meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.

mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(

ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.

täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.

ehk järgmine tuleb parem!

kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D

köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!

mina kui piparkoogivastane...

... olen ühtedesse neist hetkel täiesti jäägitult armunud! nimelt on nii nämmad Helle vahvlipiparkook glasuuriga. muidu olen ma aastaid laia kaarega piparkoogikausist mööda käinud. tänavu jäi Võru Maksimarketis jalutades jõulunodi juures pilt neile peale ja mõtlesin, et äkki lapsed tahavad, head õhukesed, jõuavad läbi hammustada. ja oh sa mait! kui ise ühe proovisin, enne käest panna ei saanud, kui vürtsid vastu hakkasid (see ongi põhiline põhjus, miks piparkooke ei taha). laped oleks vist kogu karbi korraga nahka pistnud ;p nüüd meil teine karp käsil juba ;)

soovitame soojalt!!!!

uh! külm

see külm on mind nüüd murdnud - olen nagu talveunest üles aetud karu - unine, torisev ja külmetav. viimase paari tunni jooksul pole muud teinud, kui ohjeldamatult haigutanud, lastega torisenud, et nad järjepidevalt mingit pahandust teevad (ja nad teevad seda nimme, kui aru saavad, et mul mängutuju hetkel pole) ning sihitult ringi tatsanud (õue selle külmaga ei lähe).

seoses väljaskäimistega: võib märkida, et K-d on lumega harjunud ja naudivad jälle õues liikumist (jooksevad, kilkavad ja tirivad kelke järele). Suures hanges muidugi ei suma, aga teed on siin hetkel väga heas seisukorras. mida rohkem kinni sõidetakse, seda libedama kelguraja sellest saab :D algselt ei olnud kelgu peal istumisest ka vaimustuses, kuid nüüd istuvad ise kenasti paika ja naudivad sõitu. muidu võiks normtingimustes väljas kauemgi olla, aga ma pole leidnud veel selliseid kindaid, mis nende käes soojad hoiaksid :( eile panin lausa ReimaTec-id ja Lenned üksteise otsa, aga abi ei midagi... võtsime natuke pika ringi ka ette temperatuuri langedes, kui tagasi jõudsin, olin ise kringliks külmunud ja lastel olid huuled lillad. õnneks kõik muu (va käed) soe.

eks me passi siis nüüd külmavangidena toas - nuuks!! eriti kahju on mehest, kes tänaseks 6 päeva ja ööd metsas on veetnud ja on seal veel teisipäevani. ma saan aru küll, et õppused on vajalikud, aga see on veidi liiga ekstreem mu meelest. ise ta väga nukker pole, hääl on lihtsalt väga väsinud ja kuidagi 'aeg luubise' peal... külmaga muutub ju kõik aeglasemaks ;) kui ta läks, siis ma ei kujutanud hästi ette seda 1,5 nädalat lastega täitsa üksi, aga nüüd ma olen juba üle poole üle elanud ja mõistus on veel suht-koht korras (omast arust). ühegi täiskasvanud inimesega selle aja sees silmast-silma juttu pole vestnud, ei tea, kas enam oskangi...

suu vajub jälle lahti :-O

norr-norr-norr...

"mandaliin"

seda ütles Karina eile, kui ma üht sellist lahti koorisin ja muudkui korrutasin "manda-riin, manda-riin, manda-riin." Karita suudab öelda manda, riin ei tule välja :D 

ja siis täna, oh seda uhkust, millest mu rind lõhkeda tahtis, laulis Karina "Põdramaja" laulu! ikka nii, et kopp-kopp! lah-ii-ee, meh-ah uu-i aa-hi-ees, jää-ne up-pa u-le saaa... rohkem ma ei suutnud vait olla, hakkasin suurest vaimustusest kaasa laulma. nii tore, et ta laulda tahab! see laul kõigi liigutustega on viimaste päevade täielik menuk ;) muusika on minu elus nii olulsel kohal olnud pikki aastaid, hea kui lastele ka meeldib. igapäevaselt on muidu Karita see, kes mind pidevalt laulma ärgitab. kui ma midagi tehes ümisen (ja seda ma teen kogu aeg), siis tuleb seisab mu juurde ja ütleb "eel-eel!!" tõlkes siis veel-veel. nii ma siis muudkui laulan lastelaulukesi, sest tõsisemad palad talle ei sobi. kusjuures ma ei mäleta üldse sõnu. pean mingi lauliku hankima. autos mul raadio ei mängi, makk ka mitte, CD-mängijat pole üldse seal. olen sunnitud pooletunnise tee vältel pidevalt viimasel ajal laulma, sest muidu kisub tagaistmel väga nutuseks. mu vaene kõri! (Jõuluvana! palun too mulle automakk!)

Karina kärutamas

täna sõitsime selleks, et käia kratti tegemas. veetsime aega Kratikeskuses, kuhu peame kindlasti tagasi minema, sest teha on seal palju ja selle napi aja jooksul, mis täna oli, ei saanud kaugeltki isu täis joosta-sõita-liuelda-hüpata-joonistada-meisterdada.

kui üles välja saime, olin veits hirmul, mis sees on, sest trepikoda ja koridor ja trepp ise oli väga nõuka. sees oli see-eest väga tore ja soe! kodukal soovitatakse lausa sussid kaasa võtta talvel, nii hoolitsevad. kuna kodus meil jahe, siis võtsin pusad ka, aga polnudki vaja.

Karita kärutamas

tänane tõeline hitt oli beebivanker. ikka selline päris, mitte võileivakas. kas seal oli keegi sees või mitte, see ei huvitanud kedagi. vankri pärast läks väikest viisi sõjaksik, aga õnneks oli igasugu tähelepanu kõrvale  juhtimise asju piisavalt. liumägi ja pallimeri ruulisid ka muidugi. 

teistest lastest oli neil jummala savi, mu meelest vaadati neid sellise pilguga, et mis sa tolgendad mul ees, kui ma siin sõita tahan.

ja neil on seal viirpapagoid ja merisead. vaesed loomas! mis jubedat lärmi ja pidevat solgutamist nad taluma peavad... täna küll ei pakkunud nad kellelegi peale minu huvi, õnneks ;)

Karina pallimeres

 

aga ikkagi, ma ei saa üle, mu laps on laululaps!!!!!!!

huvitav maitsemeel

teen mina süüa, eksole. plikad kügelevad pliidi kõrval, sest liha on hetkel nende menüüs kõva hitt. seletan, et on toores alles ja peab ootama. vastus ei rahulda, sest ometigi midagi emme seal lõikelaual on. ongi - sibul. kisa ei taha kuidagi lõppeda, ükskõik palju seletan, et see on kibe või paha. minu kannatuse-natuke hakkab ka kahanema, annan mõlemale tüki hambusse ja see kaob nagu õun hammaste taha!! mingeid kõveraid nägusid ei järgne, aga juurde ka ei küsita ;) kaovad ära tuppa mängima :)
jätkuv hitt toidulaual on kamapall jogurtiga ja vorst ning kurk. neid võivad nad alati süüa ilma protestita (paar ampsu korraga, mitte rohkem). muidu väga suur nõudlus toidu järele jätkuvalt pole, kuigi olukord on oluliselt parem kui mõned kuud tagasi.

jõulushopping

meil oli tore Tartu-päev! esiotsa plaanisime minna kinkide jahile, aga sai üht-teist muudki tehtud - üle vaadatud jõululodi ja imeline jõuluhõng Tartu raekoja platsil, limpsitud jäätist Lõunakeskuses ja hullatus sealsamas mängumaal :) mis kõige olulisem: mu kallis kaasa sai endale uued talvesaapad sõjaväeliseks otstarbeks talvises metsas trööpamiseks. eks aeg näitab, kuidas tutikate saabastega kohe metsa põrutada on. aga pole parata, kui eelmised ära lagunesid.

habemiku kingikoti täitmine muidugi eriti ei õnnestunud, sest 1 h rahvast täis kaubamajas on ilmselgelt liialt vähe. tormlesin ühest poest teise ja tundsin, kuidas see mulle vastumeelt on. oma lapsed jäid puhta ilma... ehk ongi parem - seda plastmass-koli on niigi liiga palju.

koju jõudes lasid lapsed käiku kõik nähtu-kuuldu s.t. toimus hullumeelne jooksmine täistuuridel kilgates toast-tuppa, sest mängumaal ju suured lapsed tegid nii :D siis ehitati ilmatuma suured klotsitornid, ikka selsamal põhjusel. ja nüüd ei taha uni kuidagi tulla, sest Karina suutis 5 min. enne kodu unne vajuda. mu kallis kaasa istub seal tema juures. mina mõnulen siinsamas ;)

kulgemine

olime juba ammu planeerinud, et laupäeval kulgeme Pärnust tagasi oma mägimaa-koju. et just sellel päeval lumetuisk algas, oli üsnagi ettearvatav. veidi irooniline nagu ka, sest terve nädalal oli ju päike taevas siranud. igal juhul saime oma diivani isa autosse pressitud (järelkäru variant langes ära sellisel proosalisel põhjusel, et käru tuled ei hakanudki põlema), tipsid minu autosse tuttu sätitud ja sõit (loe: lumes sumpamine ja liuglemine) võis alata.

ja nüüd, kõik väga lugupeetud juhilubade omanikud (tundub, et enamus juhtudel ostetud): KUI TE SÕITA EI MÕISTA, SIIS ÄRGE TEE PEALE RONIGE!!! ma saan aru, et tee on veidi lumine ja ei taha kiiresti sõita. sellised teosammul liiklejad ajavad närvi küll, eriti kui iga sekund on magavate lastega arvel (kui ärkavad, siis läheb põrgukisa lahti, sest autosõit ei ole tore tegevus), aga mis teha, kui ei julge. hea et oma oskusi üle ei hinda. aga need kuramuse surmapõlgurid, kes panevad ikka 120-ga, võiksid vähemalt oma teepoolel püsida :S üks tegelane tuli kurvis ikka üks ratas jummala üle telgjoone ja signaalitas ka veel, justkui mina oleks midagi valesti teinud. siis käis küll korraks jõnks seest läbi, et nüüd on minek. õnneks auto ei teinud trikke. ju 11 aastat juhikogemust aitas kaasa.

teine teadaanne on sahajuhtide käsutajatele: KUI VALLA EELARVES ON ETTE NÄHTUD MAKSUMAKSJA RAHA TEEHOOLDUSEKS, SIIS TULEB SEDA KA KASUTADA JA SAHK VÄLJA SAATA, KUI MITU PÄEVA JÄRJEST ON LUND SADANUD!!! mida rohkme lõuna poole jõudsime, seda lumisemaks teed muutusid. läänes oli vähemalt näha jälgi mingi ajaühik tagasi liigelnud sahast, lõunapool polnud seda elukat üldse veel teedele lastudki. ma saan väga hästi aru, et kui lumesadu algab, siis koheselt ei torma sahk teele, aga mõne päeva tagant ikka võiks lükata või mis!? kõige tipp oli meie enda koduvald, kus esimese tiiru tegi sel talvel sahk eile õhtu pool viis... mainin siinkohal, et hetkel on meil maja juures umbes 30 cm lund, vaaludel rohkem. mehe töökaasalsed räägivad, et  siinkandis ongi nii kombes, et igaüks vaatab, kas ja kuidas ona plekkhobusega liigeldud saab. kurb, eriti seetõttu, et me oleme lastega lumevangis, kui teid puhtaks ei lükata. miks? aga selleks, et nii väikesed ilmakodanikud ei suuda sellises (neile puusadeni) lumes sumbata. muudkui kukuvad ja kutsuvad mind haledalt appi :( kelk on tore abimees küll, kuid ma ei jõua neid mäest üles vedada ja olgem ausad, ega nad seal väga olla ka ei taha, sest külm hakkab. seega jääb üle oodata puhast teed ja ikka oma vana hea käru app võtta. sellega saame sõita kiiresti liumäe juurde, mäest alla lasta ja koju tagasi kärutada :)

ega suurt midagi muud polegi hetkel lausuda. aaa - külm on :( mulle ei meeldi külm! õnneks lapsed on terveks saanud ja ma ka. Karina küll ragises tükk aega, aga saime jagu.

nüüd kulgen magama ;)

liuväli

väga vahva pilt avanes sõites üle Pärnu jõe. nimelt on terve Pärnu jõgi muutunud ülisuureks liuväljaks, sest külm kaanetas selle pärast lumesadu tuulevaiksel ööl :) seega on jää täiesti klaassile, puhas ja läikiv. nüüd vist kannab ka juba. vähemalt mõni kalamees küll juba istus. aga olgem ausad, need istuvad seal rohkem usu abil, mitte jää tahtel... nüüd tuleks ruttu katus peale tõmmata, muidu sajab täna-homme kohe täis.
aga jah, ei mäletagi, millal jää jõe kaanetas nii, et see ilus puhas oli. ikka on konarlik ja lumine olnud. mitte et mul selle vastu midagi oleks. loodusliku liuvälja peale mind küll mingi väega ei vea, kui just tegemist 10-20cm-sügavuse lombiga pole. veekogu on ju elav ja pidevas liikumises, kunagi ei või teada, mis tal plaanis on.

nägin ükspäev laste suuski-keppe müügis,  ei tea kas peaks ostma juba? sõbrants rääkis, et tema pandi küll kohe suuskadele, kui jalad kandma hakkasid.

siia me upume ja külmume surnuks

uppumist küll siinkandis karta pole, aga külmumist küll. mul on hetkel selline tunne, et magama tuleks minna lastetuppa või elutuppa, meie magamistuba on niiiiiiiiii külm!! ahi on punaseks köetud, aga ei aita.

õnneks on haiged enam-vähem terveks ravitud või õigupoolest on see liikunud edasi emale :( õue ikka ei saa, sellesama külma pärast ikka. homme ikka vist üritame, lubati ju vähem kui -10. ma olen lastega selleks ajaks 10 päeva toas istunud - ÕUDNE!!! niigi rutiin tapab, nüüd veel selline mõtetu mittemidagitegemine.

ja muud polegi, see et, oleme Pärnus ja võtame meelsasti terveid külalisi vastu!

ma olen nüüd kuulus ;)

elan rahulikult oma elu K&K maal, kui äkki piiksub telefon andes märku sõnumi saabumisest. vaatan, loen ja imestan, esialgu ei saa miskit aru. löön lehe lahti, aga ei oska kuskilt otsast otsida. helistan sms-ijale tagasi ja nõuan selgitust.

sõnum ise oli Klarilt, kes kirjutas: su blogi tsitaat on tänases Päevalehes :)

ja oligi! ikka köhimise ja haigeolemise kohta. on neil seal selline rubriik nagu Säutsuvad ja blogivad . sõbrants selgitas, et tavaliselt pidavat seal sõna antama tunutmatele tegelastele, aga ju vahel saab lihtrahvad ka sõna, kui tegemist on aktuaalsete teemadega ;) 

ei oskagi kohe suhtuda taolisesse tähelepanuavaldusse - kas peaks kõrvust tõstetud olema või panema ka blogi juurde märkuse, et kõik siinne jutt kuulub mulle ja eranditult mulle ning avaldamiseks palun pöörduge eelnevalt minu poole. hetkel jään vist esimese seisukoha juurde, sest blogin ju selleks, et oma seisukohti avaldada ja kui ei soovi, et inimesed loevad, siis panen parooli alla. aga viisakas ju oleks teada anda, kui mu teksti kuskil avaldatakse. oi! see tuli nüüd küll eht-kirjaneitsilik juba välja (punastan).

talv on akna taga juba muljetavaldav juba. kui nüüd Karina ka terveks saaks, võiks õue lustima minna. kelgud puha katsetamata jalulseisvate väikeste kodanike poolt ;)

ma ei jõua rohkem köhida...

...sest see on nii jube kurnav. õigupoolest ma ei julge enam köhida, sest esiteks on veremaitse suus ja teiseks sellest pidevast raputamisest valutab juba pea. lõppu ka ei paista tulevat. perearst arvas muidugi, et mingi viirus. see on ta lemmikdiagnoos. vanasti pandi ikka miskit kindlalt välja - nagi bronhiit või ülemist hingamisteede põletik vms. - aga tänapäeval pole see enam popp vist. kopsud olevat puhtad meil kõigil, hea seegi.

mingi imelik viirus on see igal juhul, sest mul hakkas see  jube järsku. esimesel ööl oli pea 39 palavik, edaspidi järjest langev, eilsest enam pole üldse, aga enesetunne on ikka väga niru.

Karita köhib ikka, eriti öösiti, Karina on nüüdseks päriselt haigeks jäänud :( kaksikute värk - algul üks, paar päeva hiljem teine. vaesekesel 39, kui voodisse panin ja rohud andsin. et mida ma annan? Prospan'i köhasiirup (maitseb kui mesi, mingit kõrvalmaitset küll tunda pole ja Karita ei taha isegi seda) ja vajadusel Paracetamoli küünal või Dolormin'i siirup (on see vast jubeda maitsega, missest et marjamaitseline, aga rohi mis rohi) palaviku vastu. perearst imestas, et ma veel küünlaid panen. nii suured lapsed juba. aga kui need suured lapsed suud lahti ei tee, siis ei saa palavik ju alla võtmata jätta.

nii et head ple midagi. oot, on ikka - me oleme kodus! oma voodi vähemalt :)

lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!

ela veel võõras korteris

siin ikka juhtub, täitsa hullumaja! kõik, millest ma nüüd räägin, on omanike kraam, meil on hetkel kannatada saanud arvuti (mis on ammu uuega asendatud). loodan, et nüüd jääb pidama... juhtunud on ikka juba liiga palju.

algatuseks lakkas töötamast nende udupeen külmik - hea küll, selle pidid nad nagunii ära viima mingi hetk; siis hakkas tilkuma boiler, mille saime ise pidama. kogu korter hallitab vaikselt lae äärtest, aru ma ei saa miks, sest köetakse juba ammu, aga ikka on aknad igal hommikul pisarmärjad... olen proovinud õhutusauke nii lahti kui kinni hoida, vahet pole täheldanud. 

nüüd siis juhtus selline asi, et altnaabrite lagi hakkab neile kaela tulema (kummis, mööda seina pidid nired voolama, jne.), sest kuskil meie põranda sees on veeavarii. praeguseks on tuvastatud, et meie juurest see tuleb. s.t. et oleme vannitoas veeta ja WC-s võib ainult natuke vett tõmmata. pesu või ennast pesta ei tohi seni, kuni tuvastatakse, kus on probleem. järgmisel nädalal võetakse põrand üles, et pahategija üles leida. s.t. ikka suurt lammutamist, sest põranda sees on kõiksugu torud ja põrandaküte ka. et mis siis meist saab? eks me Pärnu pakku tuleme. mees läheb metsa, las omanikud siis asjatavad siin. ma lähen jalust ära.

täna juba ütlesin omanikele, et me toome vist halba õnne teile. õnneks nii asjasse ei suhtutud.

algul me vaatasime, et vautshi!, mis kompu korter pildi pealt, aga kui siin elada, siis tulevad igasugu asjad välja. eks see ole nii igal pool, kui ise teinud pole, siis ei tea, mida saad.

panen siinkohal kirja, mida ma kunagi enda koju ei taha:

*nahkmööbel - väk-väk-väk! talvel külm, suvel jääb niiske nahk sinna kinni, küljed on kõvad jne. missest, et hea puhastada, hubane või mugav seeigatahes pole

*klaaslaud või -riiulid - hullud näpujäljed ja tolmukord, vahet pole, kui tihti puhastada (eriti meie laste vanuse juures)

*kõva voodimadrats - selg karjub appi!

*väike külmik - asjad ei mahu lihtsalt ära... mees ja lapsed on piimajoodikud, üks riiul on selle valge olluse pakkide poolt pidevalt hõivatud (huvitav, millal meil galloniga piima müüma hakatakse, nagu USA-s, mida siis suure nõuga koju saaks tuua), ülejäänud 2 väikest riiult jääb siis muu kraami jaoks. eks saame siis hakkama, aga oi kui hea on koju suure kapi manu minna!

*laminaatparkett - külm ja libe, päris on ikka kordades parem või siis laudpõrand

*liugustega pole ma ka veel ära harjunud, kuigi suht mugav võib see tunduda. võibolla on asi selles, et massiivsed maast-laeni 3 garderoobiust võtavad liiga suure hoo sisse ja ma kipun neile ühtelugu vahele jääma. loodis nad ka pole, mis tähendab, et paigal nad ei seisa ja alatasa on mõni riiul nähtaval

*kardinateta aken - elame III korrusel, majaesised aknad vaatavad põllule. kedagi sealtpoolt  sissenägemas pole, seega pole ka kardinaid pandud. selline kõle nagu. siin on see paljudel kombeks, isegi siis, kui aknasse vaadatakse. ja kui midagi on, siis poolik kangatükk ripub akna ees. ju on ausad inimesed, pole midagi varjata ;)

*surnud lammast põrandale - tehniliselt võttes on see küll alpaka nahk (on vist selline elukas), aga haiseb ikka nagu lammas. mõnus pehme ja soe on ta küll, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda kasukat puhastada saab

*logisevaid piskikuid - oi kui ohtlikud need tunduvad! euroremont je-jee! 

*vannitoa kohta ei oskagi ma midagi öelda, ainult niipalju, et san.sõlm peab ikka olema hästi läbi mõeldud ja tehtud, sest dušširuumi põrandale valguv pesumasina vesi ja veetorud ei ole normaale, samuti ei sobi meie perele duššinurga keha külge liibuv külm kardin. et siis võiks ikka olla kabiin või vann. see ei ole kokkuhoiu koht. varem või hiljem tuleb kõik nagunii välja vahetada, nagu ma eelpool juba kirjeldasin.

et sellised mõtted siis. lähen nüüd vaatama, kas põranda sisse tehtud auk on kuiv. kui ei ole, siis on mõistus otsas, sest vesi on ju kinni!

minu ilus uus sõber

täitsa muidu anti. mees arvab, et eelmisel oli nii mõnigi asi paremini lahendatud. ta sai ka taolise, ainult musta.  soovitasin siis tal osta see vanaemade telefon, kus suured nupud ;) millegipärast see mõte ei sobinud. mul oli eelmine telefon ka sansung, võibolla seetõttu ka loogilisem mulle. ise olen rahul, eriti kui mõelda, et tasuta anti ja arved lähevad ka väiksemaks. väga ilus on ka! hetkel on muidugi väga keeruline harjuda puutetundliku ekraaniga, aga juba hakkab minema. esimestel päevadel libisesid ikka kõik sms-id või muud vidinad (mida sellel telefonil on jube palju) lihtsalt näpu alt minema... konkreetselt nagu lehm libedal jääl!

sõbrantsi vend rääkis, et kui oma tulevase naise telefonist selle tuttavate numbreid otsis tüdrukute õhtu tarvis, siis lõpuks oli pöidlalt nahk maas :D nii hull asi muidugi pole, aga jutul on jumet.

pean plaani jõuluvaheajal väikese kotikese tegemiseks, lilletikanditega ehk.