linna peal

võtsime eile südame rindu ja läksime linna peale kolama. väga tore oli :) tibud üritasid tududa ja pärast linnamüraga harjumist jäidki ilusasti magama. issi sünnipäeva puhul või nii.
väga vahva oli tegelikult tavalise inimesena kohvikus istuda ja rahvast vaadata. jalutasime ikka pika ringi, kohe igale poole - Vallika taha ja Rüütlis ja Koidula pargis. Vallikas oli Ivo Linna kontsert, seda kuulsime ka natuke. tegelikult oli eilne ringkäik Jaan Tätte kontserdi eelproov, sest nädala pärast tahaks teda väga kuulama minna ja lapsi ka hea muusikaga tutvustada. tellige kõik nüüd laupäevaks head ilma ja tulge ka, eks!

muus osas on elu ikka "Karina-Karita maal," kus aktiivne sebimine toimub väikeste ja pikemate pausidega 7-st 19-ni, muul ajal on vaikus :) viimase nädala jooksul on olnud millegipärast pidev nälg, kasvuspurt vist. aga ikka maruvahva on vaadata oma lapsi päikeselaigus üksteisele kilkamas vaadata ja näha nende silmades puhast armastust, kui me üksteisele otsa vaatame.

rannailmad

rahvas võttis seda ilmajaama viimaste suvepäevade teadet ikka jube tõsiselt. see oli tegelikult täitsa jube, ma mõtlen liiklust meie suvepealinnas. mul oli nimelt vaja korraks (rõhk sõnal korraks) linnas ära käia, aga sellest kujunes tunniajane ettevõtmine :( nimelt raekülast startides tervitas mind esimene ummik juba bussipargi juures ja see kestis kuni randapööramiseni Tammsaare puiesteelt. edasi sai suht rahulikult (kui välja arvata tüüpilised ridade vahel saalijad), aga kesklinn oli jälle hullumaja. ikka täis lollid on roolis. ega ma ise oleks ka võõras linnas samasugune, aga ikkagi, kui sa ei tea, kuhu pöörata, siis keset teed seisma jääda iga ristmiku peal ei ole ka vast mõtet. jää parem tee äärde ja tutvu kaardiga, eks?!
ja nii see läks, minu mõte kiiresti linnas ära käia ja seejärel mehele laste lõunaune ajal soe söök teha. õnneks me nälga ikka päris ei jäänud.
seoses suvega - ma olen jätkuvalt lubivalge, päevavalguse käes kissitan silmi nagu vampiir ja õueminek on sama veider kui rahvamassides liikumine. pruuniks saamist ei ole seega noortel lastevanematel päevakorras ;)

selle aastad "liiliasaak"

punane iludus :)

uued kaunitarid minu peenras

oranžid liiliad sattusid peenrasse kogemata. tegelikult on nad potiliiliad, mis mulle kingiti. ei uskunud, et peenras kevadel tärkavad, aga nad tulid siiski :)

aga muidu juhtus nagu ikka: tuli torm ja vihm ning just õitsema hakanud liilaid kaotasid oma õied. kahju! aga küll nad järgmisel aastal jälle õitsevad. ema tõi odavalt väljamüügilt juunis veel mõned sibulad, aga need pole veel üles tulnud. ega vist tule ka, ehk kevadel.

eestlusest

seda ma pole veel üldse jõudnud siin käsitleda, et ma ikkagi käisin laulupeol. see oli raudselt selle suve parim sündmus! ütleks kohe et viisaastaku parim, kuid üks teine teema kaalub mu elus ju kõik muu praegu üles ;)
kõik oli nagu päris, missest et ma kooris hetkel laulmas ei käi. panin aga oma rahvariided selga ja sammusin kaare alla, sest inimesele, kes on kunagi ise laulmas käinud, on rahva seas laulu kuulata täielik piin, sest SEE EI OLE SEE!!!! ei ole noh, aru saavad vast lauljad, seda ei saa kirjeldada, kui oleks üks suurest laulvast massist ja hääled sinust üle ja läbi voolavad nagu üks tohutu ookeanilaine. kõik oli super, eriti ühiskoorid muidugi. lauljaid oli meeletult palju ja kõik kõlas võrratult kaunilt :)
eestlane olla on ikka kõige parem maailmas ja meie lipp on maailma kõige ilusam. ja kui mul oleks ilus uus või stiilselt vana tume auto, siis ma sõidaks autolippudega ka ringi. aga kuna pole, siis ei taha lipule häbi teha.
aga ma andsin endale lubaduse, et järgmiseks üldlaulupeoks olen ma leidnud endas tahtejõu uuesti koori laulma minna ja seisan kaare all täieõigusliku laulupeolisena.

ma siin viimati hõiskasin oma pika ööune üle. teate, see hakkab vist reegliks saama, sest sellestsamast ööst alates olen maganud kõik ööd järjest, sest nupsikud ei ärka enne hommikut!!! perearst ka ei uskunud, kui talle rääkisin, et meie 3-kuused lapsed magavad kägu öö. kiitis siis meid, et me sellised tublid ja teadlikud lapsevanemad, aga ei saanud ikka märkimata jätta, et vaadake, kui hambad tulema hakkavad, siis nad muutuvad rahututeks ega taha magada. oli ikka vaja kõik ilus ära rikkuda.
enivei, tibud on nüüd suured, sest Karina on 5,8 ja Karita 5,4 kg. seda on palju, uskuge mind, sest suht raske on ikka lõtva last käe peal hoida. selg karjub lausa appi, kui mõlemad korrada pikemat aega süles on. küllap on see mööduv nähtus, aga ei tea ka. üks massaažikuur oleks hea või kogunisti kaks.
tegelikult tahtsin ma rääkida meie ööune saladusest. nimelt on olemad pr. Gina Ford, kes on tunnustatud Inglise lapsehoidja paar aastakümmet juba. ta on oma tähelepanekud ja kogemused paberile pannud ja andnud välja mitmeid raamatuid (koduleht on tal ka muide - http://www.contentedbaby.com/). ühe sellise otsa komistasin ma juhuslikult raseduse ajal raamatukogus kolades - "Rahulolev beebi: uus käsiraamat." raamat annab lapse vanuse nädalate kaupa ette päevaplaani, milla last toita, magatada, mängida, pesta ja seda 5-minutilise täpsusega. pean mainima, et toimib väga edukalt, kui jälgida kõike täpselt. selles mõttes jube mugav, et tead täpselt, millal beebid magavad, et saab oma toimetusi teha. ja lapsed on rahul ka :) kui vahel ise tahadki veidi laiselda ja ei aja neid õigel ajal üles, siis hiljemalt hetk pärast selle mõtte peast läbi käimist kostub lastetoast märguanne, et ei ole siin midagi oodata, tuleb minna. ausõna, kella võib õigeks panna. eks loomulikult on ka meil vahel päevaplaanist kõrvalekaldeid, kuid enamus ajast on nad tõesti rahulolevad beebid!

3-kuused nupsikud

just täna hommikul olid meie tütrekesed äkitse niiiii suureks sirgunud

Karina esimene haare

Karitale meeldib kõige rohkem süles olla

Heidi ja Riho kingitus lastele mängimiseks, praegu on nad paraku ise nukuvankritesse sobilikud

esimene konkreetne õdedevaheline pilkkontakt

kallid sipsikud ja mina ka (hakkame just õue minema)

varem ei tahtnud väga hõisata, aga täna öösel juhtus see jälle - meie tütrekesed magasid kogu öö kordagi ärkamata ja söömata :) Nädal tagasi oli ka selline õndsus, aga see oli vist seotud linnapea vastuvõtul käimise ja sellega seoses päevakava segiminekuga. põhimõtteliselt on väga veider kogu öö järjest magada, hoopis teine tunne tuleb, aga jama on selles, et olen olnud nüüd terve päeva veel unisem...

muidu on tibud puhas rõõm, soovitan soojalt!

kilkavat Jaanipäeva kallid sõbrad!

oma kodu õue peal on kõige mõnusam grillvorsti mängida :)

vasakult Karina ja Karita õhtust und nautimas

Rabarockil elu nautimas. ma valisin ikka väga õige päeva minekuks. reedel sai päikest võtta, aga laupäeval tuli vihma kui oavarrest. mitte et see pidutsejaid seganud oleks, aga ikkagi kui su peale niigi pidevalt pissitakse ja oksendatakse, siis oskad kuivast ilmast lugu pidada ;) Juustega juhtus nii, sest suht tüütu on laste imetillukeste sõrmede vahelt minu hiiglapikki juuksekarvu ära koukida. ise olen rahul!

Velikije Luki täies hoos

Karina: "aga mul on uus müts!"

Veidi väsinud Karita emme süles und ootamas

kui külalised käisid, siis jäime pildi peale ka - perepilt või nii

külalistele sai süüa ka meisterdatud - kalatort nämm-nämm :p

Mia-Lota mängukaare all mööduvad meie pärastlõunased mängutunnid. kui neile rippuvatele vidinatele käega pihta ka saab, siis oh seda kilkamist ja "jutustamist"

mina laiutan siin! - Karina

14.06. keeras Karina end esimest korda külili või vähemalt meie nägime siis seda esimest korda. Karita on ka paar korda juba pööranud, aga pole taibanud pilti teha

kohe pärast juuksurit

kas me pole mitte ühte nägu?

mängutund

väike kavalpea Karina

lähen ula peale :)

Rabarock, noh! jätame oma tibud veidiks vanaemade meelevalda ja lähme mehega endeid tuulutama. eks annan teada, kas igatsus muutus nii piinavaks, et poole päeva pealt ära tuleb tulla. ei-ei, ega ma pole rongaema, ikka üheks õhtuks lähen, teine päev jääb sel korral minu poolt mõjuvatel põhjustel nägemata.

olen juba 2 kuud ema

emme oma tibudega

"aafrika näljahädaline" ja "täiskuu" (kaaluvahe on neil hetkel mingi 0,5 kg, aga välja paistab küll et meeletult)

vahel on meil paha tuju

mänguaeg, issiga on nii vahva koos olla

perepilt beebide 2-kuu sünnipäeval

vahel väsib Karita ära, aga õde on teda varmas oma kisaga üles ajama ;)

vanavanemate juures Koongas magusasti tudimas

tegelikult mõledes ja öeldes on väga veider tunne see emaks olemine. see tunne ei tule kohe (vähemalt mul ei tulnud), see nagu kasvab iga päevaga. võibolla on asi selles, et minu tibud on väga palju pidanud nutma oma kõhuvalude tõttu ja see valmistab meelehärmi, aga kui nad on armsad ja naeratavad, siis küll süda paisub uhkusest ja rõõmust, et nad mul olemas on.

jah, Karital ja Karinal on olnud väga suured gaasivalud, mis nüüd tunduvad taanduvat (ei taha ära sõnuda, aga tundidepikkusi lohutamatuid nutuhooge viimasel ajal pole olnud). eks mõnes mõttes on loogiline, et nad sellised ärevad ja ergud on - võeti neid ju vägivaldselt ilma ette hoiatamata mu kõhust välja külma ja ereda valguse kätte. see ju traumeeriks iga inimest, eriti siis selliseid väikesi.

meie beebid on jah nüüd 2-kuused. suured inimesed juba, kui vanemate piltidega võrrelda :)

olemas on järgmised oskused:

*pea tõstmine kõhuli olles

*rusikaga mänguasjale pihta löömine ja omaette itsitamine, kui see tegevus õnnestub

*pea eest ära keeramine ja nina kirtsutamine või jonn, kui emme või issi suud pühkida üritab

*istuli hoides peaaegu pea hoidmine

*pilkkontakt ja naer, kui keskit vahvat silma ette satub

*suurte silmadega tunnistamine, kui keegi häält ja nägusid teeb

*hirmtugev või väga hale kisa, kui miskit ei meeldi

*emmet ingellikult magada nohistades heldima panna

selline eestlane olen ma

1-kuu sünnipäev

täna on see tore päev, kus minu tütrekesed said 1-kuu vanusteks :)

pikka juttu hetkel ei tee, sest iga minut on arvel. praegu näiteks valvab mu ema linnukeste und. te küsite, kuidas on? ma vastan: raske. aga saame hakkama, sest soe vesi tuleb kraanist, ilmad on soojad ja abistajad on olemas. vanasti tuli vesi kaevust tuua ning toita mees ja 6 last ;)

mees läks kahjuks ära tööle. sinnamaani oli elu lausa ilus, kui ta kodus oli. jätkuvalt ma olen seisukohal, et mu mees on super-isa!

tänased arstilkäigu tulemused: Karita 3,14 kg ja Karina 3.41 kg. Kõik on väga kenasti edasi arenenud. mõlemad tõstavad pead ja Karina ka veidi keha, kui kõhuli panna. nii tublid on nad!

mõned pildid ikka tõestuseks ka, et kasvamine toimub jõudsalt ;)

palun saage tuttavaks

meie tütred Karina ja Karita
tibud sündisid 06.04.2009 plaanilise keisrilõikega. siinkohal tahan tänada dr. Vahulat ja dr. Paasmad ning kõiki Pärnu Haigla töötajaid, kes meie tütrekesed kenasti ilmale aitasid ja nende esimestel elupäevadel meile toeks olid. suur aitäh!!!


minu mees on maailma parim isa ja seda ilma liialdusteta! kaksikutega ei ole lihtne, seda ma ütlen. minu ülesandeks on olla peamiselt toitja, Aimur teeb praktiliselt kõik muu. ja seda muud ei ole vähe - alustame mähkimisest lõpetades öösiti beebide nutujoru rahustamisega.


reedel muide saabusime koju. paremat paika ikka ei ole olemas :) meie kass on leplik ja mõistev, samas sõbralik ja nurruv, mis on suureks kergenduseks, kuna beebid ja ärahellitatud miisud ei saa just alati kõige paremini läbi.
siia veel üks pilt haiglast lahkumisel. meie taga on sein, kuhu märgitakse kõik sel aastal sündinud beebid. kui hästi vaadata, siis 6. aprilli juures kaks esimest punast täppi on meie tütred :)

ikka ühes tükis veel

ma siin vaatan, et mu mehe sõbrad/tuttavad/töökaaslased on palju rohkem uudiste vaevas, kui minu kaaskond. aga see on ainult hea, et minu telefon vahet pidamata ei helise. ei-ei, ärge mõistke valesti, võib helistada loomulikult, aga pole vaja karta, et ma teada ei anna, kui tähtsündmus toimunud on.
kaksikud ja nende sünd oli eile suur hitt - naljapäev oli ju. sugulased ikka nautisid oma mõtet täiega, et kõigile laiali saata teada Siina ja Miina sünnist... no anna abi! kuidas sai selliseid nimesid üldse tõsiselt võtta??? aga noh, püha lihtsameelsed. tervitan siinkohal Heikot, Elist ja Virgot :) kohe näha, et ühe pere lapsed. vahva igal juhul.

muudel teemadel ka: meie kass on tõeline hiirekuningas - ta on püüdnud täna priske hiire, eile hiiglasliku roti ja üleeile ühe varblase. toidan ma teda hästi, kuna kõik on kenasti terved, küll veidi nätsutatud. aga see rott oli ikka paras üllatus, see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiii suur. küll meil on tubli loom. küllap ta aimab minu paisuvat kõhtu vaadates, et midagi on toimumas ja ta peab oma eksistentsi kõvasti põhjendama ;) kusjuures ma ei valeta, kui see näriline oli mingi 1/3 meie kassi kaalust. on ikka jubedaid tegelasi linna vahel liikvel...

hämming

viimasel ajal olen seoses koduse staatusega liialt palju telekat vaatama hakanud. ja see, mis sealt tuleb, on pehmelt öeldes hämmingut tekitav. mitu eestit meil siis ikkagi on??? 2 on kindlasti vähe. pakun mingi 3-4, sest ajuvabadus, mis inimeste suust ja tegusest peegeldub, on uskumatu!näiteid? aga palun. hetk tagasi oli uudistes lõik mingi suure toidupoe tuletõrjeõppustest, kus kõik lasti suitsu täis ja tsenaariumi järgi asi ikka põles. ukse peal seisis turvatädi ja üks muti pressis temast mööda, et ikka poodi pääseda. kusjuures suitsu tuli ja alarm möirgas ja inimesi sisse ei lastud. tädi siis väljus endast ja teatas, et tema on maalt ja tal on vaja poodi minna, muidu läheb buss ära. saate te aru??? tal läheb buss ära... ei ole ju normaalne. põhimõte oli selline, et las see leib olla natuke kõrbenud ja ühtlasi võib ka minu mantlisiil tuld võtta, aga poodi peab saama.
neid saateid on muidugi igasuguseid, mida ma muidu ei vaata. näiteks "võsareporter" või "kaua võib" on sellised üllitised, mille peale lihtsalt süda läheb pahaks. ei vaata seda kraami vist seetõttu, et kole on tõdeda, et eestlased on tõesti nii labased ja tõesõna lollid. kui ennast taolised ei ümbritse, siis võibki mõelda, et me oleme täitsa normaalsed, kahjuks siiski mitte. ma olen jälginud pühapäeviti Võrno-saadet. rohkem hasardist vist, et kui madalale inimene on valmis langema raha pärast. kusjuures pealtnäha täiesti normaalne inimene läheb sinna ja laob oma luukered kenasti ritta. pärast on veel õnnelik ka... samas võib see olla meeletu vabanemine, mina siiski eelistan oma elu keerdkäigud enda teada jätta ja usun, et olen selle läbi sama õnnelik kui nemad, väärikam aga kindlasti :)
ja nüüd see "võlast vabaks" saade. oh, mul pole kohe sõnu! uskumatut elu elavad inimesed. sms-laen selleks, et süüa ja kingitusi jõuludeks osta, 4000.- igakuine autoliising avariilise auto eest, millega sõita ei saa juba mitu kuud, raamatute tellimus ajal, kui eelarve on tuhandetega miinustes, jne. aga inimesed elavad nii ja süütundest ei pilgu silm ka. väikest valgusekiirt nägin selles, kui osalejal läks silm märjaks kasvõi hetkeks, kui ta adus, et tõesti ongi elu nii puntras ja et ta ise on selle supi kokku keeranud.
mul ei ole ühtki laenu ega liisingut. ma olen õnnelik inimene. aga kahju on nendest teistest, kolmandatest ja neljandatest eestidest, kes ei oska ega taha inimväärselt elada nii, et ei oleks hirm iga õhtu magama minna ja ust avada oodates seal inkassofirmat.

ümarik

panin üles mõned ümaramad pildid ;) leiate need järgnevalt aadressilt, kaust Kaksikute eri

http://nagi.ee/photos/cristal/sets