

täitsa ametlikult keskkõrvapõletikku põdev inimene on tänasest jälle tööl, kuigi arst ütles hommikul, et möödas peaks see jama olema umbes 2 nädala pärast... tegelikult ma teadsin küll, et niikaua läheb, aga ei tahtnud uskuda. vähemalt jubedat valu enam pole, jäänud on kumisev kõrv ja naksuv kuulmekile iga neelatuse juures. ja nii järgmised paar nädalat.
kui te tahate teada, mismoodi näeb välja ja tundub äralamatud selg, siis olge 3 päeva pikali ja ärge vahepeal eriti liigutage (sest liigutamine on ju valus).
muidu pole väga vigagi, ainult et tasakaaluorgan võiks kõrvas paika minema hakata, muidu see iiveldus ja mööda seinaääri käimine ei pruugigi ära lõppeda.

mis muusse puutub, siis sõgis on endiselt kõige kaunim aastaaeg :)

ei tea mille eest mind nüüd karistatakse :(

öösel hakkas kõrv pööraselt valutama. nagu hambaarsti juurde käigust täna veel vähe oleks olnud. kusjuures ma tean, et kevadeti ja sügiseti see kõrvavalu ikka mingil ajal tuleb, aga tavaliselt see saabub endast vaikselt märku andes ja ma saan ta arsti poolt antud rohtudega minema ajada. kroonilise kõrvavalutaja asi, juba samatark kui arst ;) seekord aga polnud mingit hoiatust - lihtsalt üks hetk ärkasin kohutava valuga ja iiveldusega (kõrvas ju tasakaaluorgan, mis iga kord oma töövõime kaotab, kui see valu algab).
ma siiamaani imestan, et end tööle suutsin vedada. stiimul muidugi oli, sest siitkaudu on mul kõige lihtsam saada kontakti oma arstiga (ühe asutuse värk, sisenumbrid ja puha). mingi väike kaitseingel mul vist ikka on, sest keegi oli hommikul aja ära öelnud ja ma saan lõuna paiku täitsa ametlikult doktori juurde minna :)
senikauaks u-uu-uuuuuuuu, jube valus on! :(

ilusat sügist!

täna ta hakkab :) ja ongi kuldne! päike särab taevas, rändlinnud on ikka veel siin. järelikult tuleb soe sügis :)

peaks vist vahepealseid lünki täitma, pole ammu midagist kirja pannud. mõned tähelepanekud siis:
- olen näinud vesiroti poolt peaaegu täielikult ärasöödud porgandit (ikka kõige rammusamat oli vaja tal närida)
- olen käinud Tiibeti Buddha Munkade Varja muusika ja tantsude etendusel (või kontserdil), mis jättis veidra tunde hinge. Laulud olid paremad kui tantsud. Kui see kõik minust üle voolas, siis oli ikka täitsa mõnus :)
- suvepaviljon on kokku pandud järgmist suve ootama. Loodan, et seda saab ka kasutada erinevalt sellest olemata jäänud suvest.
- elu on ilus :)

CIF

Mäletate minu seiklusi Shotimaal? arvan, et ikka ;) need meelnusid mulle väga eredalt möödunud nädalavahetusel, kui veetsin kolm päeva CIF Baltic-Nordic kokkusaamisel Lätis, Aluksnes. Vahetusprogrammis olles ei tajunud ma seda suurt ühtsust, mida ühingu tegevuses osalemine annab. Absoluutselt liigutav oli jälgida, kuidas inimesed mitme maa ja mere tagant üle mitme aasta jälle kokku saavad ja kallistavad, rõõmustavad, jutustavad. Mul pole varem võimalust olnud neil kokkusaamistel osaleda, kuid nüüd tundsin ka mina lahkumishetkel, kui kõik käisid ja mind kallistasid, et ma kuulun ja olen oluline lüli CIF-i tegemistes ja oluline nende inimeste jaoks :)
Ülemaailmne sõpruskond kogu eluks. Kui selle peale mõelda, siis on süda kohe väga soe.

Ilusat sügist teile ka!

The Would You Have Been a Nazi Test

Your result for The Would You Have Been a Nazi Test...

The Resistance

Welcome to the Resistance (Der Widerstand)! You believe in freedom, justice, equality, and your country, and you can't be converted to the the dark side.



Breakdown: your Blind Patriotism levels are borderline unhealthy, but you show such a love of people from everywhere and a natural resistance to brainwashing, you would probably focus your energy to fight the Fuehrer with furor, so to speak.



Conclusion: born and raised in Germany in the early 1930's, you would have taken up ARMS against the oppressors. Or even your friends' oppressors. Congratulations!



Less than 5% of all test takers earn a spot in the Resistance!








The Would You Have Been A Nazi? Test

- it rules -

Take The Would You Have Been a Nazi Test at HelloQuizzy

rõõmusõnum

Glawfinger tuleb Eestisse!!! minu suur armastus pärast 2007 Rabarocki. väga häppi praegu :) Ja nad tulevad Rock Cafe'sse, mis tähendab väikest publikut, ülienergilist lauljat ja ülimat lähedust bändiga. Super!

üldse tundub muusika lainel hetkel kõik korras olema, sest mul on Vajra budistlike munkade piletid ja plaanin veel osta Tõnis Mägi juubelikontserdi omad. Jõulumuusika pileteid on ka juba saada, aga see aeg tundub kuidagi liiga kaugel.

teatriga pole kahjuks samahead lood. Endla ei üllata millegagi, Rakvere ei tule lähiajal Pärnusse, ega ka Linnateater või Draamateater. Ma tahaks ikka näha etendust "Mina, naine", aga mitte ei saa pihta. peab ootama, mis muud, ja aega seni teiste toredate ettevõtmistega sisustama.

ülevaade seenemetsast

mets oli olemas, seentega nii ja naa. ega kurta ei saa tegelikult, sest kaks 10-liitrist ämbrit on suht ok kogus, eriti siis, kui need ka sisse tegema peab. rohkem ei oleks kuidagi viitsinud puhastada-keeta-purgistada.
aga jah, seekord oli nii, et lähimetsades oli rohkem saaki, kui kaugemal. kõigepealt läksime mehega muidugi kukeseeni otsima, sest me oleme sel aastal korra juba kõhu neist täis söönud. oli teisi ka, aga hooaeg hakkab lõppema. leidsime sealt hoopis mingid riisikad. millised, ei tea. aga söögiseened nad olid ja koju me nad tõime. (peab ikka seeneraamatu ostma). meie kaugemas seenemetsas oli 4 autot juba ees, kuid me kõik jäime suht pika ninaga - männiriisikad ei ole veel sambla alt nina välja pistnud :( mõni ikka oli ka, aga väikesed alles. korjasime siis lohutuseks punaseid pilvikuid ja kolistasime mööda külateid kodu poole tagasi.
metsas on niiiiii mõnus!