kulgemine

olime juba ammu planeerinud, et laupäeval kulgeme Pärnust tagasi oma mägimaa-koju. et just sellel päeval lumetuisk algas, oli üsnagi ettearvatav. veidi irooniline nagu ka, sest terve nädalal oli ju päike taevas siranud. igal juhul saime oma diivani isa autosse pressitud (järelkäru variant langes ära sellisel proosalisel põhjusel, et käru tuled ei hakanudki põlema), tipsid minu autosse tuttu sätitud ja sõit (loe: lumes sumpamine ja liuglemine) võis alata.

ja nüüd, kõik väga lugupeetud juhilubade omanikud (tundub, et enamus juhtudel ostetud): KUI TE SÕITA EI MÕISTA, SIIS ÄRGE TEE PEALE RONIGE!!! ma saan aru, et tee on veidi lumine ja ei taha kiiresti sõita. sellised teosammul liiklejad ajavad närvi küll, eriti kui iga sekund on magavate lastega arvel (kui ärkavad, siis läheb põrgukisa lahti, sest autosõit ei ole tore tegevus), aga mis teha, kui ei julge. hea et oma oskusi üle ei hinda. aga need kuramuse surmapõlgurid, kes panevad ikka 120-ga, võiksid vähemalt oma teepoolel püsida :S üks tegelane tuli kurvis ikka üks ratas jummala üle telgjoone ja signaalitas ka veel, justkui mina oleks midagi valesti teinud. siis käis küll korraks jõnks seest läbi, et nüüd on minek. õnneks auto ei teinud trikke. ju 11 aastat juhikogemust aitas kaasa.

teine teadaanne on sahajuhtide käsutajatele: KUI VALLA EELARVES ON ETTE NÄHTUD MAKSUMAKSJA RAHA TEEHOOLDUSEKS, SIIS TULEB SEDA KA KASUTADA JA SAHK VÄLJA SAATA, KUI MITU PÄEVA JÄRJEST ON LUND SADANUD!!! mida rohkme lõuna poole jõudsime, seda lumisemaks teed muutusid. läänes oli vähemalt näha jälgi mingi ajaühik tagasi liigelnud sahast, lõunapool polnud seda elukat üldse veel teedele lastudki. ma saan väga hästi aru, et kui lumesadu algab, siis koheselt ei torma sahk teele, aga mõne päeva tagant ikka võiks lükata või mis!? kõige tipp oli meie enda koduvald, kus esimese tiiru tegi sel talvel sahk eile õhtu pool viis... mainin siinkohal, et hetkel on meil maja juures umbes 30 cm lund, vaaludel rohkem. mehe töökaasalsed räägivad, et  siinkandis ongi nii kombes, et igaüks vaatab, kas ja kuidas ona plekkhobusega liigeldud saab. kurb, eriti seetõttu, et me oleme lastega lumevangis, kui teid puhtaks ei lükata. miks? aga selleks, et nii väikesed ilmakodanikud ei suuda sellises (neile puusadeni) lumes sumbata. muudkui kukuvad ja kutsuvad mind haledalt appi :( kelk on tore abimees küll, kuid ma ei jõua neid mäest üles vedada ja olgem ausad, ega nad seal väga olla ka ei taha, sest külm hakkab. seega jääb üle oodata puhast teed ja ikka oma vana hea käru app võtta. sellega saame sõita kiiresti liumäe juurde, mäest alla lasta ja koju tagasi kärutada :)

ega suurt midagi muud polegi hetkel lausuda. aaa - külm on :( mulle ei meeldi külm! õnneks lapsed on terveks saanud ja ma ka. Karina küll ragises tükk aega, aga saime jagu.

nüüd kulgen magama ;)

liuväli

väga vahva pilt avanes sõites üle Pärnu jõe. nimelt on terve Pärnu jõgi muutunud ülisuureks liuväljaks, sest külm kaanetas selle pärast lumesadu tuulevaiksel ööl :) seega on jää täiesti klaassile, puhas ja läikiv. nüüd vist kannab ka juba. vähemalt mõni kalamees küll juba istus. aga olgem ausad, need istuvad seal rohkem usu abil, mitte jää tahtel... nüüd tuleks ruttu katus peale tõmmata, muidu sajab täna-homme kohe täis.
aga jah, ei mäletagi, millal jää jõe kaanetas nii, et see ilus puhas oli. ikka on konarlik ja lumine olnud. mitte et mul selle vastu midagi oleks. loodusliku liuvälja peale mind küll mingi väega ei vea, kui just tegemist 10-20cm-sügavuse lombiga pole. veekogu on ju elav ja pidevas liikumises, kunagi ei või teada, mis tal plaanis on.

nägin ükspäev laste suuski-keppe müügis,  ei tea kas peaks ostma juba? sõbrants rääkis, et tema pandi küll kohe suuskadele, kui jalad kandma hakkasid.

siia me upume ja külmume surnuks

uppumist küll siinkandis karta pole, aga külmumist küll. mul on hetkel selline tunne, et magama tuleks minna lastetuppa või elutuppa, meie magamistuba on niiiiiiiiii külm!! ahi on punaseks köetud, aga ei aita.

õnneks on haiged enam-vähem terveks ravitud või õigupoolest on see liikunud edasi emale :( õue ikka ei saa, sellesama külma pärast ikka. homme ikka vist üritame, lubati ju vähem kui -10. ma olen lastega selleks ajaks 10 päeva toas istunud - ÕUDNE!!! niigi rutiin tapab, nüüd veel selline mõtetu mittemidagitegemine.

ja muud polegi, see et, oleme Pärnus ja võtame meelsasti terveid külalisi vastu!

ma olen nüüd kuulus ;)

elan rahulikult oma elu K&K maal, kui äkki piiksub telefon andes märku sõnumi saabumisest. vaatan, loen ja imestan, esialgu ei saa miskit aru. löön lehe lahti, aga ei oska kuskilt otsast otsida. helistan sms-ijale tagasi ja nõuan selgitust.

sõnum ise oli Klarilt, kes kirjutas: su blogi tsitaat on tänases Päevalehes :)

ja oligi! ikka köhimise ja haigeolemise kohta. on neil seal selline rubriik nagu Säutsuvad ja blogivad . sõbrants selgitas, et tavaliselt pidavat seal sõna antama tunutmatele tegelastele, aga ju vahel saab lihtrahvad ka sõna, kui tegemist on aktuaalsete teemadega ;) 

ei oskagi kohe suhtuda taolisesse tähelepanuavaldusse - kas peaks kõrvust tõstetud olema või panema ka blogi juurde märkuse, et kõik siinne jutt kuulub mulle ja eranditult mulle ning avaldamiseks palun pöörduge eelnevalt minu poole. hetkel jään vist esimese seisukoha juurde, sest blogin ju selleks, et oma seisukohti avaldada ja kui ei soovi, et inimesed loevad, siis panen parooli alla. aga viisakas ju oleks teada anda, kui mu teksti kuskil avaldatakse. oi! see tuli nüüd küll eht-kirjaneitsilik juba välja (punastan).

talv on akna taga juba muljetavaldav juba. kui nüüd Karina ka terveks saaks, võiks õue lustima minna. kelgud puha katsetamata jalulseisvate väikeste kodanike poolt ;)

ma ei jõua rohkem köhida...

...sest see on nii jube kurnav. õigupoolest ma ei julge enam köhida, sest esiteks on veremaitse suus ja teiseks sellest pidevast raputamisest valutab juba pea. lõppu ka ei paista tulevat. perearst arvas muidugi, et mingi viirus. see on ta lemmikdiagnoos. vanasti pandi ikka miskit kindlalt välja - nagi bronhiit või ülemist hingamisteede põletik vms. - aga tänapäeval pole see enam popp vist. kopsud olevat puhtad meil kõigil, hea seegi.

mingi imelik viirus on see igal juhul, sest mul hakkas see  jube järsku. esimesel ööl oli pea 39 palavik, edaspidi järjest langev, eilsest enam pole üldse, aga enesetunne on ikka väga niru.

Karita köhib ikka, eriti öösiti, Karina on nüüdseks päriselt haigeks jäänud :( kaksikute värk - algul üks, paar päeva hiljem teine. vaesekesel 39, kui voodisse panin ja rohud andsin. et mida ma annan? Prospan'i köhasiirup (maitseb kui mesi, mingit kõrvalmaitset küll tunda pole ja Karita ei taha isegi seda) ja vajadusel Paracetamoli küünal või Dolormin'i siirup (on see vast jubeda maitsega, missest et marjamaitseline, aga rohi mis rohi) palaviku vastu. perearst imestas, et ma veel küünlaid panen. nii suured lapsed juba. aga kui need suured lapsed suud lahti ei tee, siis ei saa palavik ju alla võtmata jätta.

nii et head ple midagi. oot, on ikka - me oleme kodus! oma voodi vähemalt :)

lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!

ela veel võõras korteris

siin ikka juhtub, täitsa hullumaja! kõik, millest ma nüüd räägin, on omanike kraam, meil on hetkel kannatada saanud arvuti (mis on ammu uuega asendatud). loodan, et nüüd jääb pidama... juhtunud on ikka juba liiga palju.

algatuseks lakkas töötamast nende udupeen külmik - hea küll, selle pidid nad nagunii ära viima mingi hetk; siis hakkas tilkuma boiler, mille saime ise pidama. kogu korter hallitab vaikselt lae äärtest, aru ma ei saa miks, sest köetakse juba ammu, aga ikka on aknad igal hommikul pisarmärjad... olen proovinud õhutusauke nii lahti kui kinni hoida, vahet pole täheldanud. 

nüüd siis juhtus selline asi, et altnaabrite lagi hakkab neile kaela tulema (kummis, mööda seina pidid nired voolama, jne.), sest kuskil meie põranda sees on veeavarii. praeguseks on tuvastatud, et meie juurest see tuleb. s.t. et oleme vannitoas veeta ja WC-s võib ainult natuke vett tõmmata. pesu või ennast pesta ei tohi seni, kuni tuvastatakse, kus on probleem. järgmisel nädalal võetakse põrand üles, et pahategija üles leida. s.t. ikka suurt lammutamist, sest põranda sees on kõiksugu torud ja põrandaküte ka. et mis siis meist saab? eks me Pärnu pakku tuleme. mees läheb metsa, las omanikud siis asjatavad siin. ma lähen jalust ära.

täna juba ütlesin omanikele, et me toome vist halba õnne teile. õnneks nii asjasse ei suhtutud.

algul me vaatasime, et vautshi!, mis kompu korter pildi pealt, aga kui siin elada, siis tulevad igasugu asjad välja. eks see ole nii igal pool, kui ise teinud pole, siis ei tea, mida saad.

panen siinkohal kirja, mida ma kunagi enda koju ei taha:

*nahkmööbel - väk-väk-väk! talvel külm, suvel jääb niiske nahk sinna kinni, küljed on kõvad jne. missest, et hea puhastada, hubane või mugav seeigatahes pole

*klaaslaud või -riiulid - hullud näpujäljed ja tolmukord, vahet pole, kui tihti puhastada (eriti meie laste vanuse juures)

*kõva voodimadrats - selg karjub appi!

*väike külmik - asjad ei mahu lihtsalt ära... mees ja lapsed on piimajoodikud, üks riiul on selle valge olluse pakkide poolt pidevalt hõivatud (huvitav, millal meil galloniga piima müüma hakatakse, nagu USA-s, mida siis suure nõuga koju saaks tuua), ülejäänud 2 väikest riiult jääb siis muu kraami jaoks. eks saame siis hakkama, aga oi kui hea on koju suure kapi manu minna!

*laminaatparkett - külm ja libe, päris on ikka kordades parem või siis laudpõrand

*liugustega pole ma ka veel ära harjunud, kuigi suht mugav võib see tunduda. võibolla on asi selles, et massiivsed maast-laeni 3 garderoobiust võtavad liiga suure hoo sisse ja ma kipun neile ühtelugu vahele jääma. loodis nad ka pole, mis tähendab, et paigal nad ei seisa ja alatasa on mõni riiul nähtaval

*kardinateta aken - elame III korrusel, majaesised aknad vaatavad põllule. kedagi sealtpoolt  sissenägemas pole, seega pole ka kardinaid pandud. selline kõle nagu. siin on see paljudel kombeks, isegi siis, kui aknasse vaadatakse. ja kui midagi on, siis poolik kangatükk ripub akna ees. ju on ausad inimesed, pole midagi varjata ;)

*surnud lammast põrandale - tehniliselt võttes on see küll alpaka nahk (on vist selline elukas), aga haiseb ikka nagu lammas. mõnus pehme ja soe on ta küll, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda kasukat puhastada saab

*logisevaid piskikuid - oi kui ohtlikud need tunduvad! euroremont je-jee! 

*vannitoa kohta ei oskagi ma midagi öelda, ainult niipalju, et san.sõlm peab ikka olema hästi läbi mõeldud ja tehtud, sest dušširuumi põrandale valguv pesumasina vesi ja veetorud ei ole normaale, samuti ei sobi meie perele duššinurga keha külge liibuv külm kardin. et siis võiks ikka olla kabiin või vann. see ei ole kokkuhoiu koht. varem või hiljem tuleb kõik nagunii välja vahetada, nagu ma eelpool juba kirjeldasin.

et sellised mõtted siis. lähen nüüd vaatama, kas põranda sisse tehtud auk on kuiv. kui ei ole, siis on mõistus otsas, sest vesi on ju kinni!

minu ilus uus sõber

täitsa muidu anti. mees arvab, et eelmisel oli nii mõnigi asi paremini lahendatud. ta sai ka taolise, ainult musta.  soovitasin siis tal osta see vanaemade telefon, kus suured nupud ;) millegipärast see mõte ei sobinud. mul oli eelmine telefon ka sansung, võibolla seetõttu ka loogilisem mulle. ise olen rahul, eriti kui mõelda, et tasuta anti ja arved lähevad ka väiksemaks. väga ilus on ka! hetkel on muidugi väga keeruline harjuda puutetundliku ekraaniga, aga juba hakkab minema. esimestel päevadel libisesid ikka kõik sms-id või muud vidinad (mida sellel telefonil on jube palju) lihtsalt näpu alt minema... konkreetselt nagu lehm libedal jääl!

sõbrantsi vend rääkis, et kui oma tulevase naise telefonist selle tuttavate numbreid otsis tüdrukute õhtu tarvis, siis lõpuks oli pöidlalt nahk maas :D nii hull asi muidugi pole, aga jutul on jumet.

pean plaani jõuluvaheajal väikese kotikese tegemiseks, lilletikanditega ehk.

Toredat isadepäeva!!

 

minu kallid isadepäeva hommikul

õnnitlen siinkohal kõiki noori ja vanasid isasid (eriti enda oma! kes ei ole ei noor ega vana). see on esimene kord, kui ma oma isaga sel päeval koos ei ole, mis on väga veider kogemus.  aga lõpuks on ju head soovid need, mis loevad, eks!

jäk ilm ja väk tujud

ma ei suuda ära otsustada kumb on vastikum kas porine või lörtsine ilm :S igatpidi on öka! 

kui on lörts, siis esialgu nagu vaatad, et oh! täna ei peagi laste kombesid pesema, aga ei, eksin rängalt, sest lörtsi alt tuleb välja igasugu löga, kui sinna kukutakse või libisetakse või visatakse lihtsalt suurest heameelest külili.  minutehtud lomememme lõhkumisega saadakse ka ülikiirelt hakkama ja vaadatakse mulle sellise näoga otsa, et miks ma juba härgmist ei tee, keda ümber lükata...

porise ilmaga ei tahaks ise tegelt üldse välja minna, aga teatud kontingent nurub ukse taga muudkui "õue-õue!!" siis on kohe pärast esimest lompi teada värk, et tuleb pesupäev. Karita saab aru, kui talle öelda, et ei lähe lompi, Karina saab ka aru, aga vaatab jonnaka näoga mulle otsa ja läheb  ikka, vihuti! oh kuidas see ajab harja punaseks! täna näiteks tulin Karinaga 10 min. ühest maja otsast toa poole. no ei ole normaalne - laps lihtsalt ei võta jalgu alla ja keeldub liikumast. ise sinna juurde muidugi hirmast jonnijoru ajades (ühtki pisarat loomulikult ei tule ja kõik naabrid juba aknast vaatavad). Karita lasin trepile lahti, mees võttis ta üleval vastu. kui meie ükskord suure sõjaga tuppa jõudsime, selgitas Karita õele, et ta on juba kõik mängud jõudnud ilma temata ära mängida ja  läheb nüüd ära tudule. jonn tuli muidugi sellest, et ta ei tahtnud tuppa, vaid veel poriloigus sulistada. kui mina eriarvamusele jäin, tuligi hull protest :( iseenesest oleks pidanud ta jooksujalu tuppa liikuma, sest mu meelest hakkas nälg neil silmanägemist ära võtma ja me olime ikka hea poolteist tundi seal mütanud ka juba. aga kui hambad tulevad, siis söögiisu pole ja nii ongi!

tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et me elame maal - eile jalutas kitseke akna taga aiamaadel (mul oli siin ükskord pilt ka üleval, milline potipõllunduse vaade meil siin laiub) ja nosis head paremat :) nii nummi!!!

rallihullud

meie lapsed on rallihullud või vähemalt autohullud. 

käisin Pärnus Nurmenuku mängumaal, mis asub Reldori uute majade keskmises boksis. seal oli igasugu mänge ja tegevust igas vanuses lastele. mina lootsin, et rõõmukilked pääsevad valla pallimere või liumäe või kiigu peale, aga ei. seal olid ka taolised ekraaniga toolid, kus on küljes rool ja käigukang ja pedaalid. saab nagu arvutimängus rallirada mööda sõita. seal nad siis istusidki enamuse meie tunniajasest külastusest ja roolisid ülitähtsate nägudega. küll ma meelitasin neid liikuvate ja laulvate karuselli või rongi või motikaga, kuhu saab peale istuda. tühi vaev! autod ruulivad. 

kodus sama asi - nukud istuvad nukralt nurgas, võiks lausa öelda, et nälgivad, kuna peale minu neid keegi ei toida ega kasi. aga autod, vat autodega on teine asi, need juba tolmu ei kogu - pidevalt on sõidus - mänguhoos tehakse kaasa häälitsusi, piibutatakse ja rallitakse :) kõik mänguasjakastid ja muud asjad on ka autod, millel rattad all. "auto" oli suht üks esimesi sõnu ka neil. ja loomulikult on nukuvanker, buss, traktor, tramm ja troll ka autod ;)

sõnu tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu :D Karina on eriti agar neid järgi ütlema. tublid tibud! ma nii uhke kohe - hakkavad inimesteks saama. üksteise nimesid on ka ütlema hakanud, see on nii armas!!!

talvine haigustehooaeg on alanud :(

täitsa tõsiselt kohe, vähemalt meie pere jaoks. mees mul pikalt juba siin vindub, nüüd metsast tulles oli täitsa siruli. vedasin ta eile Võrru EMO-sse, kus tuvastati algav kopsupõletik. sai rohud ja teave olukorra kohta. eks olek oli nii kehv vist, et oli nõus arstile minema, muidu pole tal ju oma jutu järgi kunagi midagi häda... kopsupõletikuga nalja pole, peab ikka ravima! nüüd ta siin köhib ja ohib ja jälle köhib. treppidest käia ei jõua eriti, köhida ka enam mitte. aga tööle läheb. eks näis, mis sellest välja tuleb. kui ei lähe, siis on kooliga ühel pool - seal selline seadus, et kui 10 päeva puudud, siis oled nii palju maha jäänud, et järtamine pole sel õppeaastal võimalik :(

õnneks lastele see ei nakka vist. teen täna ühe rohke küüslauguga roa ja magamistuppa panen neile ka mõned lõhnama, ehk hoiab pahalased eemal. ei ole siin laatsaretti vaja!

õnnetunne

RABAROCK IS BACK!!!

saate aru, jah?

kestvad ovatsioonid!

minu mehest

sellised tähelepanekud viimasel ajal:

• ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)

• ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu  meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes...  teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!

loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :)  seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!

laadalised

oh me ootasime seda päeva juba 2 kuud vist. kohe siis hakkasime ootama, kui Vastseliinasse kolimise plaan kinnitust leidis ja ma valla kodukaga tutvust tegin, et mida siis seal vaadata on või kuhu minna. selgus, et suht tegus kant. sügisene tippsündmus Lindora laat, mis on üks vanemaid Eestis ja pandud püsti suvalisele teeristile keset Eikellegimaad. käisime isegi varem kohta valmis vaatamas, et teaks, kuhu minna. meie juurest see hea 20km ikka. sõitsime mööda... loomulikult! otsisime ikka mingit platsi või asulat või midagi, aga oligi suvaline ristmik, pärast nägime küll, et silt püsti ja puha.

igatahes eile oli see päev, kus ettevõtmine teoks sai ja üle L-Eesti rahvas kokku vooris. ikka hull mass oli! ja ärge imestage, et neljapäev on laadapäev! on ka esmaspäev või kolmapäev või pühapäev, sest Lindora laat toimub alati 28. oktoobril. mulle oli muidugi räägitud õuduslugusid, kus parkima peab 2 km kaugusele ja et laat on lõunaks juba läbi. ei uskunud ma neid jutte ja õigesti tegin - parkisin 20 m laada põhiplatsist ja kohal olime mingi 11-paiku, kus möll alles võttis tuure üles :)

olen mina enne laatu näinud, aga nii suurt vist mitte. viimastel aastatel oleme ikka mehe kodukohas Mihkli laadal ka usinasti käinud, aga seal rohkem kaltsuturg...

et mis ma siis ära tõin? suurt mitte midagi, rohkem käisin uudistamas, aga pakkuda oli paljut: sai osta nii pudulojuseid, kui riidekaupa, ka suu sai magusaks või soolaseks. siis oli igasugu käsitööd ja sepatööd ning külalisi nii viljandimaalt kui lätist-leedust.

lapsed olid väga tublid, kõndisid omal jalal, käru polnudki kaasas. saatjadaamiks oli mul sõbrsnts Liis, kelle Tartust külla sebisin ja siis meiega Pärnu tuli :) Mees loomulikult metsas jälle ja meie Pärnus!